Philippi lahing oli teise triumviraadi sõdade viimane lahing Marcus Antoniuse ja Octaviuse (triumviraat) vägede vahel Julius Caesari mõrtsukate Brutuse ja Cassiuse vägede vastu 42. aastal eKr Philippis Rooma Makedoonia provintsis. Teine triumviraat kuulutas selle kodusõja välja, et kätte maksta Julius Caesari mõrva eest ja likvideerida senati jõud, kes toetusid vabastajatele.

Taust

Pärast Caesari mõrva 44. eKr jagunes Rooma poliitiline maastik tugevalt kaheks. Brutus ja Cassius, keda nimetati sageli „liberaatoriteks“, kogusid idas armee ja varusid, et kaitsta senati ja vabariigi huve. Läänerannikul moodustasid Octavianus, Marcus Antonius ja Lepidus teise triumviraadi, mis oli ametlikult võimule seatud, et neutraliseerida vabastajad. Konflikt jõudis haripunkti, kui mõlemad pooled kogunesid vastamisi Filipi lähistele — tasandikule, mis sobis suureks lahinguks.

Esimene lahing (oktoobri esimene nädal)

Lahing koosnes kahest suuremast kokkupõrkest. Esimeses lahingus seisis Brutus silmitsi Octavianuse ja Antoniuse vägedega ning lõuna pool pidasid lahingut ka Cassius ja Antonius. Alguses surus Brutus Octavianuse tagasi ja tungis tema leegioni laagrisse. Kuid lõuna pool sai Cassius Antoniuselt lüüa ja sooritas enesetapu pärast seda, kui kuulis valearuannet, et ka Brutus oli ebaõnnestunud. Cassiuse hukkumine oli liberaatorite jaoks ränk kaotus: ta oli üks nende kogenumaid juhte ja tema surm langetas moraali. Pärast esimest lahingut koondas Brutus järelejäänud väed ja mõlemad pooled tõmbusid oma laagritesse — lahing jäi põhimõtteliselt viigiliseks, kui jätta kõrvale Cassiuse enesetapp.

Teine lahing (23. oktoober 42 eKr) ja tagajärjed

Teine kokkupõrge, mis peeti 23. oktoobril, lõppes liberaatorite täieliku lüüasaamisega. Brutus kaotas sõjasurve ja nägi, et lootus taastada senati ja vabariigi varasemaid positsioone oli kadumas; ta sooritas enesetapu. Selle järel jäi suurem osa Rooma kontrollist triumviraadi kätte. Philippi lahing tähistas Antoniuse karjääri kõrghetke: sel ajal oli ta üks kuulsamaid ja mõjukamaid Rooma kindraleid ning kõneluste ja alluvussuhete poolest triumviraadi vanem partner. Octavianus sai samuti olulise sõjalise ja poliitilise krediidi, kuigi nende kahe vahel tekkisid edaspidi huvide ja ambitsioonide vastuolud, mis lõpuks viisid uue võimuvõitluse ja Antoniuse allavõiduni Actiumis 31. eKr. Lahinguga lõppes senati ja vabastajate otsene ulatuslik vastupanu ning see kiirendas Rooma vabariigi lagunemist ja üleminemist süstemaatilisemale võimustruktuurile, mis lõpuks tõi kaasa keisrivõimu tekkimise.

Mõju ja tähendus

- Philippi lahing otsustas vabariikliku vastupanu käekäigu — parimad liberaatorite juhid olid langenud või hukkunud. - Võit triumviraadi kasuks andis Antoniusele ja Octavianusele vabad käed poliitilises reorganiseerimises, proskribtsioonide jätkamisel ja varade jagamisel. - Kuigi triumviraat püsis veel mõne aasta, muutusid suhete pinged suuremaks ja 10 aastat hiljem läksid Octavianus ja Antonius juba otsesesse vastasseisu. - Sõjaliselt näitas Philippi, kui määravaks võivad osutuda kommunikatsioon, valeinformatsioon ja juhtimisotsused — Cassiuse enesetapp põhines ekslikul teabel ja mõjutas lahingu kulgu otsustavalt. Philippi lahing jääb ajalukku kui üks Rooma vabariigi viimaseid suuri lahinguid, mis kiirendas üleminekut vabariigist autokraatlikumasse riigivormi.