Pompeius
Gnaeus Pompeius Magnus (29. september 106 eKr. - 28. september 48 eKr.), tuntud ka kui Pompeius (/ˈpɒmpiː/) või Pompeius Suur, oli hilis-Rooma Vabariigi oluline sõjaline ja poliitiline juht.
Ta oli pärit Itaalia provintsist, kuid kindlustas endale koha Rooma aadlisuguvõsas ja sai Lucius Cornelius Sulla poolt hüüdnime Magnus ("Suur").
Pompeius oli Marcus Licinius Crassuse rivaal ja Gaius Julius Caesari liitlane. Koos domineerisid need kolm poliitikut hilis-Rooma vabariigis poliitilise liidu kaudu, mida nimetati esimeseks triumviraadiks. Pärast Julia ja Crassuse surma (54 eKr) viisid Pompeiuse ja Caesari vahelised vaidlused Rooma Vabariigi juhtimise üle kodusõjani. Pompeius sai Caesarilt 48. aastal eKr Pharsaluse lahingus otsustava võidu, misjärel ta põgenes Egiptusesse, kus ta mõrvati.
Pompey
Pompeiuse poeg Sextus Pompeiuse mündil.
Kodusõda ja mõrvamine
Alguses arvas Pompeius, et ta suudab Caesari võita ja armeed koondada, kui ta lihtsalt jalaga Itaalia pinnale tallab, kuid 49. aasta kevadel eKr ületas Caesar Rubikoni ja tema leegionid pühkisid poolsaarele. Pompeius jättis Rooma maha ja viis oma leegionid lõuna poole Brundisiumi poole. Pompeius kavatses oma armee üles ehitada ja pidada sõda Caesari vastu idas. Pompeius ega senat ei mõelnud, et nad tohutut riigikassat kaasa võtaksid, arvatavasti arvates, et Caesar ei julge seda endale võtta. See jäeti Saturni templisse, kui Caesar ja tema väed Rooma sisenesid.
Vaevu põgenedes Caesari eest Brundisiumis, läks Pompeius üle Epeirosse. Seal, Caesari Hispaania-kampaania ajal, oli Pompeius kogunud Makedoonias suure väe, üheksa leegioni pluss Rooma liitlaste kontingendid idas. Tema laevastik kontrollis Aadria merd. Sellegipoolest õnnestus Caesaril 49. aasta novembris eKr üle Epeirosse tungida ja vallutada Apollonia.
Pompeius võitles Caesariga Dyrrhachiumi lahingus (48 eKr), kus Caesar kaotas 1000 meest ja Pompeius 2000 meest. Kuna ta jättis Caesari kaotuse hetkel jälitamata, jättis Pompeius kasutamata võimaluse hävitada Caesari palju väiksem armee. Nagu Caesar ise ütles: "Täna oleks vaenlane võitnud, kui neil oleks olnud võitja väejuht" (Plutarchos, 65).
Suetoniuse sõnul ütles Caesar just sel hetkel, et "see mees (Pompeius) ei tea, kuidas sõda võita". Caesari seljataga põgenesid Pompeiuse juhitud konservatiivid Kreekasse. Caesar ja Pompeius pidasid lõpliku lahingu Pharsaluse lahingus 48. aastal eKr. Võitlus oli mõlemale poolele kibe ja kuigi Pompeiuse võitu oodati arvulise eelise tõttu, viisid Caesari veteranide geniaalne taktika ja parem võitlusvõime Caesari võidule. Pompeius kohtus Mytilene saarel oma naise Cornelia ja poja Sextus Pompeiusega. Seejärel mõtles ta, kuhu minna edasi. Ta jooksis Egiptusesse.
Pärast Egiptusesse jõudmist otsustasid Pompeiuse saatuse noore kuninga Ptolemaios XIII nõunikud. Samal ajal kui Pompeius ootas avamerel, arutasid nad, kui palju maksab talle varjupaiga pakkumine Caesari juures, kes oli juba teel Egiptusesse; võitis kuninga eunuhh Pothinus. Plutarchose sõnul jälgis Cornelia ärevusega trireemilt, kuidas Pompeius mõne kaaslasega väikeses paadis lahkus ja suundus Egiptuse kaldale tervituspeole. Kui Pompeius paadist väljus, pussitasid teda Pothinuse käsku järgivad mehed surnuks.
Pompeius suri päev pärast oma 59. sünnipäeva. Tema surnukeha jäi kaldale, et tema ustav vabamüürlane Philippus saaks selle kalapaadi mädanenud plankudel tuhastada. Tema pea ja pitser esitati Caesarile, kes Plutarchose sõnul kurvastas selle solvangu pärast oma kunagise liitlase suurusele. Caesar karistas oma mõrtsukaid ja nende egiptlastest kaassüüdlasi, pannes nii Achillase kui ka Pothinuse surma. Pompeiuse tuhk tagastati lõpuks Corneliusele, kes viis selle oma maakodusse Alba lähedal.
Cassius Dio kirjeldab Caesari reaktsioone skeptiliselt. Ta arvab, et Pompeiuse languse põhjuseks olid pigem tema enda poliitilised eksimused kui reetmine. Appianuse kodusõja kirjelduses laseb Caesar matta Pompeiuse mahalõigatud pea Aleksandrias, maasse, mis on ette nähtud uue templi rajamiseks jumalanna Nemesisele. Nemesise (~saatus) jumalike funktsioonide hulka kuulus ka ülbuse (uhkuse) karistamine. Pliniuse jaoks on Pompeiuse lõpu alandamine kontrastiks tema ülisuurele portreepeale, mis on pärlitega kaunistatud ja mida kantakse rongkäigus tema suurima triumfi ajal.
Jean Fouquet' "Pompeiuse põgenemine pärast Pharsalust".
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Gnaeus Pompeius Magnus?
V: Gnaeus Pompeius Magnus, tuntud ka kui Pompeius või Pompeius Suur, oli hilis-Rooma Vabariigi oluline sõjaline ja poliitiline juht.
K: Kuidas kindlustas Pompeius endale koha Rooma aadli ridades?
V: Kuigi Pompeius oli pärit itaalia provintsist, suutis ta endale kindlustada koha Rooma aadli ridades ja sai Lucius Cornelius Sulla poolt hüüdnime Magnus ("Suur").
K: Kes olid Pompeiuse rivaalid ja liitlased?
V: Pompeius oli Marcus Licinius Crassuse rivaal ja Gaius Julius Caesari liitlane. Koos domineerisid need kolm poliitikut hilis-Rooma vabariigis poliitilise liidu kaudu, mida nimetati esimeseks triumviraadiks.
Küsimus: Mis põhjustas Pompeiuse ja Caesari vahelisi vaidlusi?
V: Pärast Julia ja Crassuse surma (54 eKr) viisid Pompeiuse ja Caesari vahelised vaidlused Rooma Vabariigi juhtimise üle kodusõjani.
K: Millal ja kus sai Pompeius Caesarilt otsustavalt lüüa?
V: Pompeiuse võitis Caesar otsustavalt Pharsaluse lahingus 48. aastal eKr.
K: Kuhu põgenes Pompeius pärast kaotust Pharsaluse lahingus?
V: Pärast kaotust Pharsalose lahingus põgenes Pompeius Egiptusesse.
K: Kuidas Pompeius suri?
V: Pompeius mõrvati Egiptuses.
