Saksamaa poliitika põhineb föderaalsel parlamentaarsel demokraatlikul vabariigil. Valitsuse valib rahvas valimistel, kus kõigil on võrdne hääl. Põhiseadust nimetatakse Grundgesetziks. Selles on sätestatud nii rahva õigused kui ka presidendi, kabineti, Bundestagi, Bundesrat ja kohtute ülesanded.

President on riigipea. Liidukantsler on valitsusjuht ja seadusandliku kogu (Bundestag) enamusgrupi juht. Täidesaatvat võimu teostab valitsus. Föderaalse seaduse vastuvõtmise volitused on antud valitsusele ja parlamendi kahele osale, Bundestagile ja Bundesratile. Valitsuse ministrid on parlamendi liikmed ja vajavad võimul püsimiseks parlamendi toetust.

Aastatel 1949-1990 olid peamised poliitilised erakonnad Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei (SPD) ja Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU) ning selle "sõsarpartei", Baieri Kristlik-Sotsiaalne Liit (CSU). Pärast Saksamaa taasühinemist muutus tähtsamaks Roheline partei ja Allianss '90 (Bündnis 90/Die Grünen), mis oli valitsuses aastatel 1999-2005. Teised olulised erakonnad pärast taasühinemist on olnud PDS (Demokraatliku Sotsialismi Partei), mis põhines Ida-Saksamaa Saksamaa Sotsialistlikul Ühtsuse Parteil. See ühines Lääne-Saksamaa Vasakparteiga (Die Linkspartei). Aastal 2007 ühinesid Die Linke ja WASG Oskar Lafontaine juhtimisel.

Kuna Saksamaa on föderaalne riik, teevad suure osa valitsuse tööst 16 liidumaad (Länder). Võimud jagunevad riigi (ehk föderaal)valitsuse ja liidumaade valitsuste vahel. Riiklik valitsus ei saa kaotada liidumaade valitsusi.

Põhiseadus ja võimude jaotus

Grundgesetz sätestab põhiõigused (nt inimväärikus, väljendusvabadus, usuvabadus) ja jagab võimu seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu vahel. Saksamaa Bundesverfassungsgericht (liidukohus) kaitseb põhiseaduslikku korda ja võib tühistada seadusi, mis on põhiseadusega vastuolus. Presidendi roll on enamasti esinduslik ja moraalne, samas kui igapäevast poliitilist võimu kannab liidukantsler, kes juhib valitsust ja suunab poliitikat.

Parlament ja valimissüsteem

Bundestag on Saksamaa madalam saal ja peamine seadusandlik organ. Bundestagi liikmed valitakse enamasti neljaks aastaks. Valimistel kasutatakse segatud esindussüsteemi (nn kaks häält): üks hääl kandidaidi valimiseks otseses ringkonnas (Erststimme) ja teine partei jaoks (Zweitstimme), mis määrab riikliku esindatuse proportsiooni. Algselt on Bundestagil vähemalt 598 kohta, kuid üle- ja tasakaalustavate kohtade tõttu võib see arv suureneda.

Bundesrat on liidumaade esinduskogu, kus liidumaade valitsused edastavad oma seisukohad. Bundesratil on õigus oma valdkondi puudutavatel seadustel veto esitada — eriti neis küsimustes, mis mõjutavad liidumaade pädevusi (nt haridus, politsei, haldus). Bundesrati liikmed ei ole eraldi valitud parlamendiliikmed, vaid liidumaade valitsuste mandaadiga esindajad, kes tavaliselt hääletavad ühtse liidumaa positsiooni järgi.

Valitsus, koalitsioonid ja poliitiline praktika

Saksamaa poliitika iseloomulik tunnus on koalitsioonivalitsused: ühe erakonna absoluutne enamus on harv, mistõttu moodustavad parteid sageli koalitsiooni, et saada Bundestagis valitsusvõim. Valitsuse jätkamiseks on vajalik parlamendi toetus ning sealsed mehhanismid, nagu konstruktivne umbusaldus (konstruktiivne Misstrauensvotum), nõuavad, et Bundestag mitte ainult ei ūrga kantslerit, vaid samal ajal valiks uue.

Liidukantsler nimetatakse ametisse presidendi poolt pärast seda, kui Bundestag on kandidaadi valinud. Ministrid nimetamist kombineeritult ettepaneku alusel ja on rühmitatud vastavalt portfellidele; nad vastutavad oma valdkondade eest ning peavad arvestama koalitsioonilepinguga, mis määrab valitsuse poliitilise suuna.

Liidumaade roll ja ülesanded

16 liidumaad (Länder) omavad suurt autonoomiat paljudes valdkondades: haridus (koolisüsteemid ja ülikoolid), kultuur, politsei- ja avalik kord, haldus. Selline jaotus tähendab, et seadusandlus ja poliitikad võivad riigis olla piirkonniti erinevad. Samas on föderaalsel tasandil koordineeritud välis- ja kaitsepoliitika, raha- ja maksusüsteem ning ühtne riigivõimu raamistik.

Peamised erakonnad ja tänapäeva poliitiline maastik

  • CDU/CSU (konservatiivne ja kristlik-konservatiivne liit) – ajalooliselt tugev parempoolne jõud Lääne-Saksamaal.
  • SPD (sotsiaaldemokraadid) – suur keskvasakpoolne erakond, rõhutab sotsiaalset õiglust ja töölisklassi huve.
  • Bündnis 90/Die Grünen (Rohelised) – pööravad tähelepanu keskkonnakaitsele, kliimapoliitikale ja sotsiaalsetele vabadustele; alates 1990ndatest on tugevamad kui varem.
  • FDP (Vabariiklik Demokraatlik Partei) – liberaalne, majanduse ja eraõiguste pooldaja.
  • Die Linke – vasakpoolne partei, mis tekkis PDSi ja WASGi ühinemisel; tugevam Ida-Saksamaal.
  • Viimastel aastatel on poliitilist maastikku rikastanud ka teised parteid, mis tõstavad uusi teemasid ja mõjutavad koalitsioonivalikuid.

Õigusriik ja institutsioonide kontroll

Saksamaa tugev õigusriik tagab võimude lahususe ja õiguskaitse. Kohtud, eriti föderaalkohus, suunavad põhiseaduslikku tõlgendust. Lisaks on oluline roll sõltumatul ajakirjandusel, kodanikuühendustel ja administratiivsel kontrollil, mis hoiab poliitika läbipaistvana ja õiguspärasena.

Üldiselt iseloomustavad Saksamaa poliitilist süsteemi stabiilsus, koalitsioonikultuur ja tugev õigussüsteem. Föderaalsus tagab piirkondliku mitmekesisuse, kuid nõuab samas laialdast kooskõlastamist riiklikul tasandil.