Ilja Mežnikov — Nobeli laureaat, makrofaagide avastaja ja gerontoloogia pioneer

Ilja Iljitš Mežnikov (16. mai 1845 - 16. juuli 1916) oli (osaliselt) juudi päritolu (tema ema oli juut) ukraina-vene zooloog. Ta sai 1908. aastal koos Paul Ehrlichiga Nobeli preemia füsioloogia või meditsiini alal selle eest, et ta leidis, kuidas immuunsus võitleb haiguste vastu.

Mechnikov oli protozooloog, kes sai tuntumaks makrofaagide avastamisega 1882. aastal. Ta avastas, kuidas nad fagotsütoosi abil mikroobidega toime tulevad. Makrofaagid leidub peaaegu kõigis kudedes ja patrullivad võimalike patogeenide järele amoeboidse liikumise teel.

Talle omistatakse ka mõiste "gerontoloogia" (1903), mis tähistab vananemise ja pikaealisuse uurimist.

Ta sündis Harkovis (praegu Harkivi), Vene impeeriumis (praegu Ukraina).

Elulugu lühidalt

Mežnikov õppis bioloogia ja zooloogiat ning töötas karjääri vältel nii teadlasena kui ka õppejõuna. Ta alustas teadustööd kodumaal ja sai tuntuksoskuna hoolikate mikroskoobivaatluste ja eksperimentide poolest. 1880ndatel töötas ta eriametirollides, kuni 1888. aastal asus ta tööle Pariisi Pasteuri instituuti, kus ta tegutses suure osa oma elust ja jätkas uurimistööd immuunsuse ja seedesüsteemi teemadel.

Teadustöö ja tähtsamad avastused

Mežnikovi nimel on mitu olulist panust bioloogiasse ja meditsiinis:

• Fagotsütoosi avastamine: 1882. aastal kirjeldas ta rakkude võimet neelata ja hävitada mikroorganisme ning muid võõrkehi — see oli tähtis samm rakkudevahendatud immuunsuse mõistmisel.
• Rakuline immuunsusteooria: ta rõhutas, et organismi kaitse ei põhine üksnes vereseerumi antikehadel, vaid ka rakkude — eeskätt fagotsüütide — aktiivsel rollil patogeenide hävitamisel.
• Gerontoloogia algatused: 1903. aastal kasutas ta esmalt mõistet "gerontoloogia" vananemise ja pikaealisuse teaduslikuks uurimiseks. Ta uuris vananemise bioloogilisi mehhanisme ja püüdis leida viise eluiga pikendamiseks.
• Probiotikate ja seedemikroobide uurimine: Mežnikov kaitses ideed, et soolestiku mikroobid mõjutavad tervist ja vananemist; ta propageeris piimhappebakterite rolli tervise toetamisel ja uuris, kuidas seedetrakti mikrofloora võib mõjutada eluiga.

Teaduslik pärand ja tunnustused

1908. aasta Nobeli preemia jagamine Paul Ehrlichiga tunnustas kahe erineva, kuid täiendava vaate — rakkude- ja humoraalse immuunsuse — tähtsust infektsioonide vastu võitlemisel. Mežnikovi töö pani aluse rakkudevahelisele immunoloogiale ning aitas vormida kaasaegse immunoloogia ja põletiku mõistmist.

Tema ideed gerontoloogiast avasid uue teadusharu, mis tänapäeval hõlmab bioloogia, meditsiini ja ühiskonnateaduste lähenemisi vananemisele. Lisaks akadeemilisele mõjule on tema töö mõjutanud ka praktilisi lähenemisi — näiteks uurimist probiootikumide ja soolestiku-tulemuslike sekkumiste alal.

Viimane aeg ja mälestus

Ilja Mežnikov suri 16. juulil 1916. aastal Pariisis. Tema avastused ja mõtted elavad edasi immunoloogia, gerontoloogia ja mikrobioloogia ajaloos ning ta on tunnustatud kui üks olulisemaid 19.–20. sajandi alguse biolooge.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Kes oli Ilja Iljitš Mežnikov?

K: Millal Mechnikov sündis?

K: Kus Mechnikov sündis?

K: Mille eest sai Mežnikov Nobeli preemia?

K: Mis on makrofaagid?

K: Mis on gerontoloogia?

K: Milline on Mechnikovi etniline taust?

Otsing