Parlamentaarne valitsemissüsteem: mis see on, kuidas see töötab ja näited
Parlamentaarne valitsemissüsteem: mis see on, kuidas see töötab ja näited. Selged selgitused võimude tasakaalust, peaministri rollist, usaldushääletusest ja riigikorra eri mudelitest.
Parlamentaarne valitsemissüsteem tähendab, et täitevvõimul on olemas parlamendi otsene või kaudne toetus ning valitsus peab kestma ainult nii kaua, kui tal on parlamendi enamuslik usaldus. Selle toetuse väljenduseks on tavaliselt usaldushääletus või muu parlamendi antud mandaat. Sellist täitev- ja seadusandliku võimu omavahelist suhet nimetatakse sageli vastutustundlikuks valitsemiseks: valitsus vastutab parlamendile oma poliitika ja tegevuse eest ning parlament saab valitsuse tagasi kutsuda, kui see kaotab usalduse.
Kuidas parlamentaarne süsteem töötab
Parlamentaarsetes süsteemides on tavaliselt kaks peamist institutsiooni: valitsusjuht ja riigipea. Peaminister, kes on valitsusjuht, juhib valitsuse igapäevast tööd ja tal on reaalne poliitiline võim. Riigipea on sageli pigem esinduslik või formaalne tegelane — ta võib olla valitud president või konstitutsioonilise monarhia puhul pärilik monarh. Riigipea rollid ja volitused erinevad riigiti: mõnes riigis on ta peamiselt sümboolne, teises omab ta teatud õiguslikke pädevusi (nt valitsuse ametisse nimetamine, parlamendi laialisaatmine).
Parlamentaarse mudeli tuumik on see, et Täidesaatva ja seadusandliku võimu vahel ei ole sama teravat piiri kui võimude lahusus presidendisüsteemis. Ministrid on sageli parlamendiliikmed ja valitsus sünnib parlamendist või selle heakskiidust. Samas on olemas erinevaid mehhanisme võimude tasakaalustamiseks ja sõltumatuse säilitamiseks, näiteks sõltumatu kohtusüsteem, erikomisjonid ning õiguslikud piirangud valitsuse tegevusele.
Valitsuse moodustamine ja usaldus
Pärast parlamendivalimisi algab tavaliselt valitsuse moodustamine: see võib olla ühe erakonna ühemusvalitsus, koalitsioon mitme erakonna vahel või vähemusvalitsus, mis otsib parlamendilt toetust seaduste vastuvõtmisel. Kui valitsus ei suuda riigieelarvet või kaotab usaldushääletuse, võib parlament väljendada umbusaldust ja viia läbi valitsuse tagandamise. Mõnes riigis kasutatakse ka nn konstruktiivset umbusaldusavaldust (näiteks Saksamaal), kus umbusaldus peab kohe sisaldama uut peaministrikandidaati, et vältida poliitilist vaakumit.
Koalitsioonid, parteidistsipliin ja parlamendi roll
Parlamentaarsetes süsteemides määrab sageli erakondade organiseeritus ja parteidistsipliin valitsuse stabiilsuse. Tugev parteidistsipliin tähendab, et parlamendiliikmed hääletavad erakonna juhiste järgi, mis lihtsustab valitsuse poliitika elluviimist. Koalitsioonid nõuavad kompromisse ja kokkuleppeid, mis võivad pikemas perspektiivis nii tugevusi (lae-maha laiem toetus) kui ka nõrkusi (otsuste aeglus, poliitiline kompromiss) kaasa tuua.
Variandid ja riigi kujud
Parlamentaarne süsteem võib olla vormistatud erinevalt:
- Parlamentaarne monarhia — riigipea on monarh (näiteks Suurbritannia, Rootsi), kelle poliitiline roll on sageli sümboolne.
- Parlamentaarne vabariik — riigipea on president, kuid tema volitused on piiratud ja valitsuse juht on peaminister (näiteks Saksamaa, India).
Eelised ja puudused
- Eelised: valitsuse kiire vastutus parlamendi ees, lihtsam valitsuse vahetus ilma pikalt kestvate poliitiliste kriisideta, paindlikkus koalitsioonide moodustamisel.
- Puudused: kui parteidistsipliin on väga tugev, võib poliitiline debat piirata individuaalset esindust; vähemusvalitsused võivad olla ebastabiilsed; koalitsioonikompromissid võivad vähendada poliitika järjepidevust.
Näited
Parlamentaarseid süsteeme kasutavad paljud demokraatlikud riigid. Tuntud näited on:
- Suurbritannia (parlamentaarne monarhia)
- Saksamaa (parlamentaarne vabariik koos konstruktiivse umbusaldusmõttega)
- India (suures osas parlamentaarne süsteem)
- Rootsi, Jaapan, Kanada ja Austraalia (eri variatsioonid parlamentaarsest valitsemisest)
Kokkuvõte
Parlamentaarne valitsemissüsteem toetub peamiselt parlamendi ja valitsuse vastastikusele sõltuvusele: valitsus vajab parlamendi usaldust, et tegutseda, ja parlament omakorda jälgib ning peab vastutama valitsuse tegevuse eest. Selles süsteemis on rõhk kollektiivsel vastutusel, paindlikkusel poliitiliste muutuste korral ning tihedal seosel seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel.
Parlamentaarse süsteemiga riigid on märgitud punase värviga (põhiseaduslikud monarhiad, kus on parlament) ja oranžiga (parlamentaarsed vabariigid, kus riigipea ei ole kuninglik). Rohelise värviga riikides on riigipea ja valitsusjuht ühes ametis, mis täidetakse parlamendi valikul ja valitakse eraldi.
Küsimused ja vastused
K: Mida tähendab parlamentaarne valitsemissüsteem?
A: Parlamentaarne valitsemissüsteem tähendab, et täitevvõimul on parlamendi otsene või kaudne toetus.
K: Kuidas väljendub parlamentaarse süsteemi puhul tavaliselt täitevvõimu toetus?
V: Parlamentaarses süsteemis väljendatakse toetust täitevvõimule tavaliselt usaldushääletusega.
K: Mis on termin, mida kasutatakse parlamentaarse süsteemi puhul täitev- ja seadusandliku võimu tasakaalustatud suhte kirjeldamiseks?
V: Täitev- ja seadusandliku võimu tasakaalustatud suhet parlamentaarses süsteemis nimetatakse vastutustundlikuks valitsemiseks.
K: Kuidas erineb täidesaatva ja seadusandliku võimu lahusus parlamentaarses süsteemis võrreldes presidendipoolse süsteemiga?
V: Täidesaatva ja seadusandliku võimu vaheline võimude lahusus ei ole parlamentaarses süsteemis nii ilmne kui presidendisüsteemis.
K: Millised kolm valitsemisharu valitsevad riiki parlamentaarses süsteemis?
V: Parlamentaarses süsteemis on riiki valitsevad kolm võimuharu: täitevvõim (ehk ministrid), seadusandjad ja kohtunikud.
K: Kes on parlamentaarses süsteemis valitsusjuht?
V: Parlamentaarses süsteemis on valitsusjuht peaminister, kellel on tegelik võim.
K: Kas te oskate tuua näiteid mõnest riigist, kus rakendatakse parlamentaarset süsteemi?
V: Mõned näited riikide kohta, kus kasutatakse parlamentaarset süsteemi, on India, Itaalia, Jaapan ja Läti. Parlament on siiski igas riigis erinev.
Otsige