Vähk (haigus)

Põhjustab

Vähk on üks levinumaid surmapõhjuseid kogu maailmas. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel põhjustab see umbes 12,5% (ehk iga kaheksas surmajuhtum) kõigist surmajuhtumitest kogu maailmas.

Erinevatel vähitüüpidel on erinevad põhjused. Mõned asjad põhjustavad teadaolevalt vähki konkreetses kehaosas; teised asjad võivad teadaolevalt põhjustada paljusid erinevaid vähktõbe. Näiteks võib tubaka (suitsetatud või suitsuvaba) kasutamine põhjustada mitut liiki vähki, näiteks kopsu-, suu-, keele- ja kurguvähki. Muud asjad, mis teadaolevalt võivad põhjustada vähktõbe - või suurendada vähktõve tekkimise tõenäosust - on järgmised: kiirgus, sealhulgas päikesevalgus ja röntgenikiirgus suurtes või suurtes annustes, ja kokkupuude kiirgusega (näiteks tuumaelektrijaamas); ehituses ja tootmises kasutatavad kemikaalid ja materjalid (näiteks asbest ja benseen); rasvane või vähese kiudainesisaldusega toitumine; õhu- ja veesaaste; väga vähe puu- ja köögivilju söömine; rasvumine; vähene kehaline aktiivsus; liiga palju alkoholi tarvitamine; ja teatavad kodus tavaliselt kasutatavad kemikaalid. Mõnda vähki võivad põhjustada ka viirused. Paljud inimesed, kes on nende asjadega kokku puutunud, haigestuvadki vähki - kuid mõned ei haigestu.

Põhjused

Vähk on üks levinumaid surmapõhjuseid kogu maailmas. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel põhjustab see umbes 12,5% (ehk iga kaheksas surmajuhtum) kõigist surmajuhtumitest kogu maailmas.

Erinevatel vähitüüpidel on erinevad põhjused. Mõned asjad põhjustavad teadaolevalt vähki konkreetses kehaosas; teised asjad võivad teadaolevalt põhjustada paljusid erinevaid vähktõbe. Näiteks võib tubaka (suitsetatud või suitsuvaba) kasutamine põhjustada mitut liiki vähki, näiteks kopsu-, suu-, keele-ja kurguvähki. Muud asjad, mis teadaolevalt võivad põhjustada vähktõbe - või suurendada vähktõve tekkimise tõenäosust - on järgmised: kiirgus, sealhulgas päikesevalgus ja röntgenikiirgus suurtes või suurtes annustes, ja kokkupuude kiirgusega (näiteks tuumaelektrijaamas); ehituses ja tootmises kasutatavad kemikaalid ja materjalid (näiteks asbest ja benseen); rasvane või vähese kiudainesisaldusega toitumine; õhu- ja veesaaste; väga vähe puu- ja köögivilju söömine; rasvumine; vähene kehaline aktiivsus; liiga palju alkoholi tarvitamine; ja teatavad kodus tavaliselt kasutatavad kemikaalid. Mõnda vähki võivad põhjustada ka viirused. Paljud inimesed, kes on nende asjadega kokku puutunud, haigestuvadki vähki - kuid mõned ei haigestu.

Kinds

On palju erinevaid vähiliike. Mõned kõige levinumad on:

• Rinnavähk
• Aju vähk
• Leukeemia (verevähk)
• Munandivähk
• Mesotelioom (mis algab kopsudes ja on tavaliselt põhjustatud asbesti pikaajalise sissehingamise tagajärjel).
• Kopsuvähk

Kinds

On palju erinevaid vähiliike. Mõned kõige levinumad on:

• Rinnavähk
• Aju vähk
• Leukeemia (verevähk)
• Munandivähk
• Mesotelioom (mis algab kopsudes ja on tavaliselt põhjustatud asbesti pikaajalise sissehingamise tagajärjel).
• Kopsuvähk

Vähi ravi

Kindlat ravi vähile ei ole. Seda saab ravida ainult siis, kui kõik vähirakud lõigatakse välja või tapetakse kohapeal. See tähendab, et mida varem vähki ravitakse, seda paremad on võimalused raviks (sest vähirakkudel ei pruugi olla piisavalt aega end kopeerida ja nii palju levida, et inimest ei ole võimalik ravida).

Vähirakkude hävitamiseks kasutatakse mitut erinevat tüüpi ravi. Need ravimeetodid on järgmised:

• Kiiritusravi (kiiritusravi), mis kasutab kiirgust vähirakkude tapmiseks.
• keemiaravi, mis kasutab vähirakkude tapmiseks tugevaid ravimeid.
• Immunoteraapia toimib "immuunvastuse esilekutsumise, tugevdamise või allasurumise teel".
• Operatsioon kasvaja osaliseks või täielikuks eemaldamiseks.
• Pärast operatsiooni võivad paljud patsiendid vajada kiiritus- või keemiaravi, et hoida kasvaja uuesti kasvamas.

Vähi ravi on keeruline

Vähi ravi on keeruline mitmel põhjusel. Näiteks:

• Enamik asju, mis tapavad vähirakke, tapavad ka normaalseid, terveid rakke. See võib põhjustada mitmeid kõrvaltoimeid, nagu juuste väljalangemine ja oksendamine.
• Organismi immuunsüsteem ei ründa tavaliselt vähirakke, kuigi need võivad kergesti tappa. See on tingitud sellest, et vähk on tegelikult muutunud keha osaks, tungides rakkudesse ja kudedesse. Seega näeb immuunsüsteem vähki kui keha osa, mida ta püüab kaitsta, mitte kui ohtu, mida tuleb rünnata.
• On olemas palju erinevaid vähktõve tüüpe ja igaühel neist on omad sümptomid ja põhjused. Isegi sama tüüpi vähi puhul võivad erinevatel inimestel olla erinevad sümptomid ja nad võivad erinevalt reageerida ravile; nende vähk võib kasvada või levida erineva kiirusega. Ravi peab sobima nii vähitüübile kui ka konkreetsele patsiendile, kellel on vähk.

Paljud, paljud inimesed paljudes riikides uurivad vähktõbe ja töötavad ravimeetodite leidmise kallal. Ravimeetodite leidmisel on tehtud mõningaid edusamme ja paljusid vähkkasvajaid on edukalt ravitud. Lisaks erinevate meditsiiniliste ravimeetodite otsimisele vähi raviks otsitakse mõnes uuringus ka asju, mida vähihaiged inimesed saavad ise teha, et püüda end tervislikumaks muuta. Näiteks näitas üks uuring, et kui lümfödeemi (rinnavähiga seotud käe turse) all kannatav inimene tõstab raskusi, võib ta oma vähiga paremini võidelda kui keegi, kes ei tõsta raskusi.

Vähi ravi

Kindlat ravi vähile ei ole. Seda saab ravida ainult siis, kui kõik vähirakud lõigatakse välja või tapetakse kohapeal. See tähendab, et mida varem vähki ravitakse, seda paremad on võimalused raviks (sest vähirakkudel ei pruugi olla piisavalt aega end kopeerida ja nii palju levida, et inimest ei ole võimalik ravida).

Vähirakkude hävitamiseks kasutatakse mitut erinevat tüüpi ravi. Need ravimeetodid on järgmised:

• Kiiritusravi (kiiritusravi), mis kasutab kiirgust vähirakkude tapmiseks.
• keemiaravi, mis kasutab vähirakkude tapmiseks tugevaid ravimeid.
• Immunoteraapia toimib "immuunvastuse esilekutsumise, tugevdamise või allasurumise teel".
• Operatsioon kasvaja osaliseks või täielikuks eemaldamiseks.
• Pärast operatsiooni võivad paljud patsiendid vajada kiiritus- või keemiaravi, et hoida kasvaja uuesti kasvamas.

Vähi ravi on keeruline

Vähi ravi on keeruline mitmel põhjusel. Näiteks:

• Enamik asju, mis tapavad vähirakke, tapavad ka normaalseid, terveid rakke. See võib põhjustada mitmeid kõrvaltoimeid, nagu juuste väljalangemine ja oksendamine.
• Organismi immuunsüsteem ei ründa tavaliselt vähirakke, kuigi need võivad kergesti tappa. See on tingitud sellest, et vähk on tegelikult muutunud keha osaks, tungides rakkudesse ja kudedesse. Seega näeb immuunsüsteem vähki kui keha osa, mida ta püüab kaitsta, mitte kui ohtu, mida tuleb rünnata.
• On olemas palju erinevaid vähitüüpe ja igal neist on omad sümptomid ja põhjused. Isegi sama tüüpi vähi puhul võivad erinevatel inimestel olla erinevad sümptomid ja nad võivad erinevalt reageerida ravile; nende vähk võib kasvada või levida erineva kiirusega. Ravi peab sobima nii vähitüübile kui ka konkreetsele patsiendile, kellel on vähk.

Paljud, paljud inimesed paljudes riikides uurivad vähktõbe ja töötavad ravimeetodite leidmise kallal. Ravimeetodite leidmisel on tehtud mõningaid edusamme ja paljusid vähkkasvajaid on edukalt ravitud. Lisaks erinevate meditsiiniliste ravimeetodite otsimisele vähi raviks otsitakse mõnes uuringus ka asju, mida vähihaiged inimesed saavad ise teha, et püüda end tervislikumaks muuta. Näiteks näitas üks uuring, et kui lümfödeemi (rinnavähiga seotud käe turse) all kannatav inimene tõstab raskusi, võib ta oma vähiga paremini võidelda kui keegi, kes ei tõsta raskusi.

Ajalugu

Vähk on olnud olemas juba tuhandeid aastaid. Tänapäeval pärinevad paljud vähi kirjeldamiseks kasutatavad meditsiinilised terminid vanakreeka ja ladina keelest. Näiteks kasutatakse kreeka keelest ladiniseeritud sõna kartsinoom pahaloomulise kasvaja - vähirakkudest koosneva kasvaja - kirjeldamiseks. Kreeklased kasutasid ka sõna "karkinos", mille Aulus Cornelius Celsus tõlkis ladinakeelseks sõnaks vähk. Eesliidet "carcino" kasutatakse siiani meditsiinilistes sõnades nagu kartsinoom ja kantserogeenne. Kuulus kreeka arst Galenos aitas luua veel ühe sõna, mis on tänapäeval meditsiinis väga oluline, kasutades sõna "onkos" kõigi kasvajate kirjeldamiseks. Siit pärineb ka sõna onkoloogia, mis on meditsiini haru, mis tegeleb vähktõvega.

Vana ajalugu

Hippokrates (väga kuulus iidne arst, keda sageli nimetatakse kaasaegse meditsiini isaks) nimetas mitmeid vähiliike. Ta nimetas healoomulisi kasvajaid (kasvajad, mis ei koosne vähirakkudest) onkoseks. Kreeka keeles tähendab onkos 'turse'. Pahaloomulisi kasvajaid nimetas ta karkinos. See tähendab kreeka keeles krabist või vähki. Ta kasutas seda terminit, sest ta arvas, et kui soliidset pahaloomulist kasvajat lõigata, näevad selle veenid välja nagu krabid: "veenid venisid igast küljest nagu loomal krabil on jalad, millest ta ka oma nime sai (saab)". Hiljem lisas Hippokrates sõna "carcinos" järele -oma (kreeka keeles "turse"). Nii tekkis sõna kartsinoom.

Kuna vanad kreeklased ei uskunud surnukeha avamisse, et seda uurida, suutis Hippokrates kirjeldada ja joonistada ainult neid kasvajaid, mida ta nägi keha välisküljelt. Ta joonistas kasvajaid, mis olid nahal, ninas ja rinnal.

Hippokrates ja teised tolleaegsed arstid ravisid inimesi huumoriteooria alusel. See teooria ütles, et kehas on nelja liiki vedelikku (must, kollane sapp, veri ja lima). Arstid püüdsid välja selgitada, kas need neli "huumorit" (või kehavedelikku) on tasakaalus. Seejärel kasutasid nad selliseid ravimeetodeid nagu veretustamine (patsiendi lõikamine ja veritsemine, et ta kaotaks verd); lahtistid (patsiendi toitude või rohtude andmine, et ta käiks vannitoas) ja/või patsiendi toitumise muutmine. Arstid arvasid, et need ravimeetodid aitavad patsiendi nelja huumori tasakaalu taastada. Huumoriteooria ravi oli populaarne kuni 19. sajandini (1800. aastateni), mil avastati rakud. Selleks ajaks olid inimesed mõistnud, et vähk võib tekkida kõikjal kehas.

Varajane operatsioon

Vanim teadaolev dokument, milles räägitakse vähist, avastati Egiptusest ja arvatakse, et see pärineb umbes 1600. aastast eKr. Selles dokumendis räägitakse kirurgia kasutamisest kaheksa rinnahaavandi raviks. Neid raviti põletamise - põletamise - teel, kasutades selleks vahendit, mida nimetatakse "tulepuuriks". Dokumendis öeldakse ka vähi kohta: "Ei ole ravi".

Teine väga varajane vähi raviks kasutatav operatsioonitüüp on kirja pandud 1020. aastatel. Avicenna (Ibn Sina) ütles meditsiinikaanonis, et ravi peaks hõlmama kogu haigestunud koe välja lõikamist. See hõlmas amputatsiooni (kehaosa täielik eemaldamine) või kasvajapoolsete veenide eemaldamist. Avicenna soovitas ka, et ravitud piirkond tuleks vajaduse korral põletada (või põletada).

16. ja 17. sajand

16. ja 17. sajandil (1500. ja 1600. aastatel) hakati arstidel lubama surnukehi lahata (või neid pärast surma lahti lõigata), et selgitada välja surma põhjus. Sel ajal oli palju erinevaid ideid selle kohta, mis põhjustas vähki. Saksa professor Wilhelm Fabry uskus, et rinnavähki põhjustab piimaklomp naise rinna piima tootvas osas. Hollandi professor Francois de la Boe Sylvius uskus, et kõik haigused on põhjustatud keemilistest protsessidest. Ta arvas, et eelkõige vähk on põhjustatud happelisest lümfist. Nicolaes Tulp, kes elas Sylviusega samal ajal, uskus, et vähk on mürk, mis levib aeglaselt ja on nakkav.

Briti kirurg nimega Percivall Pott oli esimene inimene, kes sai teada ühe vähktõve tegeliku põhjuse. Ta avastas 1775. aastal, et munandivähk on levinud haigus korstnapühkijate (korstnapühkijate) seas. Teised arstid hakkasid seda teemat uurima ja jõudsid teiste ideedega vähi põhjuste kohta. Seejärel hakkasid arstid tegema koostööd ja leidma paremaid ideid.

18. sajand

18. sajandil (1700. aastatel) hakkasid paljud inimesed kasutama mikroskoopi ning see aitas arstidel ja teadlastel oluliselt kaasa vähktõve paremale mõistmisele. Mikroskoobi abil suutsid teadlased näha, et "vähimürk" levib ühest kasvajast lümfisõlmede kaudu teistesse kohtadesse ("metastaasid"). Selle tegi esimesena selgeks inglise kirurg Campbell De Morgan aastatel 1871-1874.

Enne 19. sajandit (1800ndad) oli kirurgia kasutamine vähi raviks tavaliselt halbade tulemustega. Arstid ei mõistnud, kui oluline on hügieen (ehk asjade puhtana hoidmine) haiguste ennetamiseks, eriti pärast operatsiooni. Kuna asju ei hoitud puhtana operatsiooni ajal või pärast seda, said patsiendid sageli infektsioone ja surid. Näiteks üks tuntud šoti kirurg, Alexander Monro, pidas arvestust ja leidis, et 58 patsienti 60-st, kes olid rinnanäärmekasvaja operatsiooni läbinud, suri järgmise kahe aasta jooksul.

19. sajand

19. sajandil paranes kirurgiline hügieen tänu asepsisele. Arstid mõistsid, et mustus ja mikroobid põhjustavad infektsioone, seega hakkasid nad hoidma asju puhtamana ja tegema asju mikroobide hävitamiseks, et vältida patsientide nakatumist. Inimesed jäid pärast operatsiooni sagedamini ellu. Kasvaja kirurgiline eemaldamine (kasvaja eemaldamine kehast operatsiooni abil) muutus vähi raviks esimese valikuga. Selleks, et selline ravi toimiks, pidi operatsiooni tegev kirurg olema väga hea kasvajate eemaldamises. (See tähendas, et isegi kui inimestel oli sama liiki vähk, võisid nad saada väga erinevaid tulemusi, kusjuures mõned said head ravi, mis toimis, ja teised said ravi, mis ei toiminud, sest erinevad kirurgid olid väga head).

1800. aastate lõpus hakkasid arstid ja teadlased mõistma, et keha koosneb paljudest erinevatest kudedest, mis omakorda koosnevad miljonitest rakkudest. See avastus pani aluse rakupatoloogia ajastule (rakkude uurimine, et õppida haigusi tundma ja välja selgitada, mis on kehas valesti).

Kiirguse avastamine

1890. aastatel avastasid prantsuse teadlased radioaktiivse lagunemise. Kiiritusravist sai esimene vähiravi, mis toimis ja ei hõlmanud operatsiooni. See nõudis uut multidistsiplinaarset lähenemist vähiravile (eri tööd tegevad inimesed töötasid patsientide ravimisel koos). Kirurg ei töötanud enam üksinda - ta tegi patsientide abistamiseks koostööd haigla radioloogidega (inimesed, kes tegid ja lugesid röntgenülesvõtteid). Selline meeskondlik lähenemine tähendas muutusi töömeetodites. Meeskonna erinevad inimesed pidid omavahel suhtlema ja koos töötama, mida nad ei olnud harjunud tegema. See tähendas ka seda, et ravi tuli teha haiglas, mitte patsiendi kodus. Seetõttu tuli patsientide andmed koondada haiglas peetavatesse toimikutesse (mida nimetatakse "meditsiinilisteks dokumentideks"). Kuna seda teavet hakati nüüd säilitama ja kirja panema, said teadlased teha esimesed statistilised patsiendiuuringud, kasutades numbreid, et uurida küsimusi, näiteks kui paljud inimesed, kellel on teatavat liiki vähk või kes saavad teatavat ravi, jäävad ellu.

20. sajand

Teine oluline samm edasi vähi mõistmisel toimus 1926. aastal, kui Janet Lane-Claypon avaldas artikli vähiepidemioloogia kohta. (Epidemioloogia on uurimisvaldkond, mis uurib, kui levinud on mingi haigus, milliseid mustreid võtab haigus erinevatel inimestel ning mida see tähendab haiguse mõistmiseks ja ravimiseks.) See ajalooline töö oli võrdlev uuring, mille käigus püütakse välja selgitada, mis põhjustab mingit haigust, vaadeldes üht rühma inimesi, kellel on see haigus, ja selgitades välja, kuidas nad erinevad teisest rühmast, kellel seda haigust ei ole. Lane-Claytoni uuringus vaadeldi 1000 inimest, kellel kõigil oli sama taust ja elustiil (või eluviis): 500 rinnavähiga inimest ja 500 kontrollpatsienti (inimesed, kellel ei olnud rinnavähki). Need inimesed olid paljuski ühesugused, kuid osa neist haigestus rinnavähki ja osa mitte. Et välja selgitada, mis võib põhjustada teatud inimeste rinnanäärmevähki haigestumist, uuriti, mis oli nende inimeste puhul erinev, kui neid võrreldi (või vaadeldi kõrvuti) inimestega, kes ei saanud vähki.

Lane-Claytoni uuringu avaldas Briti tervishoiuministeerium. Tema tööd vähiepidemioloogia alal jätkasid Richard Doll ja Austin Bradford Hill. Nad kasutasid samu meetodeid vähi uurimiseks kui Lane-Clayton, kuid nad uurisid teist liiki vähki: kopsuvähki. 1956. aastal avaldasid nad oma tulemused dokumendis "Lung Cancer and Other Causes of Death In Relation to Smoking. Teine aruanne Briti arstide suremuse kohta" (mida nimetatakse ka Briti arstide uuringuks). Hiljem lahkus Richard Doll Londoni meditsiiniuuringute keskusest (MRC) ja asutas 1968. aastal Oxfordi vähiepidemioloogia üksuse. Kasutades arvuteid, suutis see üksus teha midagi uut ja väga olulist: ta koondas suuri koguseid vähktõveandmeid (vähktõve kohta käivaid teabetükke). See vähi uurimise viis on tänapäeval vähiepidemioloogia jaoks väga oluline ning see on olnud väga oluline ka selle kujundamisel, mida me praegu teame vähist ning millised on tänapäeval haigust ja rahvatervist käsitlevad eeskirjad ja seadused. Viimase 50 aasta jooksul on paljud erinevad inimesed teinud palju tööd, et koguda andmeid erinevatelt arstidelt, haiglatelt, piirkondadelt, osariikidelt ja isegi riikidelt. Neid andmeid on kasutatud selleks, et uurida, kas eri piirkondades, keskkondades (näiteks suurlinnades võrreldes maapiirkondadega) või kultuurides on erinevad vähivormid rohkem või vähem levinud. See aitab vähktõbe uurivatel inimestel välja selgitada, mille tõttu on inimestel suurem või väiksem tõenäosus erinevat liiki vähki haigestuda.

Teise maailmasõja mõju

Enne Teist maailmasõda hakkasid arstid ja haiglad üha paremini koguma (või hankima ja säilitama) andmeid oma vähihaigete patsientide kohta, kuid neid andmeid jagati harva teiste arstide või haiglatega. See muutus pärast Teist maailmasõda, kui meditsiiniuuringute keskused avastasid, et eri riikides oli vähijuhtude arv väga erinev. Selle tõttu lõid paljud riigid riiklikud rahvaterviseorganisatsioonid (mis uurisid kogu riigi rahvatervise küsimusi). Need riiklikud rahvaterviseorganisatsioonid hakkasid koondama paljude erinevate arstide ja haiglate terviseandmeid. See aitas neil välja selgitada mõned põhjused, miks vähk oli teatud kohtades nii palju sagedamini levinud. Näiteks Jaapanis leidsid vähktõbe uurivad inimesed, et Hiroshima ja Nagasaki aatompommiplahvatused üle elanud inimeste luuüdi oli täielikult hävinud. See aitas neil mõista, et ka haigestunud luuüdi saab hävitada kiirgusega, mis oli väga oluline samm, et jõuda selgusele, et leukeemiat (verevähk) saab ravida luuüdi siirdamisega.

Alates Teisest maailmasõjast on teadlased pidevalt leidnud paremaid vähiravimeid. Siiski on mõned asjad, mis peavad veel paranema. Näiteks, kuigi paljude vähiliikide puhul on olemas head ravimeetodid, ei ole ikka veel ravi teatud vähiliikide puhul või mõne vähi puhul, kui see on arenenud (või halvenenud) haiguse teatud staadiumisse. Samuti ei ole kõik olemasolevad vähiravimite ravimeetodid standardiseeritud (ei ole olemas ühte kokkulepitud viisi iga ravi andmiseks, mida kasutatakse iga kord, kui ravi antakse). Samuti ei ole vähiravi kättesaadav kõikjal maailmas. Inimesed peavad jätkuvalt uurima vähiepidemioloogiat ja moodustama rahvusvahelisi partnerlusi (kus erinevad riigid teevad koostööd), et leida ravimeid ja muuta vähiravi kõikjal kättesaadavaks.

Ajalugu

Vähk on olnud olemas juba tuhandeid aastaid. Tänapäeval pärinevad paljud vähi kirjeldamiseks kasutatavad meditsiinilised terminid vanakreeka ja ladina keelest. Näiteks kasutatakse kreeka keelest ladiniseeritud sõna kartsinoom pahaloomulise kasvaja - vähirakkudest koosneva kasvaja - kirjeldamiseks. Kreeklased kasutasid ka sõna "karkinos", mille Aulus Cornelius Celsus tõlkis ladinakeelseks sõnaks vähk. Eesliidet "carcino" kasutatakse siiani meditsiinilistes sõnades nagu kartsinoom ja kantserogeenne. Kuulus kreeka arst Galenos aitas luua veel ühe sõna, mis on tänapäeval meditsiinis väga oluline, kasutades sõna "onkos" kõigi kasvajate kirjeldamiseks. Siit pärineb ka sõna onkoloogia, mis on meditsiini haru, mis tegeleb vähktõvega.

Vana ajalugu

Hippokrates (väga kuulus iidne arst, keda sageli nimetatakse kaasaegse meditsiini isaks) nimetas mitmeid vähiliike. Ta nimetas healoomulisi kasvajaid (kasvajad, mis ei koosne vähirakkudest) onkoseks. Kreeka keeles tähendab onkos 'turse'. Pahaloomulisi kasvajaid nimetas ta karkinos. See tähendab kreeka keeles krabist või vähki. Ta kasutas seda terminit, sest ta arvas, et kui soliidset pahaloomulist kasvajat lõigata, näevad selle veenid välja nagu krabid: "veenid venisid igast küljest nagu loomal krabil on jalad, millest ta ka oma nime sai (saab)". Hiljem lisas Hippokrates sõna "carcinos" järele -oma (kreeka keeles "turse"). Nii tekkis sõna kartsinoom.

Kuna vanad kreeklased ei uskunud surnukeha avamisse, et seda uurida, suutis Hippokrates kirjeldada ja joonistada ainult neid kasvajaid, mida ta nägi keha välisküljelt. Ta joonistas kasvajaid, mis olid nahal, ninas ja rinnal.

Hippokrates ja teised tolleaegsed arstid ravisid inimesi huumoriteooria alusel. See teooria ütles, et kehas on nelja liiki vedelikku (must, kollane sapp, veri ja lima). Arstid püüdsid välja selgitada, kas need neli "huumorit" (või kehavedelikku) on tasakaalus. Seejärel kasutasid nad selliseid ravimeetodeid nagu veretustamine (patsiendi lõikamine ja veritsemine, et ta kaotaks verd); lahtistid (patsiendi toitude või rohtude andmine, et ta käiks vannitoas) ja/või patsiendi toitumise muutmine. Arstid arvasid, et need ravimeetodid aitavad patsiendi nelja huumori tasakaalu taastada. Huumoriteooria ravi oli populaarne kuni 19. sajandini (1800. aastateni), mil avastati rakud. Selleks ajaks olid inimesed mõistnud, et vähk võib tekkida kõikjal kehas.

Varajane operatsioon

Vanim teadaolev dokument, milles räägitakse vähist, avastati Egiptusest ja arvatakse, et see pärineb umbes 1600. aastast eKr. Selles dokumendis räägitakse kirurgia kasutamisest kaheksa rinnahaavandi raviks. Neid raviti põletamise - põletamise - teel, kasutades selleks vahendit, mida nimetatakse "tulepuuriks". Dokumendis öeldakse ka vähi kohta: "Ei ole ravi".

Teine väga varajane vähi raviks kasutatav operatsioonitüüp on kirja pandud 1020. aastatel. Avicenna (Ibn Sina) ütles meditsiinikaanonis, et ravi peaks hõlmama kogu haigestunud koe välja lõikamist. See hõlmas amputatsiooni (kehaosa täielik eemaldamine) või kasvajapoolsete veenide eemaldamist. Avicenna soovitas ka, et ravitud piirkond tuleks vajaduse korral põletada (või põletada).

16. ja 17. sajand

16. ja 17. sajandil (1500. ja 1600. aastatel) hakati arstidel lubama surnukehi lahata (või neid pärast surma lahti lõigata), et selgitada välja surma põhjus. Sel ajal oli palju erinevaid ideid selle kohta, mis põhjustas vähki. Saksa professor Wilhelm Fabry uskus, et rinnavähki põhjustab piimaklomp naise rinna piima tootvas osas. Hollandi professor Francois de la Boe Sylvius uskus, et kõik haigused on põhjustatud keemilistest protsessidest. Ta arvas, et eelkõige vähk on põhjustatud happelisest lümfist. Nicolaes Tulp, kes elas Sylviusega samal ajal, uskus, et vähk on mürk, mis levib aeglaselt ja on nakkav.

Briti kirurg nimega Percivall Pott oli esimene inimene, kes sai teada ühe vähktõve tegeliku põhjuse. Ta avastas 1775. aastal, et munandivähk on levinud haigus korstnapühkijate (korstnapühkijate) seas. Teised arstid hakkasid seda teemat uurima ja jõudsid teiste ideedega vähi põhjuste kohta. Seejärel hakkasid arstid tegema koostööd ja leidma paremaid ideid.

18. sajand

18. sajandil (1700. aastatel) hakkasid paljud inimesed kasutama mikroskoopi ning see aitas arstidel ja teadlastel oluliselt kaasa vähktõve paremale mõistmisele. Mikroskoobi abil suutsid teadlased näha, et "vähimürk" levib ühest kasvajast lümfisõlmede kaudu teistesse kohtadesse ("metastaasid"). Selle tegi esimesena selgeks inglise kirurg Campbell De Morgan aastatel 1871-1874.

Enne 19. sajandit (1800ndad) oli kirurgia kasutamine vähi raviks tavaliselt halbade tulemustega. Arstid ei mõistnud, kui oluline on hügieen (ehk asjade puhtana hoidmine) haiguste ennetamiseks, eriti pärast operatsiooni. Kuna asju ei hoitud puhtana operatsiooni ajal või pärast seda, said patsiendid sageli infektsioone ja surid. Näiteks üks tuntud šoti kirurg, Alexander Monro, pidas arvestust ja leidis, et 58 patsienti 60-st, kes olid rinnanäärmekasvaja operatsiooni läbinud, suri järgmise kahe aasta jooksul.

19. sajand

19. sajandil paranes kirurgiline hügieen tänu asepsisele. Arstid mõistsid, et mustus ja mikroobid põhjustavad infektsioone, seega hakkasid nad hoidma asju puhtamana ja tegema asju mikroobide hävitamiseks, et vältida patsientide nakatumist. Inimesed jäid pärast operatsiooni sagedamini ellu. Kasvaja kirurgiline eemaldamine (kasvaja eemaldamine kehast operatsiooni abil) muutus vähi raviks esimese valikuga. Selleks, et selline ravi toimiks, pidi operatsiooni tegev kirurg olema väga hea kasvajate eemaldamises. (See tähendas, et isegi kui inimestel oli sama liiki vähk, võisid nad saada väga erinevaid tulemusi, kusjuures mõned said head ravi, mis toimis, ja teised said ravi, mis ei toiminud, sest erinevad kirurgid olid väga head).

1800. aastate lõpus hakkasid arstid ja teadlased mõistma, et keha koosneb paljudest erinevatest kudedest, mis omakorda koosnevad miljonitest rakkudest. See avastus pani aluse rakupatoloogia ajastule (rakkude uurimine, et õppida haigusi tundma ja välja selgitada, mis on kehas valesti).

Kiirguse avastamine

1890. aastatel avastasid prantsuse teadlased radioaktiivse lagunemise. Kiiritusravist sai esimene vähiravi, mis toimis ja ei hõlmanud operatsiooni. See nõudis uut multidistsiplinaarset lähenemist vähiravile (eri tööd tegevad inimesed töötasid patsientide ravimisel koos). Kirurg ei töötanud enam üksinda - ta tegi patsientide abistamiseks koostööd haigla radioloogidega (inimesed, kes tegid ja lugesid röntgenülesvõtteid). Selline meeskondlik lähenemine tähendas muutusi töömeetodites. Meeskonna erinevad inimesed pidid omavahel suhtlema ja koos töötama, mida nad ei olnud harjunud tegema. See tähendas ka seda, et ravi tuli teha haiglas, mitte patsiendi kodus. Seetõttu tuli patsientide andmed koondada haiglas peetavatesse toimikutesse (mida nimetatakse "meditsiinilisteks dokumentideks"). Kuna seda teavet hakati nüüd säilitama ja kirja panema, said teadlased teha esimesed statistilised patsiendiuuringud, kasutades numbreid, et uurida küsimusi, näiteks kui paljud inimesed, kellel on teatavat liiki vähk või kes saavad teatavat ravi, jäävad ellu.

20. sajand

Teine oluline samm edasi vähi mõistmisel toimus 1926. aastal, kui Janet Lane-Claypon avaldas artikli vähiepidemioloogia kohta. (Epidemioloogia on uurimisvaldkond, mis uurib, kui levinud on mingi haigus, milliseid mustreid võtab haigus erinevatel inimestel ning mida see tähendab haiguse mõistmiseks ja ravimiseks.) See ajalooline töö oli võrdleva uurimuse vormis, mille käigus püütakse välja selgitada, mis põhjustab haigust, vaadeldes üht rühma inimesi, kellel on see haigus, ja selgitades välja, kuidas nad erinevad teisest rühmast, kellel seda haigust ei ole. Lane-Claytoni uuringus vaadeldi 1000 inimest, kellel kõigil oli sama taust ja elustiil (või eluviis): 500 rinnavähiga inimest ja 500 kontrollpatsienti (inimesed, kellel ei olnud rinnavähki). Need inimesed olid paljuski ühesugused, kuid osa neist haigestus rinnavähki ja osa mitte. Et välja selgitada, mis võib põhjustada teatud inimeste rinnanäärmevähki haigestumist, uuriti, mis oli nende inimeste puhul erinev, kui neid võrreldi (või vaadeldi kõrvuti) inimestega, kes ei saanud vähki.

Lane-Claytoni uuringu avaldas Briti tervishoiuministeerium. Tema tööd vähiepidemioloogia alal jätkasid Richard Doll ja Austin Bradford Hill. Nad kasutasid samu meetodeid vähi uurimiseks kui Lane-Clayton, kuid nad uurisid teist liiki vähki: kopsuvähki. 1956. aastal avaldasid nad oma tulemused dokumendis "Lung Cancer and Other Causes of Death In Relation to Smoking. Teine aruanne Briti arstide suremuse kohta" (mida nimetatakse ka Briti arstide uuringuks). Hiljem lahkus Richard Doll Londoni meditsiiniuuringute keskusest (MRC) ja asutas 1968. aastal Oxfordi vähiepidemioloogia üksuse. Kasutades arvuteid, suutis see üksus teha midagi uut ja väga olulist: ta koondas suuri koguseid vähktõveandmeid (vähktõve kohta käivaid teabetükke). See vähi uurimise viis on tänapäeval vähiepidemioloogia jaoks väga oluline ning see on olnud väga oluline ka selle kujundamisel, mida me praegu teame vähist ning millised on tänapäeval haigust ja rahvatervist käsitlevad eeskirjad ja seadused. Viimase 50 aasta jooksul on paljud erinevad inimesed teinud palju tööd, et koguda andmeid erinevatelt arstidelt, haiglatelt, piirkondadelt, osariikidelt ja isegi riikidelt. Neid andmeid on kasutatud selleks, et uurida, kas eri piirkondades, keskkondades (näiteks suurlinnades võrreldes maapiirkondadega) või kultuurides on erinevad vähivormid rohkem või vähem levinud. See aitab vähktõbe uurivatel inimestel välja selgitada, mille tõttu on inimestel suurem või väiksem tõenäosus erinevat liiki vähki haigestuda.

Teise maailmasõja mõju

Enne Teist maailmasõda hakkasid arstid ja haiglad üha paremini koguma (või hankima ja säilitama) andmeid oma vähihaigete patsientide kohta, kuid neid andmeid jagati harva teiste arstide või haiglatega. See muutus pärast Teist maailmasõda, kui meditsiiniuuringute keskused avastasid, et eri riikides oli vähijuhtude arv väga erinev. Selle tõttu lõid paljud riigid riiklikud rahvaterviseorganisatsioonid (mis uurisid kogu riigi rahvatervise küsimusi). Need riiklikud rahvaterviseorganisatsioonid hakkasid koondama paljude erinevate arstide ja haiglate terviseandmeid. See aitas neil välja selgitada mõned põhjused, miks vähk oli teatud kohtades nii palju sagedamini levinud. Näiteks Jaapanis leidsid vähktõbe uurivad inimesed, et Hiroshima ja Nagasaki aatompommiplahvatused üle elanud inimeste luuüdi oli täielikult hävinud. See aitas neil mõista, et ka haigestunud luuüdi saab hävitada kiirgusega, mis oli väga oluline samm, et jõuda selgusele, et leukeemiat (verevähk) saab ravida luuüdi siirdamisega.

Alates Teisest maailmasõjast on teadlased pidevalt leidnud paremaid vähiravimeid. Siiski on mõned asjad, mis peavad veel paranema. Näiteks, kuigi paljude vähiliikide puhul on olemas head ravimeetodid, ei ole ikka veel ravi teatud vähiliikide puhul või mõne vähi puhul, kui see on arenenud (või halvenenud) haiguse teatud staadiumisse. Samuti ei ole kõik olemasolevad vähiravimite ravimeetodid standardiseeritud (ei ole olemas ühte kokkulepitud viisi iga ravi andmiseks, mida kasutatakse iga kord, kui ravi antakse). Samuti ei ole vähiravi kättesaadav kõikjal maailmas. Inimesed peavad jätkuvalt uurima vähiepidemioloogiat ja moodustama rahvusvahelisi partnerlusi (kus erinevad riigid teevad koostööd), et leida ravimeid ja muuta vähiravi kõikjal kättesaadavaks.