Inimõigused

Ajalugu

Inimõiguste idee sai alguse Lääne-Euroopa religioonis ja filosoofias leiduvatest ideedest. Lääne kaasaegne idee inimõigustest sai alguse Euroopa valgustusajastul. 16. sajandil hakkasid mõned inimesed soovitama, et igaühel on usuline ja poliitiline õigus valida oma usku ja juhte. Selline mõtteviis oli oluline Inglise kodusõjas. Pärast sõda väitis filosoof John Locke, et inimestel peaksid olema need õigused; ta oli üks esimesi, kes nimetas neid "inimõigusteks". Need ideed olid olulised ka 18. sajandi Ameerika ja Prantsuse revolutsioonis.

19. sajandil oli John Stuart Mill oluline filosoof, kes mõtles ka inimõigustest. Ta ütles, et inimestel peaks olema võimalik kontrollida oma keha ja meelt. Ta rääkis kolmest erilisest ideest:

• sõnavabadus
• kogunemisvabadus
• vabadus teha seda, mida inimene soovib, kui see ei kahjusta teisi (isegi kui teised inimesed arvavad, et see on halb).

Hegel oli filosoof, kes rääkis vaba tahte ideest. Ta rääkis ka sellest, mis teeb inimese vabaks: et inimesel peavad olema teatud suhted teiste inimestega, et tal oleks tõeline vabadus. Inimene peab olema võimeline:

• oma vara
• sõlmida lepinguid teiste inimestega
• anda inimestele moraalseid lubadusi
• elada koos kellegagi
• saada kaitset seaduste eest
• omada hääleõigust valitsuses

Seadused

Kuna inimesed usuvad, et inimõigused on olulised, siis teevad riigid nende kaitsmiseks seadusi. Need seadused ütlevad, et valitsused ei saa inimestelt põhiõigusi ära võtta. Nad tagavad, et inimesi, kes võtavad teiste inimeste õigusi ära, karistatakse.

Mõned suured poliitilised organisatsioonid on teinud avaldusi, mis edendavad inimõigusi. Need ei ole seadused, kuid need mõjutavad meid siiski. Kui rühmad või riigid ei järgi neid avaldusi, siis teised mõistavad nad hukka (ütlevad, et nad on väga halvad); ja siis ei pruugi inimesed nendega rääkida, nendega äri teha või neid aidata.

Mõned olulised kohad, kus inimõigusi käsitlevad seadused on kirjas, on põhiseadustes. Ameerika Ühendriikide põhiseadus ja Prantsusmaa põhiseadus on kaks vanimat inimõigustel põhinevat seaduste kogumit.

1948. aastal võttis ÜRO vastu inimõiguste ülddeklaratsiooni. See on laialdaselt tunnustatud dokument, milles on kirjas, mida ÜRO peab inimõigusteks. See ei ole seadus, kuid on aluseks, millele on kirjutatud kaks olulist kokkulepet:

• Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt
• Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt

Need on ÜRO inimõiguste paktid: inimeste või riikide vahelised kokkulepped. Riigid, kes allkirjastavad need kaks pakti, nõustuvad neid järgima.

Lisaks nendele deklaratsioonidele ja paktidele on olemas palju lepinguid ja dokumente, mille on koostanud ÜRO ja teised rahvusvahelised organisatsioonid. Neid lepinguid ja dokumente nimetatakse "rahvusvaheliseks inimõigusi käsitlevaks õiguseks".

Inimeste ja kodanike õiguste deklaratsioon, mille Prantsusmaa Rahvusassamblee võttis vastu 26. augustil 1789. aastal

Inimõiguste loetelu

Kõik ei ole nõus, millised on põhilised inimõigused. On väga selge, et vähesed riigid lubavad kõiki neid õigusi. Samuti on riike, kus need õigused ei ole ebaseaduslikud, kuid nende edendamiseks ei tehta midagi. Siin on nimekiri mõnedest kõige enam tunnustatud õigustest:

Põhiõigused

• Õigus elada
• Olla riigi kodanik
• Õigus eluasemele
• Õigus õiglasele kohtumõistmisele
• Omandada kinnisvara

Turvalisus

• Turvalisus vägivalla eest (füüsiline, vaimne ja seksuaalne)
• Taotleda varjupaika, kui riik kohtleb sind halvasti.
• Õiglane kohtuprotsess ja süütuks lugemine kuni süüdi tõendamiseni.

Üldised eluvabadused

• Õigus saada haridust
• Tervishoid (arstiabi)
• Uskuda ja praktiseerida religiooni, mida inimene tahab

Seksuaalsuse ja sigimisega seotud õigused

• Õigus abielule ja perekonnale
• Meeste ja naiste võrdõiguslikkus; naiste õigused
• Mitte olla sunnitud abielluma
• Õigus väljendada oma seksuaalset sättumust

Poliitilised vabadused

• Õigus eneseväljendusele: sõnavabadus
• Hääletada
• Rahumeelselt protesteerida (rääkida) valitsuse või rühma vastu.
• Petitsiooni esitamiseks

Kuritarvitused

Kuritarvitamine tähendab inimese või inimeste tahtlikku kahjustamist füüsiliselt, vaimselt, emotsionaalselt või verbaalselt üks või mitu korda. Inimõiguste kuritarvitamine järgib sarnaselt, pidades samuti silmas universaalseid õigusi. Inimõiguste kuritarvitamine toimub siis, kui inimest vigastatakse viisil, mis rikub (on vastuolus) tema inimõigustega. Inimõiguste kuritarvitamist nimetatakse sageli ka inimõiguste rikkumiseks.

Näited inimõiguste rikkumistest või rikkumiste kohta on järgmised:

• Inimese vangi panemine sellepärast, et ta ütles, et valitsus teeb halbu asju, või sellepärast, et ta on religioosne või mitte-religioosne.
• Inimese kodu võtmine, sest ta on pärit teisest riigist
• Ei lase kellelgi, kes on ühe riigi kodanik, hääletada, sest tal on "vale" omadus, nagu artikli alguses mainitud.
• Vägivald kellegi suhtes, sest ta on religiooniga (või ükskõik millise religiooniga) või on teistsuguse religiooniga kui vägivallatseja.

Paljud inimesed, rühmad ja riigid peavad inimõiguste kaitsmist väga oluliseks. Kuid mitte kõik inimesed maailmas ei usu inimõigustesse. Kui inimestel, kes ei usu inimõigustesse, on poliitiline võim, võivad nad paljudele inimestele haiget teha. Isegi kui neil inimestel ei ole poliitilist võimu, võivad nad olla teiste inimeste suhtes vägivaldsed. On palju inimesi, kes töötavad selle nimel, et kaitsta kõigi inimõigusi; mõned neist on valitsusrühmad ja mõned ei ole ühegi valitsuse juures. Neid nimetatakse mõnikord inimõiguste organisatsioonideks. Amnesty International ja Human Rights Watch on näited inimõiguste organisatsioonidest.

Seotud leheküljed

• ÜRO inimõiguste nõukogu
• ÜRO inimõiguste ülemvolinik
• Maailmarahu