Enesetapp tähendab seda, et inimene otsustab end tahtlikult tappa. Tavakeeles öeldakse ka, et inimene on “sooritanud enesetapu” või “lõpetanud oma elu”, kuid ametlikus ja tundlikus keelekasutuses eelistatakse neutraalset väljendit „enesetapust põhjustatud surm“. Terminoloogia valikul on oluline vältida sildistamist – inimeste kohta, kellel on enesetapumõtted, on parem rääkida kui „inimestest, kellel on enesetapumõtteid”, mitte vähendavate nimisõnadega.

Mida teha, kui tekivad enesetapumõtted

Kui inimestel hakkavad tekkima mõtted enesetapust, on tegemist meditsiinilise hädaolukorraga. Nad peaksid võimalikult kiiresti saama enesetapuriski hinnangu ja professionaalset abi. Inimest ei tohiks jätta üksi, kuni olukord on hinnatud ja ohutus tagatud.

Põhjused ja riskifaktorid

Enesetapumõtete ja -katsete taga on sageli mitu eri tegurit. On oluline mõista, et enesetapumõtted ei ole lihtne valik või „nõrkus”, vaid need tekivad sageli keeruka koosmõjuna psühholoogilistest, sotsiaalsetest ja bioloogilistest mõjutajatest.

  • Paljudel, kellel on enesetapumõtted, esineb mingi vaimne seisund või haigus, näiteks depressioon.
  • Vaimse tervise häired võivad olla kroonilised (pikaajalised) või ägedad (äkiliselt tekkinud).
  • Depressioon võib olla ka teiste haiguste või raske eluolukorra sümptom.
  • Võimalikud vallandavad tegurid on suur stress, ägedad elumuutused (nt töö kaotamine, haigestumine, lähedase surm), kiusamine, ebasümpaatia ja isolatsioon.
  • Muu risk: varasemad enesetapukatsetused, ligipääs surmavatele vahenditele, alkoholi või uimastite kasutamine, tõsised kroonilised haigused ja sotsiaalne isolatsioon.

Enesetapumõtete tunnused

Märgid, et keegi võib olla enesetapuohus, on:

  • avatud rääkimine elu lõpetamisest või soovist "mõne asja lõpetada";
  • otsene plaan või kirjeldused sellest, kuidas enesetapp võiks aset leida;
  • varasemad enesetapukatsetused või -katsed;
  • suurem riskikäitumine, äkilised meeleolumuutused, lootusetuse väljendamine;
  • esemeid või vahendeid, mida saaks kasutada enesetapuks, varjamine või kokkupanek.

Ennetus ja ravivõimalused

Kuigi depressioon on üks olulisemaid enesetapule viivaid tegureid, on selle ravi sageli võimalik ja enesetappu saab sageli ennetada. Ravi võib hõlmata:

  • psühhoteraapiat (nt kognitiiv-käitumuslik teraapia, dialektiline käitumisteraapia);
  • ravimeid vastavalt arstile määratud diagnoosile;
  • pikaajalist järelravi ja sotsiaalset tuge (sõbrad, perekond, tugigrupid);
  • kriisiinterventsioone ja kriisitelefoni või -teenuse kasutamine hädaolukorras.

Oluline on, et inimesed, kellel on enesetapumõtteid, saaksid kiiret ning sõbralikku ja hindamatut professionaalset tuge ning et lähedased aitaksid luua turvalisuse plaane ja vähendada ligipääsu vahenditele.

Mida teha, kui keegi on ohus

  • Võta sõna ja küsi otse, kas inimene mõtleb enesetapule — otsene küsimus ei suurenda ohtu, vaid annab võimaluse abi pakkuda.
  • Kuula hukkamõistuta ja näita empaatiat; ära alahinda tundeid ega püüa neid koheselt "parandada".
  • Ära jäta inimest üksi, kui ta on otseselt ohus; kui olukord on äge, pöördu viivitamatult kiirabi või muude hädaabiteenuste poole.
  • Eemalda ligipääs võimalikule enesetapu vahendile (ravimid, relvad jt) niikaua kuni ohutus on tagatud.
  • Julgeta inimest otsima professionaalset abi ja aita organiseerida kohtumist arsti või vaimse tervise spetsialistiga; vajaduse korral pöördu erakorralise vastuvõtu poole.

Mõjud teistele

Iga enesetapp mõjutab lähedasi ja kogukonda väga tugevalt — WHO on leidnud, et üks enesetapp avaldab tõsist mõju vähemalt kuuele teisele inimesele (WHO 2000). Toetus ja järelhooldus on lähedastele olulised tervenemise ja leinaprotsessi toetamiseks.

Kui tunned, et oled ohus või tunned muret kellegi pärast, otsi abi kohe: pöördu perearsti, kohaliku vaimse tervise teenuse või hädaabiteenuse poole. Abi on olemas — enesetapumõtted on ravitavad ja ennetatavad ning kiire sekkumine võib päästa elu. Sa ei pea sellega üksi olema.