Rooma senat oli Vana-Rooma kõige pikaajalisem institutsioon. See sai alguse linna esimestel aastatel, mis väidetavalt asutati 753. aastal eKr. See elas üle kuningate, Rooma Vabariigi (509 eKr-27 eKr), Rooma impeeriumi (27 eKr-395 pKr) ja Lääne-Rooma impeeriumi langemise (395-476 pKr).

Senat alustas nõuandva vanematekoguna. Sõna "senat" tuli sõnast "senex", mis tähendab "vanamees". Senat saavutas oma tipptaseme vabariigi keskel, kui see oli Rooma kõige võimsam organ. Senat kaotas suure osa oma võimust keisririigi esimesel perioodil, mida tuntakse printsipiaalina.

Pärast Diokletianust, kui valitsuse keskus viidi Roomast välja, muutus senat lihtsalt munitsipaalorganiks. Vana idee mõju elas edasi ja Konstantinoopoli II asutas Konstantinoopolis senati.

Koosseis ja liikmeskond

Senati liikmed olid algselt linna vanemad peremehed, hiljem aga Rooma eliit: aadlikud, suured maakorraldajad ja rikastunud veteranid. Vabariigi ajal kujunes välja süsteem, kus senatisse pääses läbi poliitilise karjääriredeli ehk cursus honorum — soovitud ametikohad (aedilisus, pretura, konsulaat). Liikmete tiitlitena kasutasid roomlased sageli termineid patres ja conscripti.

Liikmeskond ei olnud alati päriseluline: sisseostmine, ametlikud kutsed ja imperaatori otsused suurendasid keisriajal senati malevust. Samuti eksisteeris senati aadlikul põhinev varanduslik künnis — tihti pidid senatori kandidaadid omama teatud varanduse määra.

Funktsioonid ja võimud

Võrreldes kaasaegsete parlamentidega oli senat kombineeritud nõuande-, järelevalve- ja administreeriva võimu koda. Peamised ülesanded olid:

  • Välispoliitika ja sõda: senat kujundas ja koordineeris diplomaatilist poliitikat, kinnitas sõjalisi kampaaniaid ning määras liidreid ja provintsidesse kindralku (proconsulid, propraetorid).
  • Rahandus: senat valitses varakogude (näiteks aerarium) üle, kontrollis maksutulu ja riigikulusid ning võttis vastu olulisi finantsotsuseid.
  • Seadusandlik ja õiguslik roll: kuigi seadusi võtsid vastu rahvakogud, andis senat välja senatusconsulta — nõuandeid ja otsuseid, millel oli suur kaal ametnike ja kohtute töös.
  • Ametnike kontroll: senat kinnitas ja organiseeris paljusid ametikohti, kuulus õiguse anda aadlisäringud ja pidada juurdlusi (näiteks tribunali küsimustes).
  • Komisjonid ja uurimised: senat võis moodustada erikomisjone, uurida korruptsiooni ja korraldada juurdlusi üleriigilistes juhtumites.

Senati roll eri perioodidel

Monarhia (kuningate aeg): algselt täitis senat nõuandvat ja rituaalset rolli kuningatele. Selle päritolu kinnistab arusaama vanemate n-ö elutarkusest.

Vabariik (509–27 eKr): see oli senati suurim võimuperiood. Vabariigis oli senat de facto keskne võimija — kuigi formaalselt olid kõrged ametikohad (konsulid jne) valitud ja seadusandlik võim kuulus rahvakogudele, kujundaski senat poliitikat, suunaski välispoliitikat ning jagas provintse ja sõjaväejuhtimist. Oluline oli senati autoriteet ehk auctoritas, mis sageli otsustas, kuidas seadusi ja otsuseid rakendati.

Keisririik (27 eKr–395 pKr): keisri saabumisega muutus võim tasakaaluks: ametlikud institutsioonid jäid, kuid tegeliku kontrolli võttis endale imperaator. Vabariigi senatus säilitas osa teenistustest, arvas välja memorabiliaid ja haldas traditsioone, kuid keiser võis üle võtta senati pädevuse või suunata seda. Mõnel imperaatoril (nt Augustus) oli senat siiski partner — talle oli oluline säilitada vabariiklikku kuvandit ja senati toetust.

Hilisantiik ja Diokletianus: kui Diokletianus 3.–4. sajandi pöördeperioodil reformis riigi haldust, nihkus võim keskvalitsusse ja bürokraatiasse ning senat kaotas enamik varasemaid ülesandeid. Konstantinoopolisse rajatud senat jäi pigem au- ja haldusorganiks, kuid Rooma senat muutus üha enam kohalikuks munitsipaalseks koguks.

Kohtumised, hooned ja protseduur

Senat kogunes algselt erinevates siseruumides Forum Romanumil — tuntumad hooned on Curia Hostilia ja hilisem Curia Julia, mis ehitati J. Caesar'i algatusel. Istungeid juhatasid konsulid või senati poolt määratud ametnikud, päevakava määrati ette ning arutelud võisid olla ranged ja formaliseeritud. Senati otsused vormistati senatusconsultum kujul ning neil oli tihti suur mõju riigi praktilisele juhtimisele.

Pärand ja mõju

Rooma senati mõju ulatus kaugele: see määratles poliitilise eliidi rolli, aitas kujundada õiguslikke ja administratiivseid komponente, ning lõi mudeli, mis mõjutas hilisemaid Euroopa institutsioone. Lisaks praktilisele rollile jäi senat oluliseks sümboliks — vana traditsiooni, aristokraatliku autoriteedi ja õiguslike tavade kantsiks. Kuigi senati poliitiline tähtsus vähenes, elas selle institutsiooni idee edasi Konstantinoopolis ja hiljem erinevates keskajal tekkivates nõunikogudes ja senatilaadsetes organites.

Rooma senat on seega oluline nii ajaloolise institutsiooni mõistmiseks kui ka Euroopa poliitilise kultuuri ja valitsemise traditsiooni jälgimiseks — tema kombinatsioon rituaalist, administreerimisest ja aristokraatlikust juhtimisest mõjutas sajandeid kestnud poliitilist mõtlemist.