Immuunsus ja immuunsüsteem: kaasasündinud, adaptiivne kaitse ja vaktsiinid

Avasta immuunsüsteemi saladused: kaasasündinud ja adaptiivne kaitse, kuidas vaktsiinid töötavad ning praktilised nipid tugevama ja pikaajalisema immuunsuse toetamiseks.

Immuunsus on organismi võime kaitsta end "võõrkehade" eest: see hõlmab infektsioonide tõrjumist, kopsudesse sattunud tolmu puhastamist ja vähirakkude hävitamist. Vaktsineerimine tugineb loomulikule immuunsüsteemile, et muuta inimene teatud haigustele vastupanuvõimeliseks. Immuunsüsteemi ülesanne ei ole ainult "võõraste" mikroobide hävitamine, vaid ka organismi ainevahetuse ja kudede tasakaalu säilitamine: kahjustatud rakkude eemaldamine, põletike kontrolli all hoidmine ja tolerantsi tagamine organismi enda komponentide suhtes.

Kaasasündinud (sisemine) immuunsus

Kaasasündinud immuunsus (originaaltekstis nimetatud ka Sisemine immuunsus) on kiire ja üldine kaitsesüsteem, mis töötab kohe pärast patogeeni või kahjustuse avastamist. See hõlmab mitut tasandit:

• Füüsikalised ja keemilised barjäärid: nahk, limaskestad, lima, happeline pH ja antibakteriaalsed valgud (nt laktoferriin, defensiinid).
• Rakke, mis reageerivad kiiresti: neutrofiilid, makrofaagid, dendriitrakud ja looduslikud tapjarakud (NK‑rakud). Need rakkud omavad mustrimõistvaid retseptoreid (PRR), mis tunnevad ära rändmustrid mikrobidelt.
• Komplementisüsteem: vereseerumi valgud, mis aktiveerudes aitavad patogeene katta, hävitada ja meelitada põletikulisi rakke kohale.
• Põletik ja tsütokiinid: kohalik põletik toob juurde vereringest immuunrakke ja aitab kontrollida nakkust.

Kaasasündinud immuunsusel puudub tavaliselt spetsiifiline "mälu" nagu adaptatiivsel süsteemil, seetõttu ei anna see pikaajalist haiguskaitset samade patogeenide vastu. Siiski on viimasel ajal kirjeldatud nähtust, mida nimetatakse treenitud immuunsuseks — mõningane püsiv muutus kaasasündinud rakkude reageerimisvõimes pärast varasemat stimulatsiooni.

Adaptiivne immuunsus

Adaptiivne immuunsus töötab aeglasemalt, kuid on spetsiifiline ja suudab tekitada pikaajalise kaitse — ehk omamoodi "mälu" — konkreetsete haigustekitajate vastu. Põhikomponendid on lümfotsüüdid:

• B‑rakud toodavad antikehi (immunoglobuliine), mis seonduvad spetsiifiliste antigeenidega, neutraliseerivad patogeene ja märgistavad neid fagotsüütide jaoks.
• T‑rakud: abistavad T‑rakud (CD4+, "helper"‑rakud) koordineerivad immuunvastust ja aktiveerivad B‑rakke; tsütotoksilised T‑rakud (CD8+) hävitavad nakatunud rakke.
• Mälu rakud: pärast esmase kokkupuute lahendamist jääb osa B‑ ja T‑rakkudest kui mälurakud, mis tagavad kiirema ja tugevama vastuse sama patogeeni korral järgmine kord.

Adaptiivses immuunsuses on oluline roll antigeeni esitavatel rakkudel (nt dendriitrakud), MHC‑molekulidel ning klonaalse selektsiooni protsessil, kus täpsed retseptorid proliferatsiooni teel koonduvad ja moodustavad spetsiifilise kaitsevõime.

Vaktsineerimine ja immuunsuse kujundamine

Vaktsiinid töötavad nii, et nad esitavad immuunsüsteemile ohutul kujul patogeeni osa või selle molekuli, nii et keha õpib ära tundma ja hävitama sama patogeeni, kui sellega päriselt kokku puututakse. Originaaltekstis mainitud protsess on kirjeldatud nii: mõne haiguse vastu saab inimesi vaktsineerida (mõne surnud või nõrgestatud viiruse või haigust põhjustava bakteri süstimine). Seda tehes õpib keha, kuidas viirus/bakterid organismile kahju tekitavad, ja reageerib kiiremini, et võidelda viiruse/bakterite vastu, kui ta uuesti viiruse/bakteritega kokku puutub.

Tänapäeval on mitmeid vaksiinitüüpe:

• Elus‑nõrgestatud vaktsiinid (nt osa MMR‑vaktsiinidest)
• Täis‑inaktiveeritud (surmatud) vaktsiinid
• Sub‑ühendi ja rekombinantvaktsiinid (spetsiifilised valgud või kapslid)
• Toksiidvaktsiinid (nt difteeria, teetanuse vastu)
• mRNA ja vektorvaktsiinid (uusim tehnoloogia, mis õpetab rakkusid tootma antigeeni, mis kutsub esile immuunvastuse)

Vaktsineerimise tulemuseks on tavaliselt antikehade tekkimine ja adaptatiivse immuunsuse mälurakkude moodustumine. Mõnikord on vajalik tugidoos (booster), et taastada või tugevdada kaitset. Ühiskondlik tasandil aitab piisav vaktsineerimiskattuvus tekitada karjaimmuunsust, mis vähendab nakkuse levikut ja kaitseb neid, kes ei saa vaktsiini saada.

Vaktsiinid võivad põhjustada lühiajalisi ja kergeid kõrvaltoimeid (valulikkus süstekohas, palavik, väsimus). Tõsised kõrvaltoimed on haruldased. On olukordi, kus teatavad immuunpuudulikkusega isikud peavad vaktsiinide osas konsulteerima arstiga (nt elus‑nõrgestatud vaktsiinide puhul).

Muud olulised teemad

Passiivne immuunsus: ajutine kaitse, mida antakse, kui organismile manustatakse valmis antikehi (näiteks immuunoglobuliini või emalt vastsündinule läbi platsenta siirdunud IgG). See erineb vaktsineerimisest, mis kutsub esile adaptiivse süsteemi enda vastuse.

Immunpuudulikkus: seisundid, kus immuunsüsteem ei toimi piisavalt (pärilikud või omandatud, nt HIV), suurendavad infektsiooniriski. Vastupidiselt võivad immuunreaktsioonid eksida ja hakata ründama keha enda kudesid — sellest tekivad autoimmuunhaigused (nt reumatoidartriit, 1. tüüpi diabeet).

Kõikidel loomadel, taimedel ja seentel on teatav kaasasündinud immuunsus. Selgroogsetel on ka adaptiivne immuunsus. See tähendab, et elusolendite kaitsesüsteemid on mitmekesised ja kohanduvad vastavalt keskkonnaohtudele.

Kokkuvõttes on immuunsus keeruline, mitmetasandiline süsteem, mille toime tagab nii kohest kui ka pikaajalist kaitset. Vaktsineerimine on efektiivne ja turvaline vahend, millega saame suunata immuunsüsteemi õppima ning vähendada haiguse levikut ja raskust.

Küsimused ja vastused

K: Mis on puutumatus?

K: Millised on immuunsuse kaks liiki?

K: Mida teeb kaasasündinud immuunsus?

K: Mida teeb adaptiivne immuunsus?

K: Kas kõigil loomadel, taimedel ja seentel võib olla kaasasündinud immuunsus?

K: Mida teeb vaktsineerimine?

K: Kuidas organism püüab teatud viiruseid/baktereid kinni?

Otsing