Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (1966) — ülevaade

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt on ÜRO sõlmitud leping. Selle eesmärk on aidata kaasa kodanikuõiguste paranemisele.

Õigused on loetletud inimõiguste ülddeklaratsioonis. See on üks tähtsamaid lepinguid rahvusvahelises inimõiguste õiguses. Pakt võeti vastu 1966. aastal koos majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise paktiga. See jõustus 1976. aastal. ÜRO moodustas lepingu täitmiseks kodaniku- ja poliitiliste õiguste komitee (CCPR).

Mis on pakti sisu?

Pakt sisaldab põhjalikku loetelu kodaniku- ja poliitilistest õigustest ning sätestab riikide kohustused neid õigusi kaitsta ja edendada. Peamised õigused hõlmavad:

õigus elule;
vabadus ja turvalisus (vabadus meelevaldsetest arestidest ja kinnipidamisest, õigus õigusele jaotus- ja kohtumenetlusele);
keelatud on piinamine ja ebainimlik kohtlemine;
õigus õigusele ja õiglasele kohtulikule läbivaatamisele (õigus sõltumatule kohtule ja õiguskaitsele);
sõnavabadus, mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus;
kogunemis- ja ühinemisvabadus;
õigus osaleda avalikus elus ja valida/olla valitud;
privaatsuse kaitse, sealhulgas eraelu, kodu ja kirjavahetuse puutumatus;
vabadus liikumisest ja elukohavalikust.

Paljud sätted kaitsevad ka diskrimineerimisvaba kohtlemise põhimõtet ning kehtestavad riikide jaoks kohustuse rakendada seadusi ja võtta vajadusel konkreetseid meetmeid selleks, et tagada kõigi isikute võrdne kaitse.

Täitmine ja järelevalve

Lepingu täitmist jälgib Kodaniku- ja poliitiliste õiguste komitee (inglise lühendiga Human Rights Committee, CCPR). Riigid, kes on paktile osalisriigid, esitavad komiteele perioodilisi aruandeid nende õiguste rakendamise kohta. Komitee analüüsib aruandeid ning annab nii üksikasjalikke märkusi ja soovitusi kui ka üldiseid tõlgendusi (nn General Comments), mis aitavad paktis sõnastatud kohustusi selgitada.

Lisaks on kehtestatud mehhanismid üksikjuhtumite uurimiseks: esimene lisa protokoll loob võimaluse üksikisikutel esitada kaebusi komiteele (individuaalkannete menetlus), kui riik on sellele instrumentile kaasanud. Komitee võib selliste kaebuste alusel teha järeldusi ja esitada soovitusi riigile kaebuse lahendamiseks.

Erandid ja mittesummutatavad õigused

Pakt tunnistab, et erakorralistes olukordades (nt sõja- või rahvusliku hädaolukorra korral) võivad riigid teatavates piirides ajutiselt piirata teatud õigusi, kuid sellised erandid peavad olema ranged, ajutised ning kooskõlas teiste rahvusvaheliste kohustustega. Samas on olemas mitmed põhiõigused, millest erakorralistes olukordades ei tohi loobuda (nn mittesummutatavad õigused). Nende hulka kuuluvad näiteks õigus elule, keeld piinamise ja julma kohtlemise suhtes, keeld orjuse ja sunnitöö suhtes, keeld tagantjärele karistamise eest ning õigus isikut tunnustada õigusjärgselt isikuna.

Lisad ja tähtsad põhimõtted

Paktiga on seotud ka täiendavad protokollid, näiteks esimene lisaprotokoll, mis lubab üksikisikutel esitada kaebusi Human Rights Committee'ile. Teine lisaprotokoll (mille eesmärgiks on surmanuhtluse kaotamine) pakub täiendavat pühendumust surmanuhtluse lõpetamisele neile riikidele, kes selle ratifitseerivad.

Komitee kasutab paktist lähtuvat õiguslikku analüüsi ka riikide seaduste ja praktikate hindamiseks ning annab juhiseid õigusnormide muutmiseks või täiendamiseks, et paremini kaitsta kodaniku- ja poliitilisi õigusi. Komitee üldtunnustatud tõlgendused on tähtsad nii rahvusvahelise kui ka riikliku õiguse kujunemisel.

Miks see oluline on?

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakt on keskne instrument demokraatlike õiguste kaitseks ning annab üksikisikutele ja kogukondadele selge aluse nõuda oma õiguste kaitset nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil. Pakt rõhutab riikide vastutust mitte ainult õiguste tunnustamiseks juriidiliselt, vaid ka nende tegelikuks rakendamiseks ja kaitsmiseks igapäevaelus.

Peamine sisu

Artikkel 1. Õigus enesemääramisele.
Artikkel 6. Õigus elule ja genotsiidi konventsioon.
Artikkel 7. Vabad piinamisest ja ebainimlikust kohtlemisest.
Artikkel 8. Vaba orjusest ja vabast tööst.
Artikkel 9. Õigus isiklikule turvalisusele ja kaitsele omavolilise vahistamise ja kinnipidamise eest. Õigus nõuda õiguskaitsevahendeid, kui süütus on tõestatud.
Artikkel 10. Õigus inimlikule ja väärikale kohtlemisele kinnipidamise ajal.
Artikkel 12. Liikumisvabadus, vabadus lahkuda ja siseneda oma riiki.
Artikkel 14. Õigus õiglasele kohtumõistmisele ja õigus olla süütu, kuni teda ei ole süüdi tunnistatud.
Artikkel 16. Õigus olla tunnustatud isikuna seaduse ees.
Artikkel 17. Õigus eraelu puutumatusele ja õigus kaitsele au ründe eest.
Artikkel 18. Mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus.
Artikkel 19. Sõnavabadus ja sõnavabadus, kuid koos erilise kohustuse ja vastutusega mitte kahjustada teisi.
Artikkel 20. Sõjapropaganda ning igasuguse vaenu ja diskrimineerimise õhutamise keeld.
Artikkel 21. Kogunemisvabadus.
Artikkel 22. Ühinemis- ja ametiühinguõigus.
Artikkel 25. Õigus vabale ja õiglasele hääletamisele.
Artikkel 26. Võrdõiguslikkus seaduse ees ja kaitse igasuguse diskrimineerimise eest seadusega.
Artikkel 27. Õigus vähemusgruppidele ja rahvusrühmadele ning õigus kasutada oma keelt.

Vabatahtlikud protokollid

Sellel paktil on kaks vabatahtlikku protokolli. Üks neist võimaldab kodanikul, kelle õigusi on rikutud, esitada kaebuse CCPRi ees. Teine keelab surmanuhtluse. On riike, kes ignoreerivad fakultatiivseid protokolle või ei nõustu nendega.

Seotud leheküljed

Kodanikuõigused
Rahvusvaheline inimõigusi käsitlev õigus
Inimõiguste ülddeklaratsioon
Inimõigused

Küsimused ja vastused

K: Mis on kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt?

V: Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt on leping, mille ÜRO sõlmis kodanikuõiguste parandamiseks.

K: Kus on loetletud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis sisalduvad õigused?

V: Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis loetletud õigused sisalduvad inimõiguste ülddeklaratsioonis.

K: Milline on kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti tähtsus?

V: Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt on üks olulisemaid lepinguid rahvusvahelises inimõiguste õiguses.

K: Millal võeti vastu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt?

V: Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt võeti vastu 16. detsembril 1966. aastal koos majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise paktiga.

K: Millal jõustus kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt?

V: Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt jõustus 1976. aastal.

K: Mis on kodaniku- ja poliitiliste õiguste komitee (CCPR)?

V: ÜRO asutas kodaniku- ja poliitiliste õiguste komitee (CCPR) kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti rakendamiseks.

K: Mis on kodaniku- ja poliitiliste õiguste komitee eesmärk?

V: Kodaniku- ja poliitiliste õiguste komitee eesmärk on tagada, et riigid täidavad oma kohustusi, mis tulenevad kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist.