Vastutav valitsus – määratlus, põhimõtted ja näited
Vastutav valitsus määratlus, põhimõtted ja näited koos selgitustega parlamendivalitsustest ja riikidest nagu Ühendkuningriik, Kanada ja Austraalia
Vastutav valitsus on poliitiline mudel, kus täidesaatva võimu juhtkond vastutab otseselt parlamendi ees ja peab säilitama selle toetuse, et püsida võimul. Seda mudelit kasutatakse paljudes demokraatlike valitsuste süsteemides. Mõistet võib mõnikord segi ajada terminiga „vastutustundlik valitsemine”, kuid mõlemad rõhutavad avalikku vastutust ja läbipaistvust—siiski viitab „vastutav valitsus” konkreetselt kabineti ja parlamendi vahelisele poliitilisele vastutusele.
Ühe põhiprintsiibina on vastutava valitsuse korral tihti nii, et täidesaatva võimu juhid (nn kabinet) on samal ajal ka seadusandliku võimu liikmed. See tähendab, et valitsus moodustatakse tavaliselt parlamendist pärit poliitikutest ning selle jäämiseks võimul on vajalik enamuse toetus. Kui valitsus kaotab parlamendi või selle enamuse toetuse, võivad toimuda valimised või võtab senisest juhtivast erakonnast või koalitsioonist teise erakond ülesandeks uue kabineti moodustamise.
Paljudes riikides, kus rakendatakse vastutava valitsuse põhimõtet, on tavapärane parlamentaarne valitsemissüsteem. Kahekojalise parlamendi puhul võib aga esineda erinevaid tasandeid esindatuses: näiteks Ühendkuningriik rõhutab alamkoja rolli, kuna ülemkoda ei ole täielikult valitud ja seetõttu ei kanna sama otsustavat rahvuslikku mandaati. Samas on head näited vastutava valitsuse süsteemidest Kanada ja Austraalia.
Vastupidiselt sellele on süsteemid, kus kabinet ja seadusandlik kogu valitakse eraldi, tugevalt toetuvad võimude lahususele. Sellistes süsteemides on võimud rohkem lahutatud kui vastutava valitsuse süsteemis, mis muudab valitsuse otsese parlamendilise vastutuse vähem tõenäoliseks. Tavalised näited riikidest, kus ei ole vastutustundliku (responsible) valitsuse süsteemi, on Ameerika Ühendriigid ja Prantsusmaa, kus eksisteerib tugevam ametkondlik ja institutsionaalne lahusus täidesaatva ja seadusandliku võimu vahel.
Põhimõtted
- Parlamendi usaldus: valitsus vajab seadusandliku kogu toetust (enamuse või kokkuleppe) oma jätkamiseks võimul.
- Kollektiivne vastutus: kabinet vastutab ühiselt parlamendi ees: otsused ja poliitika peavad olema esindatavad kogu valitsuse poolt.
- Individuaalne ministervastutus: ministrid vastutavad oma ametkondade tegevuse eest ja võivad parlamendi ees selgitusi anda või tagasi astuda vigade korral.
- Usaldushääletus ja arvestus: eelarve- ja usaldushääletused võivad olla de facto usaldusprobleemid, mille kaotamine viib valitsuse kukkumiseni või uute valimisteni.
- Vahetus ja jätkusuutlikkus: süsteem võimaldab rahvale parlamendi kaudu valitsevat juhtkonda kontrollida, ilma et oleks tarvis otseselt kukutada täidesaatvat institutsiooni väljaspool poliitilist protsessi.
Kuidas see toimib praktikas
Pärast valimisi või valitsuse kukkumist alustab parteide või koalitsioonide läbirääkimisi parlamendis enim hääli saanud erakond või liit, et moodustada valitsus. Peaminister ja ministrid valitakse tihti parlamendi liikmete hulgast. Koalitsioonilepingutes määratakse sageli ära poliitilised prioriteedid ja kompromissid, mis võimaldavad valitsusel säilitada enamuse ja juhtida riigi igapäevast poliitikat.
Kui tekib olukord, kus valitsus kaotab parlamendi toetuse (näiteks usaldushääletuse kaudu), on kaks levinud lahendust: toimuvad uued valimised või moodustatakse uus kabinet parlamendis oleva jõupositsiooni põhjal. Vahel jätkab valitsus piiratud õigustega nn ametisoleva (caretaker) valitsusena kuni uue ametisseastumiseni.
Erinevused ja piirangud
Kuigi vastutava valitsuse mudel suurendab otsest poliitilist aruandekohustust, ei taga see automaatselt paremat kontrolli korruptsiooni või poliitilise mõju üle. Suured parlamendilähedased enamused võivad viia täidesaatva võimu domineerimiseni, vähendades tõhusat kontrolli. Samuti eksisteerivad eri riikides variatsioonid: mõned parlamendivormid on tundlikumad koalitsioonikonfliktidele või ebastabiilsusele, teised jälle soosivad pikaajalist stabiilsust.
Kokkuvõte ja näited
Vastutav valitsus on oluline osa paljude demokraatlike süsteemide toimimisest: see seob täidesaatva võimu otseselt parlamendi tahtega, nõuab usaldust ja läbipaistvust ning loob mehhanismid valitsuse vahetamiseks ilma riigipöördeid või kohtulikke sekkumisi vajadamata. Näited riikidest, kus see mudel töötab laialdaselt, on Ühendkuningriik, Kanada ja Austraalia, samas kui eraldatud täidesaatva ja seadusandliku võimu mudelid on iseloomulikud sellistele riikidele nagu Ameerika Ühendriigid ja Prantsusmaa.
Küsimused ja vastused
K: Mis on vastutav valitsus?
V: Vastutustundlik valitsemine on mõnede demokraatlike valitsuste põhimõte, milles on teatav aruandekohustus parlamendi ees ja kahekojalisuse kontseptsioon.
K: Mille poolest erineb see vastutustundlikust valitsusest?
V: Vastutustundlik valitsus on valitsus, mille puhul täidesaatva võimu juhid on ka seadusandliku kogu liikmed, samas kui vastutustundlikul valitsusel ei pruugi seda nõuet olla.
K: Millised riigid kasutavad vastutustundlikku valitsemist?
V: Vastutustundlikku valitsemist kasutavad riigid on tavaliselt parlamentaarsed valitsemissüsteemid, näiteks Ühendkuningriik, Kanada ja Austraalia.
K: Millised riigid ei kasuta vastutustundlikku valitsemist?
V: Riikide hulka, kus ei kasutata vastutustundliku valitsemise süsteemi, kuuluvad Ameerika Ühendriigid ja Prantsusmaa.
K: Kuidas toimib vastutustundliku valitsemisega riikides vastutustundlik esindatus?
V: Riikides, kus on vastutustundlik valitsus, on aruandekohustus tavaliselt suunatud alamkojale (alamkoda), kuna ülemkoja (ülemkoda) liikmed ei ole täielikult valitud. See võimaldab paremini esindada neid, kes hääletasid valitsuspartei poolt.
Küsimus: Kuidas saab valitsuskabinet jääda võimule vastutustundliku valitsemise süsteemis?
V: Kabinetil peab olema seadusandliku kogu enamuse toetus, et jääda võimule; kui ta kaotab selle toetuse, siis toimuvad valimised või uus erakond moodustab uue kabineti.
K: Millist tüüpi lahusolek on olemas vastutavate valitsusteta süsteemides?
V: Riikides, kus ei kasutata vastutavaid valitsusi, on võimud rohkem lahutatud, sest nii kabinetid kui ka seadusandjad valitakse eraldi.