Ajukahjustus: põhjused, tüübid, sümptomid ja ravi

Ajukahjustus tähendab, et aju on mingil viisil vigastatud. Paljud erinevad asjad võivad aju vigastada. Näiteks võivad ajukahjustused juhtuda juba enne lapse sündi. Neid nimetatakse kaasasündinud ajukahjustusteks.

Aju võib kahjustada ka füüsiline vigastus (trauma) (näiteks kui inimene saab autoõnnetuses löögi pähe). Seda tüüpi ajukahjustusi nimetatakse traumaatilisteks ajukahjustusteks.

Paljud meditsiinilised probleemid võivad ka aju vigastada. Näiteks võib aju saada vigastada, kui see ei saa piisavalt hapnikku (näiteks insuldi ajal).

Kõik ajukahjustused on erinevad. Mõned on kerged (mitte väga rasked), mõned on rasked (väga rasked). Mõned on ajutised (paranevad), mõned paranevad aeglaselt ja mõned ei parane kunagi. Kuna aju kontrollib kõiki kehaosi, võivad ajukahjustuse sümptomid olla erinevatel inimestel väga erinevad. See sõltub osaliselt sellest, milline osa ajust sai vigastada ja kui raskelt.

Põhjused

Ajukahjustused võivad tekkida mitmel põhjusel. Peamised on:

• Kaasasündinud põhjused: geneetilised häired, arenguhäired, sünnitrauma või beebiiga—näiteks hapniku vähesus sünni ajal.
• Traumad: kukkumised, autoõnnetused, löögid pähe või teravad esemed, mis põhjustavad pea sisemisi vigastusi.
• Verevarustuse häired: insult (ajuveresoonte ummistus või rebend), tromb või verejooks.
• Anoksiline või hüpoksiline vigastus: hingamise või südame seiskumise järel aju hapnikupuudus.
• Infektsioonid ja põletikud: entsefaliit, meningiit ja teised nakkused, mis kahjustavad ajukude.
• Kasvajad ja kasvud: ajukasvajad, mis survestavad või kahjustavad aju struktuure.
• Mürgitused ja ainevahetusprobleemid: mõned kemikaalid, ravimid või raskmetallid ning näiteks raske hüpoglükeemia või maksapuudulikkus.

Tüübid

Ajukahjustused jaotuvad sageli nende põhjal, kuidas ja kus vigastus tekkis:

• Kaasasündinud ajukahjustused — tekkivad enne või vahetult pärast sündi.
• Traumaatilised ajukahjustused — sulged (nt kontusioon) või avatud (nt läbitorkehaav) peavigastused; hulka kuuluvad ka diffuseerunud aksonaalne vigastus (sageli terav kiirenduse-pidurdamisega trauma puhul).
• Isheemilised ja hemorraagilised kahjustused — seonduvad insuldiga (ajuinfarkt või verejooks).
• Anoksilised/hüpoksilised kahjustused — hapnikupuudusest tingitud laialdased kahjustused.
• Neurodegeneratiivsed seisundid — mõned haigused (nt Alzheimeri tõbi) põhjustavad ajukoe järkjärgulist kadu.

Sümptomid

Ajukahjustuse sümptomid sõltuvad vigastuse asukohast ja raskusest. Levinumad sümptomid on:

• teadvuse tase: lühiajaline või pikaajaline teadvusekaotus, uimasus;
• peavalu ja iiveldus või oksendamine;
• koordineerimis- ja tasakaaluhäired;
• nõrkus või tuimus keha ühel pool;
• kõnehäired, raskused sõnade leidmisel või arusaamises;
• nägemis- või kuulmishäired;
• mälukaotus või tähelepanuprobleemid;
• isiksuse või käitumise muutused, ärevus või depressioon;
• krambid või teadvusehäired;
• järkjärguline või äkiline tugev peavalu (eriti verejooksu korral).

Mõnel inimesel võivad sümptomid ilmneda kohe, teisel juhul arenevad need aeglaselt. Lapsed ja eakad võivad avaldada sümptomeid erinevalt.

Diagnoos

Ajukahjustuse diagnoos algab kliinilisest uuringust ja anamneesist. Sellele võivad järgneda:

• pildiuuringud: kompuutertomograafia (CT) ja magnetresonantstomograafia (MRI) aju kahjustuste nägemiseks;
• elektroentsefalogramm (EEG) krampide või teadvushäirete hindamiseks;
• veri- ja muud laboriuuringud: infektsioonide, vere hüübimise ja ainevahetuse probleemide kindlaks tegemiseks;
• neuropsühholoogilised testid: kognitiivse funktsiooni, mälu ja kõne hindamiseks;
• erijuhtudel angiograafia või muu veresoonte uuring.

Ravi

Ravi sõltub kahjustuse põhjusest ja raskusest. Peamised ravisuunad:

• hädaabi ja stabiliseerimine: hingamisteede kindlustamine, hapnik, verekaotus ja vererõhu stabiliseerimine;
• kirurgiline sekkumine: verejooksu peatamine, kolju rõhu vähendamine (dekompressioon), vigastuse puhastamine või kasvajate eemaldamine;
• ravimid: trombolüütikumid insuldi varases staadiumis, põletikuvastased või turset vähendavad ravimid, antikonvulsandid krampide ennetamiseks, antibiootikumid infektsioonide korral;
• rehabilitatsioon: füsioteraapia, tegevusteraapia, logopeediline abi kõne- ja neelamisprobleemide korral, kognitiivne taastusravi;
• psühholoogiline tugi ja sotsiaalteenused: depressiooni, ärevuse ja elumuutustega toimetulekuks ning elukvaliteedi parandamiseks.

Prognoos ja taastumine

Taastumine varieerub suuresti. Mõned inimesed taastuvad täielikult kergematest vigastustest; teistel jäävad püsivad kahjustused. Laste aju on teatud määral plastilisem, mis võib parandada paranemisvõimalusi, kuid raske vigastus võib mõjutada arengut pikka aega. Varajane ja intensiivne rehabilitatsioon parandab tavaliselt tulemusi.

Ennetamine

• kanda turvavööd autos ja kiivrit rattaga või spordiga tegeledes;
• minimeerida kukkumisriski vanemaealistel (jalatsid, käsipuud, korrashoid);
• juhtida kroonilisi haigusi (kõrge vererõhk, diabeet) ja loobuda suitsetamisest;
• õigeaegne vaktsineerimine ja infektsioonide ravi;
• raseduseaegne hooldus ja riskitegurite jälgimine sünni ajal.

Millal pöörduda arsti poole

Pöörduge viivitamatult perearsti või erakorralise meditsiini osakonda, kui tekivad:

• äkiline nõrkus või tuimus näos, käsivarres või jalas (eriti ühe keha poole puhul);
• segasus, kõne- või nägemishäired;
• äkiline tugev peavalu, mis erineb varasematest;
• teadvusekaotus, kramp või korduvad oksendused;
• pärast kukkumist või lööki pähe esinevad jätkuvad või süvenevad sümptomid.

Ajukahjustus on keeruline seisund, mis nõuab sageli mitme eriala meeskonna abi. Varajane diagnoos, õigeaegne ravi ja sihipärane rehabilitatsioon parandavad tulemusi ja aitavad vähendada pikaajalist häiret.