Rooma kuningriik (Regnum Romanum): ajalugu ja legendid 753–509 eKr
Rooma kuningriik (753–509 eKr): segatud ajaloolised faktid ja legendid — avasta kuningate aeg, linna asutuse müüdid ja varajane Rooma ajalugu.
Rooma kuningriik (ladina keeles Regnum Romanum) oli Rooma linna ja selle territooriumide monarhiline valitsus. Sellest ajast ei ole säilinud ühtegi kaasaegset kirjalikku dokumenti; meie teave pärineb peamiselt hilisematest ajalookirjeldustest ja arheoloogilistest leiukohtadest. Vanaajaloolased nagu Titus Livius ja Dionysius Halikarnassusest kirjutasid Rooma varajasest ajaloost, ent nende teosed seavad sageli kokku legendid, suulise pärandi ja poliitilise propagandaga. Seetõttu on Rooma kuningriigi ajaloo täpne kujutis osaliselt ebaselge ning tõlgendused põhinevad nii kirjanduslikel allikatel kui ka tänapäeva arheoloogilistel uurimustel.
Rooma kuningriigi ajalugu algas linna asutamisega, mida traditsiooniliselt dateeritakse 753. aastasse eKr, ja lõppes kuningate kukutamisega ning vabariigi loomisega umbes 509. aastal eKr. Selle aja jooksul kujunes välja keskne linnaelustiil, toimusid territoriaalsed laienemised ümber Tiberi oru ning tekkisid püsivad poliitilised ja religioossed institutsioonid, mis jäid Rooma ühiskonna aluseks ka hilisemas vabariigis ja keisririigis.
Valitsejad ja legendid
Rooma kuningriigi traditsiooniline loend sisaldab seitset kuningat, kelle nimed ja teod on säilinud peamiselt legendaarsete ja hilisemate ajalooliste allikate kaudu. Need kuningad on:
- Romulus – legendaarne linnapea ja asutaja, kelle nimega seostatakse Rooma varaseid institutsioone ja sõjaväge;
- Numa Pompilius – talle omistatakse religioossed reformid ja tempel‑ ning rituaalirežiimide loomine;
- Tullus Hostilius – sõjaliselt aktiivne valitseja, kellele seostatakse laienemisi ja konfliktide eskaleerumist;
- Ancus Marcius – traditsiooni järgi linnaleehitaja ja sillaprojektide algataja;
- Tarquinius Priscus – Etruski mõjuga valitseja, kellele omistatakse suuremad avaliku ehituse ettevõtmised;
- Servius Tullius – talle omistatakse administratiivsed ja sotsiaalsed reformid (näiteks rahvaloendus‑põhine jaotus) ning traditsiooniline seos linnamüüriga;
- Tarquinius Superbus – viimane kuningas, kelle dünastiline ja väidetavalt üksmeelne valitsemisviis viis kuningriigi kukutamiseni.
Need ettekujutused on segatud müütide ja hilisajastatud narratiividega: näiteks Romuluse ja Remuse legend, Lucretia vägistamise lugu ning kuninga kukutamine on kujunenud Rooma identiteedi võtmemeesteks.
Riiklikud institutsioonid ja kuninga roll
Kuningriigi ajal oli kuningal (rex) mitmekülgne positsioon: ta oli peamine sõjaväejuht, kõrgeim preester ning kohtunik. Kuningal oli ka ulatuslik seadusandlik ja administratiivne võim, kuigi osa otsustest tehti nõuandva kogu ehk senaadi ja rahvariiklike kogunemiste kaudu. Traditsioonilised institutsioonid, mille järgselt hilisem vabariik püsis, olid:
- senat – algselt nõuandlik aristokraatide kogu;
- curiae ja comitia curiata – varased ühiskondlikud ja rituaalsed üksused, mille kaudu organiseeriti kodanikke;
- religioossed ametiisikud – paljud rituaalid ja templid said alguse kuningriigi ajal.
Teised olulised aspektid hõlmasid õigusemõistmist, rahvaloendusi ja sõjalist korraldust. Traditsiooniliselt omistatakse Servius Tulliusele selliseid reforme nagu rahvaloendus ja linnakodanike jaotamine varaliste klasstrite alusel, kuigi nende reformide täpne sisu ja kronoloogia on tänapäeva teadlaste seas vaieldavad.
Arheoloogilised tõendid ja välisvõimed
Kuigi kirjandusalgsed allikad on piiratud ja sageli legendaarse laenguga, andis arheoloogia olulise panuse: Palatini, Foro ja ümbruste kaevamised on näidanud varast asustust 8.–7. sajandist eKr, väikesi keldreid, savinõusid ja matmispaiku, mis viitavad kasvavale keskusele Tiberi lähedal. Samuti on märgata kontaktide olemasolu etruskide ja teiste Lõuna‑ ja Kesk‑Italiga – nii kultuurilise mõju kui tehniliste ja arhitektuuriliste laienemiste kaudu.
Arheoloogiline kirje viitab, et Palatino ja ümbritsevate alade külad sulandusid järjest enam linnalisteks struktuurideks 8. sajandil eKr, kuid täpsed poliitilised formaadid (kuidas ja kui centraliseeritud oli võim) jäävad osaliselt oletuslikuks.
Kuningriigi lõpp ja pärand
Kuningriigi lõppu seostatakse traditsiooniliselt Lucretia nime kandva noore naise juhtumiga ning kuninga tiraniadlusega, mis viis kuninga Tarquinius Superbuse ja tema perekonna väljasaatmiseni umbes 509. eKr. See sündmus tähistas üleminemist monarhialt vabariikliku valitsemisvormi poole, kus kaks konsulit ja senat jagasid võimu. Kuigi sündmuse detailid on küsimärgi all, on selle ideeline mõju suur: vabaduse ja kodaniku‑õiguse narratiivid said Rooma identiteedi keskseks osaks.
Kokkuvõte
Rooma kuningriik on ajaloos periood, kus legend ja reaalsus põimuvad. Kuigi kirjalikke tõendeid on vähe ja hilisemad allikad sassis, annavad arheoloogilised leidud ja võrdlevad ajaloolised analüüsid aluse mõistmaks, kuidas väike Tiberi‑orgu kogukond kasvas varase linnriigi ja hilisema suurvõimu aluseks. Selle aja pärand — institutsioonid, religioon, linnaehitus ja mitmed sotsiaalsed kujundid — mõjutasid otsustavalt Rooma arengut ka järgnevates vabariigi ja keisririigi perioodides.
Birth
See, millest lõpuks sai Rooma impeerium, sai alguse asulatest Palatine'i mäe ümber Tiberi jõe ääres Kesk-Itaalias. Jõgi oli kuni selle kohani laevatatav. Seal oli ka ford, kus Tiberi sai ületada. Palatiuse küngas ja seda ümbritsevad künkad pakkusid hõlpsasti kaitstavaid positsioone neid ümbritseval laial viljakal tasandikul. Kõik need omadused aitasid kaasa linna edule.
Rooma ajaloo traditsioonilise kirjelduse kohaselt valitses Roomat esimestel sajanditel seitse kuningat. Kaasaegsed teadlased on traditsioonilise kronoloogia kõrvale jätnud. Gallialased hävitasid kõik Rooma ajalooallikad, kui nad rüüstasid linna pärast Allia lahingut 390 eKr või 387/6, nii et kaasaegseid andmeid kuningriigi kohta ei ole olemas. Kõik kuningate kohta käivad aruanded tuleb kahtluse alla seada.
Kings
Pärast Romulust, kes muu hulgas lõi ka senati, oli legendi kohaselt veel kuus kuningat: Numa Pompilius, Tullo Ostilio, Anco Marzio, Tarquinius Priscus, Servius Tullius ja Tarquinius Superbus. Pärast Romuluse surma ei suutnud Rooma senat uut kuningat valida ning pärast pikka arutelu roomlaste ja sabiinlaste vahel nõustusid nad sellega, et kuraatlik kogu lubab valida Rooma uue kuninga. Nad valisid Numa Pompiliuse. Erinevalt Romulusest oli Numa sõja vastu ja arvas, et Rooma jaoks on parim viis rahu, Numale omistatakse religiooni toomine Rooma keskmisele igapäevaelule.
Kuningate võim oli peaaegu absoluutne, kuigi senatil oli teatav mõju. Oli üks suur erand: kuningavõim ei olnud pärilik.
Kuningate valimine
Iga kord, kui kuningas suri, läks Rooma interregnumi perioodile. Riigi ülemvõim läks senatile, kes oli vastutav uue kuninga leidmise eest. Senat kogunes ja nimetas ühe oma liikme - interrex - viieks päevaks ametisse, mille ainus eesmärk oli nimetada järgmine Rooma kuningas.
Pärast viie päeva möödumist nimetab interrex (senati nõusolekul) teise senaatori uueks viiepäevaseks ametiajaks. See protsess jätkuks kuni uue kuninga valimiseni. Kui interrex oleks leidnud sobiva kuningakandidaadi, tooks ta kandidaadi senati ette ja senat vaataks ta läbi. Kui senat kiitis kandidaadi heaks, kutsus interrex kokku riigikogu ja juhatas seda kuninga valimise ajal.
Kui Rooma rahvas oli teinud ettepaneku riigikogule, võis ta selle kas vastu võtta või tagasi lükata. Kui valitud kuningas võeti vastu, ei astunud ta kohe ametisse. Enne kui ta sai täieliku kuningliku võimu ja võimu, pidi toimuma veel kaks toimingut.
Esiteks oli vaja saada jumalate tahet tema ametisse määramise kohta auspitside abil, sest kuningas pidi tegutsema Rooma ülempreestrina. Selle tseremoonia viis läbi augur, kes viis valitud kuninga linnusesse, kus ta asetati kivist istmele, samal ajal kui rahvas ootas allpool. Kui ta tunnistati kuninga vääriliseks, teatas augur, et jumalad on andnud soodsaid märguandeid, kinnitades seega kuninga preestriks olemist.
Teine toiming, mis tuli sooritada, oli imperiumi üleandmine kuningale. Assamblee eelnev hääletus määras üksnes kindlaks, kes pidi olema kuningas, kuid ei olnud selle aktiga andnud talle vajalikku kuningavõimu. Järelikult tegi kuningas ise riigikogule ettepaneku seaduse kohta, millega talle imperium antakse, ja riigikogu hääletades selle seaduse poolt, annaks selle seaduse.
Teoreetiliselt valis Rooma rahvas oma juhi, kuid senat kontrollis seda protsessi peamiselt.
Romulus
Romulus oli Rooma esimene kuningas ja linna rajaja, need kaks nime on selgelt seotud. Aastal 753 eKr. alustas Romulus linna ehitamist Palatiuse mäele. Pärast Rooma asutamist ja nimetamist (nagu räägitakse), lubas ta kõikidest klassidest meestel tulla Rooma kodanikeks, sealhulgas orjad ja vabad inimesed ilma vahet tegemata. Et oma kodanikele naisi anda, kutsus Romulus naaberhõimud Rooma festivalile, kus ta röövis nende hulgast noori naisi (tuntud kui "Sabine naiste vägistamine"). Pärast sellele järgnenud sõda sabiinlastega jagas Romulus kuningavõimu sabiinlaste kuninga Titus Tatiusega.
Romulus valis 100 parimat meest, kes moodustasid Rooma senati kui kuninga nõuandva nõukogu. Neid mehi nimetas ta patres ja nende järeltulijatest said patriitsid. Samuti jagas ta üldrahva kolmekümneks curiae'ks, mis sai oma nime kolmekümne sabiinlannast naise järgi, kes olid sekkunud Romuluse ja Tatiuse vahelise sõja lõpetamiseks. Curiae moodustasid Rooma riigikogudes hääleõiguslikud üksused: Comitia Curiata.
Lisaks sõjale sabiinlaste ja teiste hõimude vastu pärast sabiinlaste vägistamist pidas Romulus sõda fidenatide ja veientide vastu. Pärast tema surma 54-aastaselt jumalastati Romulus sõjajumalaks Quirinus ja ta oli mitte ainult üks Rooma kolmest peajumalast, vaid ka Rooma linna jumalastatud kuju.
Tarquinius Superbus
Rooma seitsmes ja viimane kuningas oli Lucius Tarquinius Superbus. Tarquinius oli etruski päritolu. Tema valitsemisajal saavutasid etruskid oma võimu tipu. Rohkem kui teised kuningad enne teda kasutas Tarquinius vägivalda, mõrvu ja terrorismi, et säilitada kontrolli Rooma üle. Ta tühistas paljud oma eelkäijate varasemad põhiseaduslikud reformid.
Seksiskandaal kukutas kuninga. Väidetavalt lubas Tarquinius oma pojal Sextus Tarquiniusel vägistada patriits-Rooma Lucretiat. Sextus oli ähvardanud Lucretiat, et kui naine keeldub temaga kopuleerimast, tapab ta ühe orja, seejärel tapab ta ise ja laseb laibad koos avastada, tekitades sellega hiiglasliku skandaali. Lucretia rääkis siis oma sugulastele ähvardusest ja sooritas seejärel enesetapu, et vältida sellist skandaali. Lucretia sugulane Lucius Junius Brutus (Marcus Brutuse esivanem) kutsus senati kokku ja lasi Tarquiniuse ja monarhia 510. aastal eKr Roomas välja saata.
Etruskide valitsemine Roomas lõppes seega dramaatiliselt aastal 510 eKr, mis tähendas ühtlasi etruskide võimu langust Latiumis.
Lucius Junius Brutus ja Lucius Tarquinius Collatinus, Tarquinuse suguvõsa liige ja Lucretia lesk, said Rooma uue valitsuse esimesteks konsuliteks. See uus valitsus viis roomlased suurema osa Vahemere piirkonna vallutamiseni ning see kestis järgmised 500 aastat kuni Julius Caesari ja Octaviuse tõusuni.
Palju aastaid hiljem, vabariigi ajal, kasutas senat seda Rooma tugevat vastuseisu kuningatele, et põhjendada agraarreformaatori Tiberius Gracchuse mõrvamist.
Linnapiirkonna kasv kuningriigi ajal
Otsige