Egiptuse kuninganna Kleopatra oli üks kuulsamaid naisi ajaloos. Tema täielik nimi oli Kleopatra VII Thea Philopator (69 eKr - 12. august 30 eKr). Ta oli viimane Aleksander Suure poolt Egiptuses püstitatud vaaraodest. Päritolu järgi oli ta Makedoonia printsess. Pärast tema surma sai Egiptusest Rooma provintsi Aegyptus.
Peamine ajalooline allikas tema elu kohta on Plutarchose Antoniuse elu, mis on saadaval tõlgituna. Antonius ja Kleopatra on William Shakespeare'i kuulus tragöödia, mis on arvatavasti kirjutatud millalgi aastatel 1603-1607. Esmakordselt trükiti see 1623. aastal.
Varajane elu ja pärandus
Kleopatra VII sündis dünastia, mida tuntakse Ptolemaioside dünastiana — Makedoonia päritolu valitsejate järeltulijad, kes võtsid üle Egiptuse pärast Aleksander Suure surma. Ta kasvas üles helleeni kultuuris, rääkides kreeka keelt, kuid ajaloolised allikad ja mõned tõendid viitavad sellele, et ta valdas ka egiptuse keelt — see eristus varasematest Ptolemaioside valitsejatest, kes tavaliselt kasutasid vaid kreeka kultuurilist väljendusviisi. Kleopatra tõusis troonile 51. aastal eKr koos oma vennaga ja abikaasaga Ptolemaios XIII, millele järgnes pikk, keeruline võimuvõitlus.
Poliitika ja suhted Roomaga
Kleopatra poliitiline tegelikkus oli tugevalt seotud Roomaga. Ta sõlmis liidud ja isiklikke suhteid kahe suurmehega, kellel oli otsustav mõju Vana-Rooma siseasjadele: Julius Caesariga ja pärast seda Marcus Antoniusega (Mark Antonius). Caesariga tekkis tal suhe pärast taandumist Egiptusesse, kus ta asus troonivõitluses vastu oma vennale. Caesari tugi aitas tal troonist kinnistuda ning nende suhest sündis ka poeg Ptolemaios XV, tuntud kui Caesarion.
Pärast Caesari surma lõi Kleopatra poliitilise ja romantilise liidu Mark Antoniusega. Antonius määraski talle ja talle sünnitanud lastele suured nimed ja tiitlid ning nende liit tähistas vastastikust poliitilist sõltuvust: Antonius vajaski Egiptuse rikkusi ja laevastusvõimalusi, Kleopatra püüdis tagada Egiptuse iseseisvuse Rooma kasvava mõju all.
Valitsemine ja sise- ning välistugi
Kleopatra oli aktiivne valitsejana: ta tegeles riigi majanduse, maksude ja välissuhetega, laskis lööta münte, andis välja dokumente ja kasutas traditsioonilisi egiptuse kuningapilte oma legitiimsuse kinnitamiseks. Ta proovis hoida Egiptuse sõltumatuna Rooma sisekonfliktidest ja sõjalistest liikumistest, samas kui tema suhted suurvõimudega olid sageli pragmaatilise iseloomuga — nii isiklik kui poliitiline huvi kippusid olema tihedalt põimunud.
Lapsed ja järeltulijad
Kleopatra ja Julius Caesari poeg Ptolemaios XV Caesarion oli tema ainuomanduses kui potentsiaalne järeltulija; Caesari tapmise järel muutus tema positsioon ebakindlaks. Mark Antoniusega oli tal kolm last: kaksikuid Alexander Helios ja Cleopatra Selene ning noorem poeg Ptolemaios Philadelphus. Pärast Kleopatra ja Antoniuse langust viidi mõningad neist lastest Rooma võimu alla — näiteks Cleopatra Selene säilis ja abiellus Mauritania kuningale, mis tähistas osa rooma poliitikast idapoolsete dünastiate suhtes.
Surius, hauaküsimus ja pärand
Kleopatra surm 12. augustil 30 eKr (traditsiooniline kuupäev) tähistas Ptolemaioside valitsemise lõppu. Pärast Antoniuse kaotust ja enesetappu vallutas Octavianus (hilisem Augustus) Aleksandria ning Kleopatra suri ambivalentses ja paljuski legendidesse kantud olukorras — rooma allikad räägivad enesetapust, mida on sageli kujutatud madu (asp) hammustuse kaudu, kuid täpseid detaile ei ole võimalik viimse kui kindlusega kinnitada. Kleopatran jälgitakse nii kui nutikat poliitikut, kultuurisilla rajajat kui ka propagandaobjekti: rooma kirjandused sageli demoniseerisid teda kui eksitavat idamaist kuningannat, samas kui hilisemad kujutised ja filmid rõhutavad tema ilu ja kütkestavat isikupära.
Hauakoht jääb teadmata: antiikallikad mainivad, et ta soovis maetuna Antoniuse juurde, kuid täpse haua asukoht Aleksandrias ei ole täna teada. Pärast tema surma liideti Egiptus otseselt Rooma riigi haldusalasse ning antiikaja üks silmapaistvamaid isiklikke verdseisud lõppes.
Kultuuriline ja ajalooline pärand
Kleopatra kujutada erinevates kunstivormides — kirjanduses, maalides, teatris ja filmis. Ta on üks vähestest antiikajast pärit naistest, kelle nimi ja lugu on püsivalt kultuurimälu osa: tema pildikujutised müntil, paiktekkid ja kirjalikud allikad annavad mitmeplanaarse, vahel vastuolulise pildi. Modernses teadustöös püütakse sageli eristada rooma propagandast tulenevaid moonutusi faktidest ja vaadelda Kleopatrat kui intelligentset, haritud ja poliitiliselt osavat valitsejat, kes üritas oma riiki säilitada keerulises mehekeskses ja Rooma-dominant maailmas.
Allikad ja uurimine
Tähtsamad antiiksed allikad on peale Plutarchose ka Dio Cassius, Appianus ja Suetonius, lisaks materjalid nagu mündikunst, arhitektuurijäänused ja papüürused. Kaasaegne ajalookirjandus kasutab neid tekste koos arheoloogiliste leidudega, et pakkuda terviklikumat pilti Kleopatra elust, valitsemisest ja mõjust Vahemere-poliitikale.
Oluline: paljud detailid Kleopatra elust on ajalooliselt vastuolulised või väga mõjutatud rooma ajaloolaste seisukohtadest; tänapäeva ajaloolased püüavad neid allikaid kriitiliselt analüüsida ja eristada faktidest legendi.
