AlegsaOnline.com

Gaius Julius Caesar: Rooma sõjaväejuht, poliitik ja kirjanik (100–44 eKr)

Gaius Julius Caesar (100–44 eKr) — Rooma sõjaväejuht, poliitik ja kirjanik; tema vallutused, kodusõda Pompeiusega, diktatuur ja hukkumine muutis ajaloo kulgu.

Autor: Leandro Alegsa

10-11-2025

Gaius Julius Caesar (juuli 100 eKr - 15. märts 44 eKr) oli Rooma Vabariigi lõpu sõjaväejuht, poliitik ja kirjanik.

Caesarist sai Esimese Triumviraadi liige ja kui see lagunes, pidas ta kodusõda Pompeius Suure vastu. Sõja võitnud Caesarist sai eluaegne Rooma diktaator. Roomas tapeti ta oma vaenlaste poolt.

Hiljem nimetasid Rooma valitsejad end "keisriks" ja see tiitel kopeeriti hiljem "keisriks" ja "tsaariks".

Noorus ja poliitiline tõus

Caesar sündis aristokraatlikku suguvõssa, kuid tema perekond ei olnud eriti jõukas. Ta alustas avalikku karjääri tavapärase cursus honorum kaudu, täites esmalt kohtusaare, seejärel rahvasaadvõtja ja konsuli ametikohti. Tema karjäärile aitasid kaasa oskus sõlmida poliitilisi liite ja julged ambitsioonid.

Sõjakäigud ja Galia vallutused

Caesar saavutas suurema kuulsuse sõjaväejuhi ja vallutajana. Ta juhtis kauaaegseid kampaaniaid Gallias (praeguse Prantsusmaa ja Belgia aladel) aastatel 58–50 eKr, mille tulemuseks oli Rooma kontroll Lääne-Euroopa suure osa üle. Tema kommentaarid neist sõdadest tõid talle nii propagandistliku kuulsuse kui ka väärtusliku poliitilise kapitali.

Rubiconi ületamine ja kodusõda

49. aastal eKr tegi Caesar otsustava sammu: ta ületas Rubiconi jõe ja alustas relvastatud konflikti Rooma seadusliku võimuga. Selles tegevuses peegeldus tema valmisolek murda tavapäraseid reegleid, et saavutada võim. Legendi järgi ütles ta ületades: alea iacta est ("täring on visatud"). 48. aasta lahingus Farsaloses alistas ta Pompeius Suure väed.

Diktatuur, reformid ja avalikud tööd

Pärast võitu püsis Caesar võimul ja lõpuks nimetati ta eluaegseks diktaatoriks. Tema valitsemisaeg oli lühike, kuid väga reformiderohke. Peamised muudatused olid:

Kalendri reform: kehtestati Juliuse kalender, mis korrigeeris rooma kalendri ebatäpsusi ja jäi aluseks hilisemale Gregoriuse reformini;
Tsiviil- ja haldusreformid: suurendati senati liikmete arvu, korraldati linnaplaneerimist, ehitati avalikke tööde projekte ja parandati linna varustust (nt leivavarud);
Õiguse ja kodanikuõiguste laiendamine: anti kodakondsust ja privileege mõnele provintsi eliidile ning tehti ettepanekuid maa- ja võlavõtete reguleerimiseks;
Jõustruktuuri korrastamine: sõjaväe au ja palkade regulatsioonid, sõjaväelastele maismaa jaotamine veteranide koloniseerimiseks;
Valimissüsteemi ja bürokraatia uuendused: püüdis vähendada korruptsiooni ja moderniseerida haldust.

Kirjanduslik tegevus

Caesar oli ka viljakas kirjutaja. Tema tuntumad teosed on sõjakäikude kommentaarid, millest kõige tuntum on Commentarii de Bello Gallico ("Kommentaarid Gallia sõjast"). Need tekstid on kirjutatud selges, otsekoheses ladina keeles ja teenisid nii ajaloolist kirjet kui ka poliitilist enesetutvustust. Ta kirjutas ka De Bello Civili, mis käsitleb kodusõda Pompeius'e vastu.

Assassinatsioon ja tagajärjed

15. märtsil 44 eKr (Ides of March) mõrvati Caesar senaatorite kitsa rühma poolt, kelle hulgas olid Marcus Junius Brutus ja Gaius Cassius Longinus. Mõrva taga olid hirmud tema kasvava võimu, diktatuuri ja monarhiseerumise suunas liikumise ees. Tema surm ei taastanud vabariiki püsivalt: järgnesid uued võimuvõitlused, millest lõpuks tõusis võimule Caesarist võõras lapselaps ja pärija Octavianus, kelle nime all sündis Rooma keisririik.

Pärand

Caesari pärand on mitmetahuline: ta oli osav sõjapoliitik, reformija ja osav kommunikatsioonimeister. Tema nimi ja tiitlid (nt imperator, hilisemast pärimusest ka "keiser" ja "tsaar") jäid lääne valitsejatele eeskujuks. Tema reformid ja sõjalised vallutused muutsid püsivalt Rooma poliitilist, administratiivset ja kultuurilist maastikku.

Kokkuvõte: Gaius Julius Caesar oli erakordse mõjuga isik, kelle ambitsioonid ja teod lõid silla Vabariigi ja keisririigi vahelise ajaloolise muutuse. Tema elu ja teod on säilitanud olulise koha Euroopa ja maailma ajaloos.

Varajane elu

Julius Caesar sündis Itaalias umbes juulis 100 eKr. Täpne kuupäev ei ole teada.

Kuueteistkümneaastaselt oli ta oma perekonnapea ja sattus peagi ohtu, kui Lucius Cornelius Sulla sai Rooma diktaatoriks.

Sulla asus Roomat oma vaenlastest puhastama. Sajad tapeti või pagendati, ja Caesar oli nende nimekirjas. Tema ema perekond palus tema elu eest; Sulla andis vastumeelselt järele, kuid võttis Caesarilt tema pärandi. Sellest ajast alates oli rahapuudus üks tema elu peamistest probleemidest. Caesar astus armeesse ja lahkus Roomast.

Teel üle Egeuse mere röövisid piraadid Caesari ja pidasid teda vangi. Ta säilitas kogu oma vangistuses üleolekuhoiaku. Kui piraadid mõtlesid nõuda kahekümne talendi suurust lunaraha, nõudis ta, et nad küsiksid viiskümmend talenti hõbedat.^p39 Kui lunaraha oli makstud, tõstis Caesar laevastiku, ajas piraadid taga, võttis nad kinni ja vangistas nad. Ta laskis nad omal algatusel risti lüüa, nagu ta oli vangistuses lubanud - lubadust, mida piraadid olid pidanud naljaks. Leebuse märgiks laskis ta kõigepealt nende kõri läbi lõigata. Peagi kutsuti ta tagasi sõjategevusse.

Teel ülespoole

Rooma naastes valiti ta sõjaväetribuuniks, mis oli esimene samm poliitilises karjääris. Ta valiti 69. aastaks eKr kvestoriks. Tema abikaasa Cornelia suri samal aastal. Pärast tema matuseid läks Caesar Hispaaniasse kvestoriks.^p100 Tagasi tulles 67 eKr abiellus ta Pompeiaga (Sulla lapselapsega), kellest ta hiljem lahutas. Aastal 63 eKr kandideeris ta Pontifex Maximuse ehk Rooma riigiusundi ülempreestri ametikohale. Ta kandideeris kahe võimsa senaatori vastu; kõik osapooled süüdistasid teda altkäemaksu võtmises. Caesar võitis mugavalt, hoolimata oma vastaste suuremast kogemusest ja positsioonist.

Pärast preetorlust määrati Caesar Rooma Hispaaniat valitsema, kuid tal olid endiselt suured võlad ja ta pidi oma võlausaldajatele maksma. Ta pöördus Marcus Licinius Crassuse, ühe Rooma rikkaima mehe poole. Vastutasuks poliitilise toetuse eest tasus Crassus osa Caesari võlgadest ja tegutses teiste eest käendajana. Caesar lahkus oma provintsi, enne kui tema preetorlus oli lõppenud. Hispaanias vallutas ta kaks kohalikku hõimu, tema väed tervitasid teda imperaatorina ja ta lõpetas oma kuberneriameti suure lugupidamisega. Kuigi talle oli Roomas "triumf" ette nähtud, tahtis ta kandideerida ka konsuliks, vabariigi kõrgeimaks ametikohaks. Seistes valiku ees triumfi ja konsuliameti vahel, valis Caesar konsuliameti. Pärast valimist oli ta 59. aastal eKr konsul.

Esimene triumviraat

Caesar võttis võimu koos Gnaeus Pompeius Magnuse (Pompeius Suur) ja Marcus Licinius Crassusega. Need kolm meest valitsesid Roomat ja neid nimetati triumviraadiks.

Caesar oli Crassuse ja Pompeiuse vahendaja. Nad olid juba aastaid tülis, kuid Caesar püüdis neid lepitada. Neil kolmel oli piisavalt raha ja poliitilist mõju, et kontrollida avalikke asju. Selle mitteametliku liidu, mida tuntakse Esimese Triumviraatina (kolme mehe valitsemine), kinnistas Pompeiuse abiellumine Caesari tütre Juliaga. Caesar abiellus ka uuesti, seekord Calpurnia'ga, kes oli teise võimsa senaatori tütar.

Caesar tegi ettepaneku seaduse kohta, mis nägi ette avalike maade ümberjagamist vaestele; seda ettepanekut toetasid Pompeius, vajadusel ka relvade abil, ja Crassus, muutes triumviraadi avalikuks. Pompeius täitis linna sõduritega ja triumviraadi vastased olid hirmunud.

Caesari Gallia sõda

Caesar sai oma partnerite nõusolekul Gallia (Gallia) kuberneriks. Gallia on ala, mis moodustab tänapäeva Põhja-Itaalia, Šveitsi ja Prantsusmaa.

Caesar oli Gallia sõja ajal Rooma leegioni ülem. Sõda peeti Rooma gallia klientide poolel germaanlaste vastu, kes tahtsid tungida Galliasse. Selle eesmärk oli ka Rooma kontrolli laiendamine Gallia üle. Caesari Gallia vallutamine laiendas Rooma territooriumi Põhjamerre. Aastal 55 eKr viis ta läbi esimese Rooma sissetungi Suurbritanniasse. Caesar kirjutas sellest kaheksa aastat kestnud sõjast oma raamatus De Bello Gallico ("Gallia sõdadest"). See ladina keeles kirjutatud raamat on oluline ajalooline ülevaade.

Need saavutused tõid talle suurt sõjalist võimu ja ähvardasid Pompeiust varjutada. Crassuse surm 53. aastal eKr häiris võimu tasakaalu veelgi.

Caesari kodusõda

50. aastal eKr käskis Pompeiuse juhitud senat Caesaril oma armee laiali saata ja Rooma tagasi pöörduda, sest tema valitsemisperiood oli lõppenud. Caesar arvas, et kui ta siseneb Rooma ilma kohtuniku puutumatuseta, võidakse teda vastutusele võtta. Pompeius süüdistas Caesarit sõnakuulmatuses ja riigireetmises.

Rubikoni ületamine

Caesar ja tema armee lähenesid Roomale ja ületasid 49. aastal eKr Rubikoni, mis on madal jõgi Kirde-Itaalias. See oli punkt, millest kaugemale ei tohtinud ükski armee minna. Jõgi tähistas piiri Cisalpiuse Gallia põhjaosas ja Itaalia lõunaosas. Rubikoni ületamine põhjustas kodusõja. Pompeius, seaduslik konsul, ja tema sõbrad põgenesid Roomast, kui Caesari armee lähenes.

Pompeiusel õnnestus põgeneda, enne kui Caesar suutis ta kinni võtta. Caesar otsustas suunduda Hispaaniasse, jättes Itaalia Marcus Antoniuse kontrolli alla. Caesar tegi hämmastava 27-päevase marsruudi Hispaaniasse, kus ta võitis Pompeiuse leitnante. Seejärel pöördus ta tagasi itta, et astuda Pompeiuse vastu Kreekas. Seal, juulis 48 eKr, Dyrrhachiumis vältis Caesar napilt katastroofilist lüüasaamist. Seejärel alistas ta Pompeiuse otsustavalt Pharsalose lahingus hiljem samal aastal.

Lõpuks ometi diktaator

Roomas määrati Caesar diktaatoriks ja Marcus Antonius tema ratsameheks (teiseks ülemaks). Caesar juhatas enda valimistel teist korda konsuliks ja astus siis üheteistkümne päeva pärast sellest diktatuurist tagasi.

Aasta 48 eKr lõpus määrati ta taas diktaatoriks, kelle ametiaeg oli üks aasta. Seejärel jälitas Caesar Pompeiust Egiptusesse, kus Pompeius peagi mõrvati. Seejärel sattus Caesar Egiptuse kodusõtta, mis puhkes lapsfarao ja tema õe, naise ja kaasvalitseja-kuninganna Kleopatra vahel. Võib-olla tänu vaarao rollile Pompeiuse mõrvas asus Caesar Kleopatra poolele. Ta olevat nutnud Pompeiuse pead nähes, mille vaarao talle kingituseks pakkus. Igal juhul võitis Caesar 47. aastal eKr vaarao väed ja pani Kleopatra valitsema.

Caesar ja Kleopatra tähistasid oma võitu võidukäiguga Niilusel 47. aasta kevadel eKr. Kuningliku praamiga oli kaasas veel 400 laeva, mis tutvustasid Caesarile Egiptuse vaaraode luksuslikku elustiili. Caesar ja Kleopatra ei abiellunud kunagi; Rooma seadus tunnustas abielu ainult kahe Rooma kodaniku vahel. Caesar jätkas oma suhet Kleopatraga kogu oma viimase abielu vältel, mis kestis 14 aastat - Rooma silmis ei olnud see abielurikkumine -, ning võis saada poja Caesarion. Kleopatra külastas Roomat rohkem kui ühel korral, viibides Caesari villas, mis asus väljaspool Roomat üle Tiberi jõe.

46. aastal eKr alistas Caesar Cato ja Pompeiuse toetajate jäänused Aafrikas. Seejärel määrati ta kümneks aastaks diktaatoriks. Kahe aasta jooksul tegi ta Rooma halduses arvukalt muudatusi, et parandada vabariigi olukorda. Paljud neist muudatustest olid mõeldud tavainimeste elu parandamiseks. Üks näide, mis on kestnud, oli tema kalendri reformimine praegusesse vormi, kus iga nelja aasta tagant oli üks hüppepäev. Veebruaris 44 eKr, üks kuu enne tema mõrva, määrati ta eluaegseks diktaatoriks.

Mõrvamine

aasta eKr. 15. märtsil (15. märts; vt Rooma kalender) pidi Caesar ilmuma senati istungile. Marcus Antonius, kes kartis halvimat, läks Caesarile otsa. Vandenõulased ootasid seda ja korraldasid, et keegi teda kinni püüaks.

Eutropiuse sõnul osales mõrvas umbes kuuskümmend või enam meest. Ta sai 23 noatera. Suetoniuse sõnul tuvastas arst hiljem, et ainult üks haav, teine haava rinnus, oli surmav. Diktaatori viimased sõnad ei ole kindlalt teada ning on nii teadlaste kui ka ajaloolaste seas vaieldav teema. Ingliskeelses maailmas tuntuim versioon on ladinakeelne lause Et tu, Brute? ("Ka sina, Brutus?"). Shakespeare'i teoses "Julius Caesar" on see rea esimene pool: "Et tu, Brute? Siis kukuta, Caesar". Plutarchose järgi astus Brutus pärast mõrva ette, nagu tahaks ta midagi öelda oma senaatorikaaslastele; need aga põgenesid hoonest. Seejärel marssisid Brutus ja tema kaaslased Kapitooliumile, hüüdes samal ajal oma armastatud linna: "Rooma rahvas, me oleme taas vabad!". Neid ootas vaikus, sest Rooma kodanikud olid end oma majadesse lukku pannud, niipea kui kuuldus toimunust oli hakanud levima.

Foorumil püstitati Caesari vahapatarei, millel on kujutatud 23 torkehaava. Sinna kogunenud rahvahulk süütas tulekahju, mis kahjustas rängalt foorumit ja naaberhooneid. Järgnenud kaoses pidasid Marcus Antonius, Octavianus (hilisem Augustus Caesar) ja teised viis kodusõda, mis lõppesid Rooma impeeriumi moodustamisega.

Rooma impeerium ja selle keisrid olid ajaloos nii olulised, et sõna "Caesar" kasutati mõnes Euroopa riigis keisri tiitlina isegi kaua pärast Rooma impeeriumi kadumist. Näiteks Saksamaa keisrit nimetati kuni 1919. aastani pKr keisriks ja Venemaa keisrit nimetati kuni 1917. aastani pKr tsaariks.

Caesar kui autor

Caesar oli oluline autor.

Commentarii de Bello Gallico (kommentaarid Gallia sõja kohta), kampaaniad Gallias ja Britannias tema prokonsuli ametiajal; ja
Commentarii de Bello Civili (Kommentaarid kodusõja kohta), kodusõja sündmused kuni vahetult pärast Pompeiuse surma Egiptuses.

Teised teosed, mis on ajalooliselt omistatud Caesarile, kuid mille autorsuses on kahtlusi, on järgmised:

De Bello Alexandrino (Aleksandria sõjast), kampaania Aleksandrias;
De Bello Africo (Aafrika sõjast), kampaaniad Põhja-Aafrikas ja
De Bello Hispaniensi (Hispaania sõjast), kampaaniad Pürenee poolsaarel.

Neid jutustusi kirjutati ja avaldati igal aastal tegelike kampaaniate ajal või vahetult pärast neid, omamoodi "saadetistena rindelt". Näiliselt lihtsa ja otsekohese stiiliga - nii, et Caesari kommentaarid õpivad tavaliselt esimese ja teise kursuse ladina keele üliõpilased - on need tegelikult üsna keerulised, suunatud Rooma, Itaalia ja provintside väikeste aristokraatide keskklassi lugejaskonnale.

Epilepsia

Plutarchose märkuste põhjal arvatakse mõnikord, et Caesar kannatas epilepsia all. Kaasaegsed teadlased on selles küsimuses eriarvamusel. Kindlam on, et teda vaevas malaaria, eriti 80ndate aastate Sullani proskriptsioonide ajal.

Caesaril oli neli dokumenteeritud episoodi, mis võisid olla komplekssed osalised krambid. Lisaks sellele võis tal nooruses esineda puudulikke krampe (petit mal). Varaseimad andmed nende krampide kohta pärinevad biograaf Suetoniuselt, kes oli sündinud pärast Caesari surma. Mõned meditsiiniajaloolased väidavad, et tegemist on epilepsiaga, ja väidavad, et tegemist on hüpoglükeemiaga. See võib põhjustada krampe, mis sarnanevad natuke epilepsiaga.

2003. aastal avaldas psühhiaater Harbour F. Hodder nn Caesari kompleksi teooria, väites, et Caesar kannatas ajukelmepilepsia all ja et sümptomid olid Caesari otsuses loobuda isiklikust turvalisusest mõrvale eelnevatel päevadel.

Seotud leheküljed

Augustus Caesar
Alea iacta est