Inimõigused on idee, et kõigil inimestel peaksid olema õigused:

Kõik inimesed sünnivad vabana ja võrdse väärikuse ja õigustega.

- ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 1.

Tänapäeval on need põhimõtted kaitstud riiklike ja rahvusvaheliste õigusaktidega. Neid peetakse universaalseteks, mis tähendab, et need on mõeldud kõigile, olenemata nende rassist, usutunnistusest, rahvusest, vanusest, soost (ka naiste õigused), poliitilistest (või muudest) veendumustest, intelligentsusest, puudest, seksuaalsest sättumusest või soolisest identiteedist.

Igal inimesel on kõik need õigused, ei ole võimalik anda ainult mõnda neist:

Kõik inimõigused on universaalsed, jagamatud, üksteisest sõltuvad ja omavahel seotud. Rahvusvaheline üldsus peab käsitlema inimõigusi ülemaailmselt õiglaselt ja võrdselt, samadel alustel ja sama rõhuasetusega.

- Viini deklaratsioon ja tegevusprogramm, inimõiguste maailmakonverents, 1993



Põhiprintsiibid

  • Universaalsus — inimõigused kehtivad kõigile ilma eranditeta.
  • Võrdsus ja mitte-diskrimineerimine — kõigil on võrdne õigus kaitsele ja võimalustele; keelatud on eristamine rassil, sool, vanusel, usutunnistusel jm alusel.
  • Jagamatus ja sõltuvus — poliitilised, kodanikuõigused ja majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused toetavad üksteist ja on võrdselt tähtsad.
  • Õigusruleerimine ja vastutus — riigid ja ametiasutused peavad austama, kaitsema ja täitma inimõigusi; rikkumiste eest tuleb vastutada.
  • Osalus ja kaasamine — inimesed peavad saama osaleda otsustes, mis mõjutavad nende elu.

Õiguste liigid lühiülevaates

  • Kodaniku- ja poliitilised õigused — eluõigus, vabadus, õigus õiglasele kohtumõistmisele, sõnavabadus, valimisõigus vms.
  • Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused — õigus tööhõivele, tervishoiule, haridusele, elukohale ja sotsiaalsele kaitsele.
  • Erirühmade õigused — naiste õigused, laste õigused, puuetega inimeste õigused, põlisrahvaste õigused, pagulaste ja sisepõgenike õigused jm.
  • Kollektiivsed õigused — näiteks rahvaste enesemääramisõigus ja kultuurilise eripära kaitse.

Rahvusvaheline kaitse ja tähtsamad dokumendid

Põhjalik rahvusvaheline raamistik sai alguse pärast Teist maailmasõda. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon (1948) määratles üldpõhimõtted. Nendele järgnesid siduvad lepingud, näiteks Rahvusvaheline pakt kodaniku- ja poliitiliste õiguste (ICCPR) ja Rahvusvaheline pakt majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste (ICESCR). Samuti on olulised spetsiaallepingud nagu naiste vastu suunatud diskrimineerimise likvideerimise konventsioon (CEDAW), laste õiguste konventsioon (CRC), põhivabadusi ja rassilise diskrimineerimise keelamist käsitlevad lepingud jt.

Rahvusvahelised kaitsemehhanismid hõlmavad:

  • ÜRO lepingukomiteed ja relvavabaduse järelevalve mehhanisme, mis jälgivad riikide aruandlust;
  • ÜRO inimõiguste nõukogu, tema erimehhanismid ja eriraportöörid;
  • regionaalsed süsteemid, näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), Ameerika Inimõiguste Kohtu ja Aafrika inimõiguste mehhanismid;
  • hädaolukorra korral kehtestatud erisätted ja erandivõimalused, mis peavad olema rangelt reguleeritud ja proportsionaalsed.

Riiklik kaitse ja rakendamine

Iga riik teostab inimõiguste kaitset erinevate instrumentide kaudu:

  • põhiseadus ja seadused — kodanikel peab olema õigus pöörduda kohtusse ja saada õiguslikku kaitset;
  • sõltumatud institutsioonid — näiteks inimõiguste komisjonid või õigusabi teenused;
  • kohtupraktika — nii riiklikud kohtud kui ka rahvusvahelised kohtuasutused annavad õiguskaitset ning loovad pretsedente;
  • haridus ja teadlikkuse tõstmine — inimõiguste alane haridus aitab vältida rikkumisi ja tugevdab kultuuri, kus austatakse inimväärikust;
  • kodanikuühiskond ja meedia — mittetulundusühingud, ajakirjandus ja aktivistid jälgivad olukorda, dokumenteerivad rikkumisi ja toetavad kannatanuid.

Piirangud, erandid ja probleemid

Inimõigusi võib mõnel juhul piirata (näiteks avaliku korra või riikliku julgeoleku nimel), kuid piirangud peavad olema seadusega ette nähtud, vajalikud ja proportsionaalsed. Erandolukorrad (nt sõjaolukord) võivad lubada ajutisi erandeid, millest tuleb teatada rahvusvahelistele organitele.

Reaalsuses on suurimad probleemid:

  • rikkumiste tuvastamine ja karistamine; või puudumine;
  • ebavõrdsus ja diskrimineerimine, mis takistavad tegelikku ligipääsu õigustele;
  • poliitiline tahe puudub — seadused võivad olla, kuid rakendamine nõrk;
  • konfliktid, represseerimine ja migratsioon, mis suurendavad haavatavust.

Kuidas saab inimene abi ja mida teha rikkumise korral?

  • pöörduge kohalike õiguskaitseasutuste või sõltumatu inimõiguste institutsiooni poole;
  • kasutage seaduslikke kaebuste ja kohtumenetlusviise; rahvusvaheline kaebus võib olla võimalik, kui riiklikud abinõud on ammendatud;
  • otsige tuge kodanikuühiskonnalt ja inimõiguste organisatsioonidelt; need aitavad dokumenteerida juhtumit ja suunavad edasi;
  • kõrge riskiga olukorras tähelepanu tekitamiseks võib toimida meedia kaasamine või rahvusvaheliste organite poole pöördumine.

Lõppsõna

Inimõigused on alusväärtused, mis kaitsevad inimväärikust ja tagavad, et inimesed saavad elada vabaduses, väärikuses ja turvalisuses. Nende tõeline jõud sõltub riikide, kogukondade ja iga inimese pühendumusest austada, kaitsta ja nõuda neid õigusi.