Gaius Julius Caesar

Varajane elu

Julius Caesar sündis Itaalias umbes juulis 100 eKr. Täpne kuupäev ei ole teada.

Kuueteistkümneaastaselt oli ta oma perekonnapea ja sattus peagi ohtu, kui Lucius Cornelius Sulla sai Rooma diktaatoriks.

Sulla asus Roomat oma vaenlastest puhastama. Sajad tapeti või pagendati, ja Caesar oli nende nimekirjas. Tema ema perekond palus tema elu eest; Sulla andis vastumeelselt järele, kuid võttis Caesarilt tema pärandi. Sellest ajast alates oli rahapuudus üks tema elu peamistest probleemidest. Caesar astus armeesse ja lahkus Roomast.

Teel üle Egeuse mere röövisid piraadid Caesari ja pidasid teda vangi. Ta säilitas kogu oma vangistuses üleolekuhoiaku. Kui piraadid mõtlesid nõuda kahekümne talendi suurust lunaraha, nõudis ta, et nad küsiksid viiskümmend talenti hõbedat.^p39 Kui lunaraha oli makstud, tõstis Caesar laevastiku, ajas piraadid taga, võttis nad kinni ja vangistas nad. Ta laskis nad omal algatusel risti lüüa, nagu ta oli vangistuses lubanud - lubadust, mida piraadid olid pidanud naljaks. Leebuse märgiks laskis ta kõigepealt nende kõri läbi lõigata. Peagi kutsuti ta tagasi sõjategevusse.

Teel ülespoole

Rooma naastes valiti ta sõjaväetribuuniks, mis oli esimene samm poliitilises karjääris. Ta valiti 69. aastaks eKr kvestoriks. Tema abikaasa Cornelia suri samal aastal. Pärast tema matuseid läks Caesar Hispaaniasse kvestoriks.^p100 Tagasi tulles 67 eKr abiellus ta Pompeiaga (Sulla lapselapsega), kellest ta hiljem lahutas. Aastal 63 eKr kandideeris ta Pontifex Maximuse ehk Rooma riigiusundi ülempreestri ametikohale. Ta kandideeris kahe võimsa senaatori vastu; kõik osapooled süüdistasid teda altkäemaksu võtmises. Caesar võitis mugavalt, hoolimata oma vastaste suuremast kogemusest ja positsioonist.

Pärast preetorlust määrati Caesar Rooma Hispaaniat valitsema, kuid tal olid endiselt suured võlad ja ta pidi oma võlausaldajatele maksma. Ta pöördus Marcus Licinius Crassuse, ühe Rooma rikkaima mehe poole. Vastutasuks poliitilise toetuse eest tasus Crassus osa Caesari võlgadest ja tegutses teiste eest käendajana. Caesar lahkus oma provintsi, enne kui tema preetorlus oli lõppenud. Hispaanias vallutas ta kaks kohalikku hõimu, tema väed tervitasid teda imperaatorina ja ta lõpetas oma kuberneriameti suure lugupidamisega. Kuigi talle oli Roomas "triumf" ette nähtud, tahtis ta kandideerida ka konsuliks, vabariigi kõrgeimaks ametikohaks. Seistes valiku ees triumfi ja konsuliameti vahel, valis Caesar konsuliameti. Pärast valimist oli ta 59. aastal eKr konsul.

Esimene triumviraat

Caesar võttis võimu koos Gnaeus Pompeius Magnuse (Pompeius Suur) ja Marcus Licinius Crassusega. Need kolm meest valitsesid Roomat ja neid nimetati triumviraadiks.

Caesar oli Crassuse ja Pompeiuse vahendaja. Nad olid juba aastaid tülis, kuid Caesar püüdis neid lepitada. Neil kolmel oli piisavalt raha ja poliitilist mõju, et kontrollida avalikke asju. Selle mitteametliku liidu, mida tuntakse Esimese Triumviraatina (kolme mehe valitsemine), kinnistas Pompeiuse abiellumine Caesari tütre Juliaga. Caesar abiellus ka uuesti, seekord Calpurnia'ga, kes oli teise võimsa senaatori tütar.

Caesar tegi ettepaneku seaduse kohta, mis nägi ette avalike maade ümberjagamist vaestele; seda ettepanekut toetasid Pompeius, vajadusel ka relvade abil, ja Crassus, muutes triumviraadi avalikuks. Pompeius täitis linna sõduritega ja triumviraadi vastased olid hirmunud.

Caesari Gallia sõda

Caesar sai oma partnerite nõusolekul Gallia (Gallia) kuberneriks. Gallia on ala, mis moodustab tänapäeva Põhja-Itaalia, Šveitsi ja Prantsusmaa.

Caesar oli Gallia sõja ajal Rooma leegioni ülem. Sõda peeti Rooma gallia klientide poolel germaanlaste vastu, kes tahtsid tungida Galliasse. Selle eesmärk oli ka Rooma kontrolli laiendamine Gallia üle. Caesari Gallia vallutamine laiendas Rooma territooriumi Põhjamerre. Aastal 55 eKr viis ta läbi esimese Rooma sissetungi Suurbritanniasse. Caesar kirjutas sellest kaheksa aastat kestnud sõjast oma raamatus De Bello Gallico ("Gallia sõdadest"). See ladina keeles kirjutatud raamat on oluline ajalooline ülevaade.

Need saavutused tõid talle suurt sõjalist võimu ja ähvardasid Pompeiust varjutada. Crassuse surm 53. aastal eKr häiris võimu tasakaalu veelgi.

Caesari kodusõda

50. aastal eKr käskis Pompeiuse juhitud senat Caesaril oma armee laiali saata ja Rooma tagasi pöörduda, sest tema valitsemisperiood oli lõppenud. Caesar arvas, et kui ta siseneb Rooma ilma kohtuniku puutumatuseta, võidakse teda vastutusele võtta. Pompeius süüdistas Caesarit sõnakuulmatuses ja riigireetmises.

Rubikoni ületamine

Caesar ja tema armee lähenesid Roomale ja ületasid 49. aastal eKr Rubikoni, mis on madal jõgi Kirde-Itaalias. See oli punkt, millest kaugemale ei tohtinud ükski armee minna. Jõgi tähistas piiri Cisalpiuse Gallia põhjaosas ja Itaalia lõunaosas. Rubikoni ületamine põhjustas kodusõja. Pompeius, seaduslik konsul, ja tema sõbrad põgenesid Roomast, kui Caesari armee lähenes.

Pompeiusel õnnestus põgeneda, enne kui Caesar suutis ta kinni võtta. Caesar otsustas suunduda Hispaaniasse, jättes Itaalia Marcus Antoniuse kontrolli alla. Caesar tegi hämmastava 27-päevase marsruudi Hispaaniasse, kus ta võitis Pompeiuse leitnante. Seejärel pöördus ta tagasi itta, et astuda Pompeiuse vastu Kreekas. Seal, juulis 48 eKr, Dyrrhachiumis vältis Caesar napilt katastroofilist lüüasaamist. Seejärel alistas ta Pompeiuse otsustavalt Pharsalose lahingus hiljem samal aastal.

Lõpuks ometi diktaator

Roomas määrati Caesar diktaatoriks ja Marcus Antonius tema ratsameheks (teiseks ülemaks). Caesar juhatas enda valimistel teist korda konsuliks ja astus siis üheteistkümne päeva pärast sellest diktatuurist tagasi.

Aasta 48 eKr lõpus määrati ta taas diktaatoriks, kelle ametiaeg oli üks aasta. Seejärel jälitas Caesar Pompeiust Egiptusesse, kus Pompeius peagi mõrvati. Seejärel sattus Caesar Egiptuse kodusõtta, mis puhkes lapsfarao ja tema õe, naise ja kaasvalitseja-kuninganna Kleopatra vahel. Võib-olla tänu vaarao rollile Pompeiuse mõrvas asus Caesar Kleopatra poolele. Ta olevat nutnud Pompeiuse pead nähes, mille vaarao talle kingituseks pakkus. Igal juhul võitis Caesar 47. aastal eKr vaarao väed ja pani Kleopatra valitsema.

Caesar ja Kleopatra tähistasid oma võitu võidukäiguga Niilusel 47. aasta kevadel eKr. Kuningliku praamiga oli kaasas veel 400 laeva, mis tutvustasid Caesarile Egiptuse vaaraode luksuslikku elustiili. Caesar ja Kleopatra ei abiellunud kunagi; Rooma seadus tunnustas abielu ainult kahe Rooma kodaniku vahel. Caesar jätkas oma suhet Kleopatraga kogu oma viimase abielu vältel, mis kestis 14 aastat - Rooma silmis ei olnud see abielurikkumine -, ning võis saada poja Caesarion. Kleopatra külastas Roomat rohkem kui ühel korral, viibides Caesari villas, mis asus väljaspool Roomat üle Tiberi jõe.

46. aastal eKr alistas Caesar Cato ja Pompeiuse toetajate jäänused Aafrikas. Seejärel määrati ta kümneks aastaks diktaatoriks. Kahe aasta jooksul tegi ta Rooma halduses arvukalt muudatusi, et parandada vabariigi olukorda. Paljud neist muudatustest olid mõeldud tavainimeste elu parandamiseks. Üks näide, mis on kestnud, oli tema kalendri reformimine praegusesse vormi, kus iga nelja aasta tagant oli üks hüppepäev. Veebruaris 44 eKr, üks kuu enne tema mõrva, määrati ta eluaegseks diktaatoriks.

Mõrvamine

aasta eKr. 15. märtsil (15. märts; vt Rooma kalender) pidi Caesar ilmuma senati istungile. Marcus Antonius, kes kartis halvimat, läks Caesarile otsa. Vandenõulased ootasid seda ja korraldasid, et keegi teda kinni püüaks.

Eutropiuse sõnul osales mõrvas umbes kuuskümmend või enam meest. Ta sai 23 noatera. Suetoniuse sõnul tuvastas arst hiljem, et ainult üks haav, teine haava rinnus, oli surmav. Diktaatori viimased sõnad ei ole kindlalt teada ning on nii teadlaste kui ka ajaloolaste seas vaieldav teema. Ingliskeelses maailmas tuntuim versioon on ladinakeelne lause Et tu, Brute? ("Ka sina, Brutus?"). Shakespeare'i teoses "Julius Caesar" on see rea esimene pool: "Et tu, Brute? Siis kukuta, Caesar". Plutarchose järgi astus Brutus pärast mõrva ette, nagu tahaks ta midagi öelda oma senaatorikaaslastele; need aga põgenesid hoonest. Seejärel marssisid Brutus ja tema kaaslased Kapitooliumile, hüüdes samal ajal oma armastatud linna: "Rooma rahvas, me oleme taas vabad!". Neid ootas vaikus, sest Rooma kodanikud olid end oma majadesse lukku pannud, niipea kui kuuldus toimunust oli hakanud levima.

Foorumil püstitati Caesari vahapatarei, millel on kujutatud 23 torkehaava. Sinna kogunenud rahvahulk süütas tulekahju, mis kahjustas rängalt foorumit ja naaberhooneid. Järgnenud kaoses pidasid Marcus Antonius, Octavianus (hilisem Augustus Caesar) ja teised viis kodusõda, mis lõppesid Rooma impeeriumi moodustamisega.

Rooma impeerium ja selle keisrid olid ajaloos nii olulised, et sõna "Caesar" kasutati mõnes Euroopa riigis keisri tiitlina isegi kaua pärast Rooma impeeriumi kadumist. Näiteks Saksamaa keisrit nimetati kuni 1919. aastani pKr keisriks ja Venemaa keisrit nimetati kuni 1917. aastani pKr tsaariks.

Caesar kui autor

Caesar oli oluline autor.

• Commentarii de Bello Gallico (kommentaarid Gallia sõja kohta), kampaaniad Gallias ja Britannias tema prokonsuli ametiajal; ja
• Commentarii de Bello Civili (Kommentaarid kodusõja kohta), kodusõja sündmused kuni vahetult pärast Pompeiuse surma Egiptuses.

Teised teosed, mis on ajalooliselt omistatud Caesarile, kuid mille autorsuses on kahtlusi, on järgmised:

• De Bello Alexandrino (Aleksandria sõjast), kampaania Aleksandrias;
• De Bello Africo (Aafrika sõjast), kampaaniad Põhja-Aafrikas ja
• De Bello Hispaniensi (Hispaania sõjast), kampaaniad Pürenee poolsaarel.

Neid jutustusi kirjutati ja avaldati igal aastal tegelike kampaaniate ajal või vahetult pärast neid, omamoodi "saadetistena rindelt". Näiliselt lihtsa ja otsekohese stiiliga - nii, et Caesari kommentaarid õpivad tavaliselt esimese ja teise kursuse ladina keele üliõpilased - on need tegelikult üsna keerulised, suunatud Rooma, Itaalia ja provintside väikeste aristokraatide keskklassi lugejaskonnale.

C. Julii Cæsaris quæ extant, 1678

Epilepsia

Plutarchose märkuste põhjal arvatakse mõnikord, et Caesar kannatas epilepsia all. Kaasaegsed teadlased on selles küsimuses eriarvamusel. Kindlam on, et teda vaevas malaaria, eriti 80ndate aastate Sullani proskriptsioonide ajal.

Caesaril oli neli dokumenteeritud episoodi, mis võisid olla komplekssed osalised krambid. Lisaks sellele võis tal nooruses esineda puudulikke krampe (petit mal). Varaseimad andmed nende krampide kohta pärinevad biograaf Suetoniuselt, kes oli sündinud pärast Caesari surma. Mõned meditsiiniajaloolased väidavad, et tegemist on epilepsiaga, ja väidavad, et tegemist on hüpoglükeemiaga. See võib põhjustada krampe, mis sarnanevad natuke epilepsiaga.

2003. aastal avaldas psühhiaater Harbour F. Hodder nn Caesari kompleksi teooria, väites, et Caesar kannatas ajukelmepilepsia all ja et sümptomid olid Caesari otsuses loobuda isiklikust turvalisusest mõrvale eelnevatel päevadel.

Seotud leheküljed

• Augustus Caesar
• Alea iacta est