Saksamaa poliitika

Õigused ja põhiseadus

Poliitiline süsteem on sätestatud 1949. aasta põhiseaduses (Grundgesetz), mis jäi kehtima ka pärast Saksamaa taasühinemist 1990. aastal.

Põhiseadus seab vabaduse ja inimõigused esikohale. Samuti on selles jagatud volitused nii föderaal- kui ka osariikide tasandil ning seadusandliku (õigusloome), täidesaatva (valitsus) ja kohtuvõimu (kohtud) vahel. 1949. aasta Grundgesetz kirjutati Weimari Vabariigi põhiseaduse probleemide parandamiseks. Weimari vabariik varises 1933. aastal kokku ja selle asemele tekkis Kolmanda Reichi diktatuur.

Saksamaa poliitiline süsteem

Föderaalsed kohtud

Saksamaa kohtud on valitsusest ja seadusandjatest sõltumatud. Vanemad kohtunikud nimetab Bundestag tähtajaliselt ametisse.

Föderaalne täitevvõim

Bundeskantsler juhib Bundesregierung'i (föderaalvalitsust) ja seega föderaalvalitsuse täidesaatvat võimu. Ta on valitud Saksamaa parlamendi (Bundestag) poolt ja peab sellele aru andma. Seega võib öelda, et Saksamaal, nagu ka Ühendkuningriigis, on parlamentaarne süsteem.

Konstruktives Misstrauensvotum

Kantslerit ei saa 4-aastase ametiaja jooksul ametist tagandada, välja arvatud juhul, kui Bundestag on kokku leppinud järeltulija osas. See konstruktiivne umbusaldushääletus (saksa keeles: Konstruktives Misstrauensvotum) peatub Weimari vabariigis. Seal ei olnud valitsusel parlamendis suurt toetust. Väikesed erakonnad ühinesid sageli, et hääletada valitsuse vastu, kuid ei suutnud kunagi koos püsida ja uut valitsust valida.

Välja arvatud aastatel 1969-72 ja 1976-82, mil kantsler Brandti ja Schmidti sotsiaaldemokraatlik partei tuli valimistel teiseks, on kantsler alati olnud suurima erakonna kandidaat. Tavaliselt aitab suurimal erakonnal saada parlamendis enamuse üks või väiksemad erakonnad. Aastatel 1969-72 ja 1976-82 otsustasid väiksemad erakonnad mitte aidata suurimat erakonda, vaid hoopis suuruselt teist erakonda.

Kantsler nimetab ametisse asekantsleri (Vizekanzler), kes on tema kabineti liige, tavaliselt välisminister. Kui tegemist on koalitsioonivalitsusega (mis on seni alati olnud nii, välja arvatud ajavahemikul 1957-1961), kuulub asekantsler tavaliselt koalitsiooni väiksema partei koosseisu.

Föderaalne kabinet

Poliitiliste suuniste eest vastutab kantsler. See tähendab, et ta määrab kindlaks üldised ideed, mida valitsus teeb. Nende ideede elluviimiseks võib kantsler igal ajal muuta föderaalministeeriumide koosseisu. Näiteks 2001. aasta jaanuari keskel nimetati föderaalne põllumajandusministeerium ümber tarbijakaitse-, toidu- ja põllumajandusministeeriumiks. Selle eesmärk oli aidata võidelda hullu lehma tõve BSE probleemiga. Samal ajal viidi osa justiitsministeeriumi, majandusministeeriumi ja tervishoiuministeeriumi tööülesandeid (pädevusi) üle uude tarbijakaitseministeeriumi.

Kabinetile allub Saksamaa avalik teenistus.

Föderaalpresident

Bundespräsidenti (föderaalpresident) ülesanded on peamiselt esinduslikud ja tseremoniaalsed; täidesaatvat võimu teostab kantsler.

President valitakse iga 5 aasta tagant 23. mail föderaalassamblee (Bundesversammlung) poolt. Bundesversammlung koguneb ainult presidendi valimiseks. Selle liikmed on kogu Bundestag ja võrdne arv liidumaade saadikuid, kes valitakse spetsiaalselt selleks otstarbeks proportsionaalselt liidumaade parlamentide valimistulemustega. 2017. aasta veebruaris valiti Frank-Walter Steinmeier SPD-st. Põhjus, miks presidenti ei vali rahvas otse, on see, et ta ei saaks väita, et ta on võimsam kui valitsus ja põhiseadus, mis juhtus Weimari vabariigis.

Peamised ametikoha omanikud
Kontor	Nimi	Partei	Kuna
President	Frank-Walter Steinmeier	--- 1)	19. märts 2017
Kantsler	Angela Merkel	CDU	22. november 2005
Muud valitsuserakonnad		SPD, CSU

¹⁾ Kuigi Steinmeier on olnud SPD liige, nõuab Saksamaa põhiseaduse artikkel 55, et Saksamaa Liitvabariigi president ei tohi täita mõnda muud ametit, tegutseda mõnel kutsealal ega kuuluda ühingusse. Liitvabariigi president on lasknud oma erakonna liikmelisuse puhata ja ei kuulu oma ametiaja jooksul ühtegi erakonda.

Föderaalne parlament

Saksamaal on kahekojaline seadusandlik kogu, mis tähendab, et parlamendil on kaks koja. Bundestagis (föderaalkogu) on vähemalt 598 liiget, kes valitakse neljaks aastaks. Pooled liikmetest (299) valitakse üksikvalimisringkondades first-past-the-post põhimõttel. Ülejäänud 299 liiget valitakse erakondade üleriigilistest nimekirjadest.

Erakonna valimisringkondade ja piirkondlike nimekirjade liikmete koguprotsent peaks võrduma erakonna poolt saadavate häälte protsendiga. Seda nimetatakse proportsionaalseks esindatuseks.

Kuna valijad hääletavad üks kord valimisringkonna esindaja ja teine kord erakonna poolt, öeldakse, et Saksamaal on proportsionaalne valimisringkond.

Mõnikord on erakonnal juba rohkem valimisringkondade kohti riigis (osariigis), kui tal peaks olema, et häälte ja kohtade protsent oleks võrdne. Erakond ei kaota kohti. Selle asemel ei saa ta ühtegi maakonna kohta. See tähendab, et Bundestagil on mõnikord rohkem kui 598 liiget. Praeguses parlamendis on 16 ülekaalulist kohta, mis annab kokku 614 kohta.

Erakond peab saama 5% häältest või võitma vähemalt kolm valimisringkonna kohta, et olla esindatud Bundestagis. See reegel, mida sageli nimetatakse "viie protsendi takistuseks", kehtestati selleks, et vältida paljude väikeste erakondade sattumist Bundestagisse. Väikeparteisid süüdistati Weimari vabariigi Reichstagi probleemides.

Esimesed Bundestagi valimised toimusid Saksamaa Liitvabariigis ("Lääne-Saksamaa") 14. augustil 1949. aastal. Pärast taasühinemist toimusid 2. detsembril 1990. aastal esimese üleriigilise Bundestagi valimised. Viimased valimised toimusid 22. septembril 2013, 18. Bundestag kogunes 22. oktoobril 2013.

Liidunõukogu (Bundesrat) on liidumaade valitsuste esindus föderaalsel tasandil. Bundesratil on 69 liiget, kes on 16 liidumaa saadikud. Tavaliselt on 16 ministri president liikmed, kuid nad ei pea olema. Igal liidumaal on Bundesratis kolm kuni kuus häält, sõltuvalt rahvaarvust. Bundesrati liikmed peavad hääletama nii, nagu nende liidumaa valitsus neile ütleb.

Seadusandja volitused

Seadusandjal on ainupädevus (ta võib ise seadusi vastu võtta) ja samaaegne pädevus liidumaadega (liidumaad võivad samuti seadusi vastu võtta). Millised seadused ja millist liiki seadused on sätestatud põhiseaduses.

Bundestag teeb suurema osa õigusloomest.

Bundesrat peab kooskõlastama (nõustuma) seadused, mis käsitlevad föderaal- ja liidumaade valitsuse jagatud raha ning neid, mis teevad rohkem tööd liidumaadele. Sageli tähendab see, et Bundesrat peab sageli seadusega nõustuma, sest föderaalseadusi viivad sageli ellu liidumaade või kohalikud asutused.

Kuna Bundesrat on sageli poliitiliselt teistsugune kui Bundestag, siis on Bundesrat sageli pigem opositsiooniparteide koht, kus nad saavad oma seisukohti esitada, mitte aga liidumaade huvide eest hoolitseda, nagu põhiseaduse kohaselt ette nähtud.

Piiramiseks moodustavad Bundestagi ja Bundesrat liikmed Vermittlungsauschussi, mis on ühiskomisjon, et püüda jõuda kokkuleppele, kui mõlemad kojad ei suuda teatud õigusakti osas kokku leppida.

Reichstagi hoone, parlamendi asukoht, Berliin.

Poliitilised erakonnad ja valimised

Muude erakondade kohta vt Saksamaa erakondade loetelu.

Bundestag

Alates 2013. aasta föderaalvalimistest on Saksamaa Bundestagis esindatud järgmised erakonnad:

• CDU: 255
• SPD: 193
• Linke: 64
• Rohelised: 63
• CSU: 56

Kokku 631 kohta.

FDP kaotas kõik oma kohad.

Alternatiiv Saksamaale (AfD), Saksamaa Piraatide Partei ja Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei (NPD) ei saanud ühtegi kohta.

Bundesrat

Liidunõukogu koosneb riikide valitsuste esindajatest.

Saksamaa Bundesrati poliitiline profiil 2017. aasta juuli seisuga:

Riikide valitsuste poliitiline profiil	Istekohad
CDU-FDP	6
CDU-FDP-Greens	4
CDU-Greens	11
CDU-Greens-SPD	4
CDU-SPD	10
CSU	6
FDP-Greens-SPD	4
Greens-Linke-SPD	8
Rohelised-SPD	12
Linke-SPD	4
Kokku	69

-> Vt ka: Bundesrat - Osariigid.

Kohtute haru

Saksamaal on olnud valitsusest vaba kohtusüsteem kauem, kui seal on olnud demokraatia.

See tähendab, et kohtud on traditsiooniliselt olnud tugevad ja peaaegu kõik riigi meetmed kuuluvad kohtuliku kontrolli alla (neid vaatab kohus üle).

Organisatsioon

On olemas "tavaline" kohtusüsteem, mis tegeleb tsiviil- ja kriminaalasjadega.

Sellel on neli tasandit

1. Amtsgericht - kohalikud kohtud
2. Landesgericht - riigikohtud
3. Oberlandesgericht - riigi apellatsioonikohtud
4. Bundesgerichtshof - föderaalne kõrgeim kriminaal- ja tsiviilkohus

On olemas ka erikohtute süsteem, mis tegeleb teatavate õigusvaldkondadega. Nendel on tavaliselt osariigi kohus ja osariigi apellatsioonikohus, enne kui nad jõuavad selle õigusvaldkonna puhul föderaalse ülemkohtu juurde. Teised föderaalsed ülemkohtud on

• Bundesfinanzhof - maksuküsimused
• Bundesarbeitsgericht - Tööõigus
• Bundessozialgericht - Sotsiaalkindlustusõigus
• Bundesverwaltungsgericht - haldusõigus. Siia kuuluvad valitsuse määrused, mida ei ole käsitletud ühegi teise kolme erikohtu poolt.

Erinevalt Ameerika Ühendriikidest on kõik kohtud osariikide kohtud, välja arvatud kõrgeima astme ülemkohtud.

Bundesverfassungsgericht

Saksamaal on veel üks kõrgeim kohus, Bundesverfassungsgericht Bundesverfassungsgericht. Grundgesetz ütleb, et iga inimene võib esitada kaebuse föderaalsele konstitutsioonikohtule, kui tema põhiseaduslikke õigusi, eriti inimõigusi, on valitsuse või mõne selle asutuse poolt rikutud, ja seda pärast seda, kui ta on läbinud tavalise kohtusüsteemi.

Bundesverfassungsgericht arutab kaebusi seadusandliku võimu poolt vastu võetud seaduste, kohtuotsuste või haldusaktide kohta.

Tavaliselt on ainult väike osa neist põhiseaduslikest kaebustest (Verfassungsbeschwerden) edukas. Isegi siis, kui kohus on sageli vihaseks nii valitsusele kui ka seadusandjale. Kohtunikud ütlevad isegi, et neid ei huvita valitsuse, Bundestagi või avaliku arvamuse reaktsioonid ega ühe kohtuotsuse maksumus. Oluline on vaid põhiseadus.

Bundesverfassungsgericht on tavaliste inimeste seas väga populaarne, sest see kaitseb neid valitsuse väärkäitumise eest.

Ainult konstitutsioonikohus võib käsitleda teatavat liiki kohtuasju, sealhulgas valitsusasutuste vahelisi vaidlusi nende põhiseadusest tulenevate volituste üle.

Ainult konstitutsioonikohtul on õigus keelata erakonnad põhiseadusega vastuolus olevaks. Kuid seni on konstitutsioonikohus seda õigust kasutanud vaid kaks korda, keelustades KPD (Saksamaa Kommunistlik Partei) ja SRP (Sotsialistlik Reichspartei, NSDAP järeltulija), sest mõlema partei ideed olid vastuolus põhiseadusega.

Hiljutised poliitilised küsimused

"Punase-rohelise" vs. konservatiivide juhitud koalitsioonid

1998. aasta valimistel ütles SPD, et nad tahavad vähendada kõrget tööpuudust ja ütlesid, et pärast 16 aastat kestnud Helmut Kohli valitsust on vaja uusi inimesi valitsusse.

Gerhard Schröder ütles, et ta on tsentristlik "kolmanda tee" kandidaat nagu Suurbritannia Tony Blair ja Ameerika Bill Clinton.

CDU/CSU ütles, et inimesed peaksid vaatama, kui hästi neil läheb tänu Kohli valitsusele, ja et CDU/CSU-l on välispoliitilisi kogemusi.

Kuid Kohl'i valitsusele tegi valimistel kahju idapoolse majanduskasvu aeglustumine kahel eelneval aastal, mis tähendas, et lõhe ida ja lääne vahel suurenes, kuna lääne sai rikkamaks ja ida mitte.

Lõplik kohtade arv oli piisav, et SPD ja Bündnis '90/Die Grünen (Bündnis '90/Die Grünen) saaksid moodustada "punaväelise" koalitsiooni, mis tõi rohelised esimest korda riiklikku valitsusse.

Uue valitsuse esimestel kuudel olid poliitilised vaidlused SPD mõõduka ja traditsioonilise vasakpoolse tiiva vahel ning mõned valijad said sellest tüdimust. Esimesed liidumaa valimised pärast föderaalvalimisi toimusid Hessenis 1999. aasta veebruaris. CDU suurendas oma häälte arvu 3,5% võrra. CDU sai suurimaks erakonnaks ja asendas SPD ja roheliste koalitsiooni CDU ja FDP koalitsiooniga. Tulemust peeti osaliselt rahvahääletuseks föderaalvalitsuse ideede üle uue kodakondsusseaduse kohta, mis oleks lihtsustanud pikaajaliste välismaalaste jaoks Saksamaa kodakondsuse saamist ja ka nende algse kodakondsuse säilitamist.

1999. aasta märtsis astus SPD esimees ja rahandusminister Oskar Lafontaine, kes esindas traditsioonilisemaid sotsiaaldemokraatlikke seisukohti, tagasi kõikidest ametitest pärast parteisisese võimuvõitluse kaotamist Schröderi vastu.

2000. ja 2001. aasta riigivalimistel valiti taas võimule SPD või CDU juhitud koalitsioonivalitsused.

Järgmised Bundestagi valimised toimusid 22. septembril 2002. aastal. Gerhard Schröder juhtis SPD ja Roheliste koalitsiooni 11-kohalise võiduga Edmund Stoiberi (CSU) juhitud CDU/CSU üle. Üldiselt viidatakse kahele tegurile, mis võimaldas Schröderil võita valimised vaatamata paar kuud varem saavutatud kehvale heakskiidule: 2002. aasta Euroopa üleujutuste hea lahendamine ja kindel vastuseis USA 2003. aasta Iraagi invasioonile.

Teise punase-rohelise koalitsiooni koalitsioonileping allkirjastati 16. oktoobril 2002. aastal. Seal oli palju uusi ministreid.

Konservatiivne tagasitulek

2003. aasta veebruaris toimusid Hesseni ja Alam-Saksi liidumaade valimised, mille võitsid konservatiivid. Hessenis valiti uuesti CDU ministriks Roland Koch, kusjuures tema partei CDU sai piisavalt kohti, et valitseda ilma endise koalitsioonipartneri FDP-ta.

Alam-Saksi liidumaal kaotas valimised endine SPD ministrite president Sigmar Gabriel, mille tulemusel moodustati CDU/FDP valitsus, mida juhib uus ministrite president Christian Wulff (CDU). Protest Iraagi sõja vastu muutis seda olukorda veidi, soosides SPD ja rohelisi.

Viimased valimised Baieri liidumaal tõid konservatiividele ülekaaluka võidu, saades mitte ainult enamuse (nagu tavaliselt), vaid kaks kolmandikku parlamendikohtadest.

2003. aasta aprillis kuulutas kantsler Schröder välja ulatuslikud tööturureformid, mida nimetatakse Agenda 2010-ks. See hõlmas Saksamaa tööhõiveametite (Arbeitsamt) süsteemi ümberkorraldamist, töötushüvitiste kärpimist ja toetusi töötutele, kes asutavad oma ettevõtte. Need muudatused on üldtuntud neid kavandanud komisjoni esimehe nime all Hartz I - Hartz IV. Kuigi need reformid on tekitanud massilisi proteste, peetakse neid nüüdseks osaliselt vastutavaks Saksamaa majanduse elavnemise ja töötuse vähenemise eest aastatel 2006/7.

Euroopa Parlamendi valimised 13. juunil 2004 tõid sotsiaaldemokraatidele vapustava kaotuse, sest nad said vaid veidi üle 21%, mis on SPD madalaim valimistulemus üleriigilistel valimistel pärast Teist maailmasõda. Liberaalid, rohelised, konservatiivid ja vasakäärmuslased olid Euroopa Parlamendi valimiste võitjad Saksamaal, sest valijad olid pettunud kõrgest tööpuudusest ja sotsiaalkindlustuse kärbetest, samas kui valitsev SPD näib olevat mures oma liikmete vaheliste tülidega ja ei andnud selget suunda. Paljud vaatlejad usuvad, et need valimised tähistasid Schröderi valitsuse lõpu algust.

Parempoolsete tõus

Septembris 2004 toimusid valimised Saarimaa, Brandenburgi ja Saksimaa liidumaades. Saarimaal suutis valitsev CDU jääda võimule ja sai parlamendis ühe koha juurde, SPD kaotas seitse kohta, samas kui liberaalid ja rohelised pääsesid taas liidumaa parlamenti. Paremäärmuslik Rahvusdemokraatlik Partei, mis ei olnud kunagi saanud rohkem kui 1-2% häältest, sai umbes 4%, kuigi ei saanud riigikogus kohta (erakond peab saama vähemalt 5% häältest, et saavutada riigikogu esindatus).

Kaks nädalat hiljem toimusid valimised Brandenburgi ja Saksimaa idapoolsetel liidumaadel: taas kaotasid valitsevad erakonnad üldiselt hääli ja kuigi nad jäid võimule, tegid parempoolsed kuni paremäärmuslikud erakonnad suuri hüppeid. Brandenburgis pääses Deutsche Volksunion (DVU) taas riigikogusse, saades 6,1% häältest. Saksi liidumaal sõlmis NPD mittekonkurentsileppe DVU-ga ja sai 9,2% häältest, saades sellega kohti liidumaa parlamendis. Oma kaotuste tõttu valimistel oli Saksi liidumaa valitsev CDU sunnitud moodustama koalitsiooni SPD-ga. Parempoolsuse tõus paremale muretsevad valitsevad erakonnad.

Saksamaa föderaalvalimised 2005

22. mail 2005 sai SPD, nagu ennustatud, lüüa oma endises kodumaal, Nordrhein-Westfalenis. Pool tundi pärast valimistulemusi teatas SPD esimees Franz Müntefering, et kantsler teeb teed enneaegseteks föderaalvalimisteks, kaotades tahtlikult usaldushääletuse.

See tuli kõigile üllatusena, eriti kuna SPD oli tol ajal küsitlustes alla 25%. Järgmisel esmaspäeval teatas CDU, et Angela Merkel on konservatiivide kantslerikandidaat.

Kui 2005. aasta mais ja juunis tundus konservatiivide võit väga tõenäoline, mõned küsitlused andsid neile absoluutse enamuse, siis vahetult enne valimisi 18. septembril 2005 muutus see, eriti pärast seda, kui konservatiivid esitlesid Paul Kirchhofi võimaliku rahandusministri kohale ning pärast Merkeli ja Schröderi vahelist teledubelit, kus paljud pidasid Schröderit paremaks.

2005. aasta valimisteks oli uus liit äsja moodustatud Töö ja sotsiaalse õigluse valimisalternatiivi (WASG) ja PDSi vahel, kes kavatsevad liituda ühiseks erakonnaks (vt Vasakpartei.PDS). See liit, mille silmapaistvateks tegelasteks on endine SPD esimees Oskar Lafontaine WASG ja Gregor Gysi PDSi poolt, leidis peagi huvi nii meedias kui ka elanikkonnas. Juulis toimunud küsitluste kohaselt ulatusid need kuni 12%ni.

Pärast edu Saksimaa liidumaa valimistel oli teine meediateema paremäärmuslike parteide Rahvusdemokraatliku Partei ja Deutsche Volksunioni (DVU) liit, mis kavatses ühise parteipiletiga "viieprotsendilise takistuse" ületada.

18. septembri 2005. aasta valimistulemused olid üllatavad. Need erinesid oluliselt eelmiste nädalate küsitlustest. Konservatiivid kaotasid 2002. aastaga võrreldes hääli, jõudes vaid 35%-ni, ning ei saanud enamust CDU/CSU ja liberaalse FDP "must-kollase" valitsuse jaoks. FDP sai 10% häältest, mis on üks nende parimaid tulemusi läbi aegade. Kuid ka punaväelaste ja roheliste koalitsioon ei saanud enamust, SPD kaotas hääli, kuid sai 34% ja rohelised jäid 8%-ni. Vasakpoolsete liit saavutas 8,7% ja pääses Saksa parlamenti, NPD sai aga vaid 1,6%.

Koalitsioonikõneluste kõige tõenäolisem tulemus oli nn suur koalitsioon konservatiivide (CDU/CSU) ja sotsiaaldemokraatide (SPD) vahel, kusjuures kolm väiksemat erakonda (liberaalid, rohelised ja vasakpoolsed) olid opositsioonis. Teised võimalikud koalitsioonid on "valgusfoori koalitsioon" SPD, FDP ja roheliste vahel ning "Jamaica koalitsioon" CDU/CSU, FDP ja roheliste vahel. Kõik erakonnad (sealhulgas Vasakpartei ise) välistasid koalitsioonid, milles osaleks Vasakpartei, kuigi ühe suurema erakonna ja kahe väikepartei kombinatsioonil oleks matemaatiliselt enamus. Neist kombinatsioonidest on poliitiliselt isegi mõeldav vaid punapunase-rohelise koalitsiooni moodustamine. Nii Gerhard Schröder kui ka Angela Merkel teatasid, et nad võitsid valimised ja peaksid saama järgmiseks kantsleriks.

10. oktoobril toimusid kõnelused SPD esimehe Franz Münteferingi, Gerhard Schröderi, Angela Merkeli ja CSU esimehe Edmund Stoiberi vahel. Pärastlõunal teatati, et CDU/CSU ja SPD alustavad ametlikke koalitsiooniläbirääkimisi eesmärgiga luua suur koalitsioon, mille eesmärk on Angela Merkel on järgmine Saksamaa kantsler.

Angela Merkel on esimene naine, esimene idasakslane ja esimene teadlane, kes on saanud kantsleriks, samuti on ta Saksamaa kõigi aegade noorim kantsler. 22. novembril 2005 andis president Horst Köhler Angela Merkelile ametivande Bundeskantslerina.

Seotud leheküljed

• Saksamaa poliitiline kultuur
• Saksa erakorraline seadusandja
• Saksamaa föderaalvalimised, 2017
• Saksamaa erakondade loetelu