Gnaeus Pompeius Magnus — Rooma väejuht ja poliitik (106–48 eKr)

Gnaeus Pompeius Magnus (106–48 eKr) — Pompeius Suur, Rooma väejuht ja poliitik: tema triumviraat, rivaliteet Caesari vastu ja Pharsaluse lahingu saatus.

Gnaeus Pompeius Magnus (29. september 106 eKr. – 28. september 48 eKr.), tuntud ka kui Pompeius (/ˈpɒmpiː/) või Pompeius Suur, oli hilis-Rooma Vabariigi üks mõjukamaid sõjalisi ja poliitilisi tegelasi. Ta tõusis väejuhi ja poliitikuna tähtsale positsioonile tänu nii oma pere pärandile kui ka isiklikele sõjalistele saavutustele.

Pompeius sündis Picenumis (kesk-itaalia rannikualal) ning pärines jõukast senaatorlikust perekonnast; tema isa oli Gnaeus Pompeius Strabo, samuti tuntud väejuht. Pompeius kindlustas endale positsiooni Rooma eliidis ning tema karjääri ja auavaldusena andis talle Lucius Cornelius Sulla hüüdnime hüüdnime Magnus ("Suur").

Sõjalised saavutused ja kõrg võim

Pompeius oli silmapaistev väejuht, kellele anti sageli erakordsed imperiumid (sõjalised volitused). Tema peamised sõjalised ja administratiivsed saavutused olid:

• Varasemad teenistused ja osalemine Sulla poolsetes lahingutes, mis tõstsid tema mainet varases karjääris.
• 67 eKr anti talle korraldus võidelda Vahemere piratismi vastu (seda volitust toetasid seadused, mis andsid talle erandiõigused). Selle kampaania tulemusena puhastas ta piraate lühikese ajaga ja kaitses meretransporti.
• 66–62 eKr juhtis ta sõjakäike idas, võitles Pontuse kuninga Mithridates VI vastu ja korraldas Rooma mõjuvõimu taastamist Aasias. Selle võidu järel reorganiseeris ta idaprovintse ning asus looma kliendiriike ja halduskorraldust.
• Võitis mitmeid triumfe ja asutas sõjaveteranide kolooniaid, mis tõstsid tema sotsiaalset ja poliitilist mõju.

Poliitiline karjäär ja triumviraat

Pompeius oli nii liitlase kui ka rivaalina olulises rollis Rooma poliitikas. Ta oli Marcus Licinius Crassuse rivaal ja samal ajal Gaius Julius Caesari liitlane. 60. eKr moodustus nende kolme mõjuva mehe vahel salapärane poliitiline kokkulepe, mida ajaloolased nimetavad esimeseks triumviraadiks. Pompeius tugevdas oma positsiooni nii sõjaliste saavutuste kui ka mitme konsulaadi ja poliitiliste manöövrite kaudu.

Tiemsest liidust kujunes ajapikku pingeid: triumviraadi ühiseks sidemeks oli muu hulgas Pompeiuse abielu Caesari tütre Juliaga, mis kinnistas nende suhteid kuni Julia surmani 54 eKr. Pärast Julia ja hiljem ka Crassuse surma vähenes liidu stabiilsus ning tekkisid otsustavad lahkhelid Pompeiu(se) ja Caesari vahel.

Kodusõda ja langus

Vaidlus Rooma kontrolli üle lõppes lõpuks relvastatud konfliktiga. Pingeid suurendasid poliitilised sammud ja vastasseis senati-võimusringide ning Caesari järgijate vahel. 49 eKr ületas Caesar Rubico, alustades otsest sõjalist vastasseisu. Pompeius asus senati ja optimaatide poolele ning kogus relvajõudu Kreekas ja mujal, lootuses vastu seista Caesari edasiliikumisele.

48. eKr toimunud Pharsaluse lahingus saavutas Gaius Julius Caesar otsustava võidu Pompeiu(se) vägede üle. Pärast kaotust põgenes Pompeius Egiptusesse otsides poliitilist ja sõjalist toetust. Egiptuse kriitilises olukorras otsustasid Ptolemaiuse kantslerid ja nõunikud tappa Pompeiu(se) lootuses Caesari lepitust võita; ta mõrvati Egiptuses 28. septembril 48 eKr.

Pärand ja tähendus

Pompeius on ajalooliselt tähistatud kui üks viimaseid suuri vabariiklikke kindral‑poliitikuid, kelle karjäär iseloomustab Rooma Vabariigi lõpuperioodi keerukust: erakordsed sõjalised mandaat, poliitilised liidud ja lõpuks relvastatud sisekonfliktid, mis sillutasid teed keisrivalitsemisele. Tema ehitised ja algatused, nagu Pompeius' teater (Theatrum Pompeium) ja veterankolooniad, jätsid püsiva jälje Rooma linnaruumi ja poliitilisse ajaloosse.

Tema surm tähistas üht tähtsat sammu Rooma Vabariigi lõppemise protsessis ning tema elu ja tegevus jäävad uurimuse ja arutelude objektiks nii ajaloolaste kui ka laiemate kultuuriliste käsitluste hulgas.

Vanemad allikad ja tänapäevased uurimused pakuvad tema kohta rohkelt detaile; Pompeiu(se) elu peegeldab nii isiklikku ambitsiooni kui ka ajastu institutsionaalsete pingete tagajärgi.

Kodusõda ja mõrvamine

Alguses arvas Pompeius, et ta suudab Caesari võita ja armeed koondada, kui ta lihtsalt jalaga Itaalia pinnale tallab, kuid 49. aasta kevadel eKr ületas Caesar Rubikoni ja tema leegionid pühkisid poolsaarele. Pompeius jättis Rooma maha ja viis oma leegionid lõuna poole Brundisiumi poole. Pompeius kavatses oma armee üles ehitada ja pidada sõda Caesari vastu idas. Pompeius ega senat ei mõelnud, et nad tohutut riigikassat kaasa võtaksid, arvatavasti arvates, et Caesar ei julge seda endale võtta. See jäeti Saturni templisse, kui Caesar ja tema väed Rooma sisenesid.

Vaevu põgenedes Caesari eest Brundisiumis, läks Pompeius üle Epeirosse. Seal, Caesari Hispaania-kampaania ajal, oli Pompeius kogunud Makedoonias suure väe, üheksa leegioni pluss Rooma liitlaste kontingendid idas. Tema laevastik kontrollis Aadria merd. Sellegipoolest õnnestus Caesaril 49. aasta novembris eKr üle Epeirosse tungida ja vallutada Apollonia.

Pompeius võitles Caesariga Dyrrhachiumi lahingus (48 eKr), kus Caesar kaotas 1000 meest ja Pompeius 2000 meest. Kuna ta jättis Caesari kaotuse hetkel jälitamata, jättis Pompeius kasutamata võimaluse hävitada Caesari palju väiksem armee. Nagu Caesar ise ütles: "Täna oleks vaenlane võitnud, kui neil oleks olnud võitja väejuht" (Plutarchos, 65).

Suetoniuse sõnul ütles Caesar just sel hetkel, et "see mees (Pompeius) ei tea, kuidas sõda võita". Caesari seljataga põgenesid Pompeiuse juhitud konservatiivid Kreekasse. Caesar ja Pompeius pidasid lõpliku lahingu Pharsaluse lahingus 48. aastal eKr. Võitlus oli mõlemale poolele kibe ja kuigi Pompeiuse võitu oodati arvulise eelise tõttu, viisid Caesari veteranide geniaalne taktika ja parem võitlusvõime Caesari võidule. Pompeius kohtus Mytilene saarel oma naise Cornelia ja poja Sextus Pompeiusega. Seejärel mõtles ta, kuhu minna edasi. Ta jooksis Egiptusesse.

Pärast Egiptusesse jõudmist otsustasid Pompeiuse saatuse noore kuninga Ptolemaios XIII nõunikud. Samal ajal kui Pompeius ootas avamerel, arutasid nad, kui palju maksab talle varjupaiga pakkumine Caesari juures, kes oli juba teel Egiptusesse; võitis kuninga eunuhh Pothinus. Plutarchose sõnul jälgis Cornelia ärevusega trireemilt, kuidas Pompeius mõne kaaslasega väikeses paadis lahkus ja suundus Egiptuse kaldale tervituspeole. Kui Pompeius paadist väljus, pussitasid teda Pothinuse käsku järgivad mehed surnuks.

Pompeius suri päev pärast oma 59. sünnipäeva. Tema surnukeha jäi kaldale, et tema ustav vabamüürlane Philippus saaks selle kalapaadi mädanenud plankudel tuhastada. Tema pea ja pitser esitati Caesarile, kes Plutarchose sõnul kurvastas selle solvangu pärast oma kunagise liitlase suurusele. Caesar karistas oma mõrtsukaid ja nende egiptlastest kaassüüdlasi, pannes nii Achillase kui ka Pothinuse surma. Pompeiuse tuhk tagastati lõpuks Corneliusele, kes viis selle oma maakodusse Alba lähedal.

Cassius Dio kirjeldab Caesari reaktsioone skeptiliselt. Ta arvab, et Pompeiuse languse põhjuseks olid pigem tema enda poliitilised eksimused kui reetmine. Appianuse kodusõja kirjelduses laseb Caesar matta Pompeiuse mahalõigatud pea Aleksandrias, maasse, mis on ette nähtud uue templi rajamiseks jumalanna Nemesisele. Nemesise (~saatus) jumalike funktsioonide hulka kuulus ka ülbuse (uhkuse) karistamine. Pliniuse jaoks on Pompeiuse lõpu alandamine kontrastiks tema ülisuurele portreepeale, mis on pärlitega kaunistatud ja mida kantakse rongkäigus tema suurima triumfi ajal.

Jean Fouquet' "Pompeiuse põgenemine pärast Pharsalust".

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Gnaeus Pompeius Magnus?

K: Kuidas kindlustas Pompeius endale koha Rooma aadli ridades?

K: Kes olid Pompeiuse rivaalid ja liitlased?

Küsimus: Mis põhjustas Pompeiuse ja Caesari vahelisi vaidlusi?

K: Millal ja kus sai Pompeius Caesarilt otsustavalt lüüa?

K: Kuhu põgenes Pompeius pärast kaotust Pharsaluse lahingus?

K: Kuidas Pompeius suri?

Otsing