Gnaeus Pompeius Magnus (29. september 106 eKr. – 28. september 48 eKr.), tuntud ka kui Pompeius (/ˈpɒmpiː/) või Pompeius Suur, oli hilis-Rooma Vabariigi üks mõjukamaid sõjalisi ja poliitilisi tegelasi. Ta tõusis väejuhi ja poliitikuna tähtsale positsioonile tänu nii oma pere pärandile kui ka isiklikele sõjalistele saavutustele.

Pompeius sündis Picenumis (kesk-itaalia rannikualal) ning pärines jõukast senaatorlikust perekonnast; tema isa oli Gnaeus Pompeius Strabo, samuti tuntud väejuht. Pompeius kindlustas endale positsiooni Rooma eliidis ning tema karjääri ja auavaldusena andis talle Lucius Cornelius Sulla hüüdnime hüüdnime Magnus ("Suur").

Sõjalised saavutused ja kõrg võim

Pompeius oli silmapaistev väejuht, kellele anti sageli erakordsed imperiumid (sõjalised volitused). Tema peamised sõjalised ja administratiivsed saavutused olid:

  • Varasemad teenistused ja osalemine Sulla poolsetes lahingutes, mis tõstsid tema mainet varases karjääris.
  • 67 eKr anti talle korraldus võidelda Vahemere piratismi vastu (seda volitust toetasid seadused, mis andsid talle erandiõigused). Selle kampaania tulemusena puhastas ta piraate lühikese ajaga ja kaitses meretransporti.
  • 66–62 eKr juhtis ta sõjakäike idas, võitles Pontuse kuninga Mithridates VI vastu ja korraldas Rooma mõjuvõimu taastamist Aasias. Selle võidu järel reorganiseeris ta idaprovintse ning asus looma kliendiriike ja halduskorraldust.
  • Võitis mitmeid triumfe ja asutas sõjaveteranide kolooniaid, mis tõstsid tema sotsiaalset ja poliitilist mõju.

Poliitiline karjäär ja triumviraat

Pompeius oli nii liitlase kui ka rivaalina olulises rollis Rooma poliitikas. Ta oli Marcus Licinius Crassuse rivaal ja samal ajal Gaius Julius Caesari liitlane. 60. eKr moodustus nende kolme mõjuva mehe vahel salapärane poliitiline kokkulepe, mida ajaloolased nimetavad esimeseks triumviraadiks. Pompeius tugevdas oma positsiooni nii sõjaliste saavutuste kui ka mitme konsulaadi ja poliitiliste manöövrite kaudu.

Tiemsest liidust kujunes ajapikku pingeid: triumviraadi ühiseks sidemeks oli muu hulgas Pompeiuse abielu Caesari tütre Juliaga, mis kinnistas nende suhteid kuni Julia surmani 54 eKr. Pärast Julia ja hiljem ka Crassuse surma vähenes liidu stabiilsus ning tekkisid otsustavad lahkhelid Pompeiu(se) ja Caesari vahel.

Kodusõda ja langus

Vaidlus Rooma kontrolli üle lõppes lõpuks relvastatud konfliktiga. Pingeid suurendasid poliitilised sammud ja vastasseis senati-võimusringide ning Caesari järgijate vahel. 49 eKr ületas Caesar Rubico, alustades otsest sõjalist vastasseisu. Pompeius asus senati ja optimaatide poolele ning kogus relvajõudu Kreekas ja mujal, lootuses vastu seista Caesari edasiliikumisele.

48. eKr toimunud Pharsaluse lahingus saavutas Gaius Julius Caesar otsustava võidu Pompeiu(se) vägede üle. Pärast kaotust põgenes Pompeius Egiptusesse otsides poliitilist ja sõjalist toetust. Egiptuse kriitilises olukorras otsustasid Ptolemaiuse kantslerid ja nõunikud tappa Pompeiu(se) lootuses Caesari lepitust võita; ta mõrvati Egiptuses 28. septembril 48 eKr.

Pärand ja tähendus

Pompeius on ajalooliselt tähistatud kui üks viimaseid suuri vabariiklikke kindral‑poliitikuid, kelle karjäär iseloomustab Rooma Vabariigi lõpuperioodi keerukust: erakordsed sõjalised mandaat, poliitilised liidud ja lõpuks relvastatud sisekonfliktid, mis sillutasid teed keisrivalitsemisele. Tema ehitised ja algatused, nagu Pompeius' teater (Theatrum Pompeium) ja veterankolooniad, jätsid püsiva jälje Rooma linnaruumi ja poliitilisse ajaloosse.

Tema surm tähistas üht tähtsat sammu Rooma Vabariigi lõppemise protsessis ning tema elu ja tegevus jäävad uurimuse ja arutelude objektiks nii ajaloolaste kui ka laiemate kultuuriliste käsitluste hulgas.

Vanemad allikad ja tänapäevased uurimused pakuvad tema kohta rohkelt detaile; Pompeiu(se) elu peegeldab nii isiklikku ambitsiooni kui ka ajastu institutsionaalsete pingete tagajärgi.