Immuunsus
Immuunsus on organismi võime kaitsta end "võõrkehade" eest. See tähendab infektsioonide tõrjumist, kopsudesse sattunud tolmu puhastamist ja vähirakkude hävitamist. Vaktsineerimine tugineb loomulikule immuunsüsteemile, et muuta inimene teatud haigustele vastupanuvõimeliseks.
Immuunsust on kahte liiki. Sisemine immuunsus kaitseb peremeesorganismi nakkuse eest, kuid tal puudub "mälu" ja seega ei anna pikaajalist immuunsust.
Teine tüüp on adaptiivne immuunsus, millel on omamoodi "mälu". See annab pikaajalise kaitse konkreetsete haigustekitajate vastu.
Kõigil loomadel, taimedel ja seentel on teatav kaasasündinud immuunsus. Selgroogsetel on ka adaptiivne immuunsus.
Mõne haiguse vastu saab inimesi vaktsineerida vaktsineerimise teel (mõne surnud või nõrgestatud viiruse või haigust põhjustava bakteri süstimine). Seda tehes õpib keha, kuidas viirus/bakterid organismile kahju tekitavad, ja reageerib kiiremini, et võidelda viiruse/bakterite vastu, kui ta uuesti viiruse/bakteritega kokku puutub. Kui keha on end viiruse/bakterite vastu kaitsnud, siis paneb ta teatud viiruse/bakterid "võrku", nii et kui viirus/bakterid tagasi tulevad, on neid viiruseid/baktereid samuti lihtsam kinni püüda.
Immunoloogia ajalugu
Immunoloogia on teadus, mis uurib immuunsüsteemi struktuuri ja funktsiooni. See pärineb meditsiinist ja varajastest uuringutest, mis käsitlesid immuunsuse põhjusi haiguste suhtes.
Kõige varem on teadaolevalt mainitud puutumatust Ateena katku ajal 430 eKr. Thukydides märkis, et inimesed, kes olid eelmisest haiguspuhangust paranenud, suutsid haigestuda, ilma et nad oleksid teist korda haigestunud.
18. sajandil tegi Pierre-Louis de Maupertuis katseid skorpionimürgiga ja täheldas, et teatud koerad ja hiired on selle mürgi suhtes immuunsed.
Seda ja teisi tähelepanekuid omandatud immuunsuse kohta kasutas hiljem ära Louis Pasteur oma vaktsineerimise arendamisel ja tema pakutud haigustemikroobiteoorias. Pasteuri teooria oli otseses vastuolus kaasaegsete haigusteooriatega, näiteks miasmateooriaga.
Alles Robert Kochi 1891. aasta tõendid, mille eest ta sai 1905. aastal Nobeli preemia, kinnitasid, et mikroorganismid on nakkushaiguste põhjustajad. Viirused kinnitati inimeste haigustekitajateks 1901. aastal, kui Walter Reed avastas kollapalaviku viiruse.
19. sajandi lõpu poole tegi immunoloogia tänu kiirele arengule suuri edusamme humoraalse immuunsuse (antikehad) ja rakulise immuunsuse (T-rakud ja dendriitilised rakud) uurimisel.
Eriti oluline oli Paul Ehrlichi töö, kes pakkus välja külgahelateooria, et selgitada antigeen-vastukeha reaktsiooni spetsiifilisust; tema panus humoraalse immuunsuse mõistmisse sai 1908. aastal Nobeli preemia, mis anti ühiselt rakulise immunoloogia rajajale Elie Mechnikovile.
Küsimused ja vastused
K: Mis on puutumatus?
V: Immuunsus on organismi võime kaitsta end võõrkehade, näiteks nakkuste, tolmu ja vähirakkude eest.
K: Millised on immuunsuse kaks liiki?
V: Immuunsuse kaks liiki on kaasasündinud immuunsus ja adaptiivne immuunsus.
K: Mida teeb kaasasündinud immuunsus?
V: Sündinud immuunsus kaitseb peremeest nakkuse eest, kuid tal puudub mälu, seega ei paku ta pikaajalist immuunsust.
K: Mida teeb adaptiivne immuunsus?
V: Kohanev immuunsus omab omamoodi mälu, seega pakub ta pikaajalist kaitset konkreetsete patogeenide vastu.
K: Kas kõigil loomadel, taimedel ja seentel võib olla kaasasündinud immuunsus?
V: Jah, kõigil loomadel, taimedel ja seentel on teatav kaasasündinud immuunsus.
K: Mida teeb vaktsineerimine?
V: Vaktsineerimine süstib mõnda surnud või nõrgestatud viirust või bakterit, mis põhjustab haigust, mis võimaldab organismil õppida, kuidas viirus/bakter kahjustab organismi, ja reageerida kiiremini, et võidelda selle vastu, kui ta uuesti viiruse/bakteriga kokku puutub.
K: Kuidas organism püüab teatud viiruseid/baktereid kinni?
V: Kui keha on end viiruse/bakteri vastu kaitsnud, paneb ta teatud viirused/bakterid "võrku", nii et kui viirus/bakterid tulevad tagasi, on ka neid viirusi/baktereid lihtsam kinni püüda.
