Vähk on haiguse liik, mille korral normaalne kontroll rakkude kasvu ja jagunemist üle käib ning rakkude käitumine muutub. Mõnel juhul hakkavad rakud kontrollimatult kasvama, jagunema ja tungima teistesse kudedesse. Terves organismis on rakkude jagunemine rangelt reguleeritud: rakkude paljunemine ja surm toimuvad nii, et kuded säilitavad oma funktsiooni. Vähi korral tekivad geenides muutused ehk mutatsioonid, mis muudavad rakud püsivalt ebanormaalseks. Need muutunud rakud loovad tütarrakke, mis on samuti haiguslikud ja võivad moodustada pahaloomulisi kasvajaid.

Põhjused ja riskitegurid

Vähi teke on sageli mitme teguri koosmõju. Peamised riskitegurid on:

  • Geneetilised mutatsioonid — pärilikud või omandatud muutused geenides, mis kontrollivad raku jagunemist ja DNA parandamist.
  • Keskkonnategurid — suitsetamine, õhusaaste, teatud kemikaalid ja läbipõlenud kütused.
  • Kiirgus — ultraviolett- või ioniseeriv kiirgus, mis võib kahjustada DNA-d.
  • Infektsioonid — mõned viirused ja bakterid võivad suurendada teatud vähivormide riski (nt HPV emakakaelavähi puhul).
  • Elustiil — toit, ülekaal, kehalise aktiivsuse puudumine ja alkoholi liigtarvitamine võivad tõsta riski.
  • Vanus — paljud vähid esinevad sagedamini vanemas eas, sest ajapikku koguneb rohkem rakkude ja DNA kahjustusi. On erandeid: näiteks munandivähk esineb suhteliselt sagedamini noortel meestel kui vanematel inimestel; samas on munandivähk nimetatud ka mujal kui sama vähivormi näide).

Sümptomid

Vähi sümptomid sõltuvad sellest, kus vähk asub ja kui kaugele on haigus levinud. Varases staadiumis võivad vähid olla täiesti sümptomivabad. Levinumad hoiatusmärgid on:

  • Püsiv seletamatu kaalulangus
  • Pikaajaline väsimus ja nõrkus
  • Valu, mida ei selgitata muu haigusega
  • Muutused naha värvuses või pahaloomuline moodustis nahal
  • Muutused väljaheites või urineerimisel, verejooks ebatavalistest kohtadest
  • Muud lokaalsete kasvajate sümptomid, nt köha ja hingamisraskus kopsuvähi korral, peavalu või neuroloogilised nähud ajukasvaja puhul.

Kui vähirakud tungivad teistesse kudedesse, nimetatakse seda metastaasideks. Metastaasitekke protsess hõlmab sageli rakkude liikumist läbi vereringe või lümfisüsteemi, mille kaudu vähirakud võivad levida organismis ja kahjustada uusi elundikohti.

Diagnoos

Vähi diagnoos põhineb sageli mitmest uurimusest koos:

  • Meditsiiniline ajalugu ja eelnevad riskifaktorid
  • Pildiuuringud — röntgen, ultraheli, kompuutertomograafia (KT), magnetresonantstomograafia (MRI), PET-skaneering jms.
  • Laboriuuringud — vereanalüüsid, markeri-testid, koekudede proovid.
  • Biopsia — koe või raku proov, mis võimaldab mikroskoopiliselt hinnata rakkude olemust (pahaloomuline vs healoomuline). Kohe selgub, kas muutunud rakud on vähkkasvajad ja kuidas need jagunevad.
  • Staadium määramine — haigestumise ulatus (kas paikne või levinud), mis aitab valida sobiva ravi ja ennustust.

Ravi

Ravi valik sõltub vähiliigist, staadiumist, patsiendi üldseisundist ja eelistustest. Peamised ravimeetodid on:

  • Kirurgiline eemaldamine — pahaloomulise koe eemaldamine. Kui ebanormaalsed rakud ei tungi ümberringi kudesid, vaid jäävad paikseks, nimetatakse seda kasvajaks; healoomulisi kasvajaid saab sageli välja lõigata.
  • Kiiritusravi — pahaloomuliste rakkude hävitamine ioniseeriva kiirgusega.
  • Keemiaravi — ravimitega rakkude jagunemise ja kasvu pidurdamine.
  • Siht- ja immuunravi — uusimad ravimeetodid, mis suunavad mõju spetsiifilistele molekulaarsetele sihtmärkidele või aktiveerivad immuunsüsteemi vähirakkude vastu.
  • Hormoonravi — teatud hormoonsõltuvate vähkide puhul (nt rinnavähk, eesnäärmevähk).
  • Palliatiivne ravi — sümptomite leevendamine ja elukvaliteedi parandamine juhtudel, kus täielik ravi pole võimalik.

Mõnel juhul kasutatakse kombineeritud lähenemist (nt kirurgia + kiiritus või keemia + immunoteraapia). Mõned kasvajad paiknevad asukohtades, kust neid ei saa ohutult välja lõigata (näiteks mõned ajukasvajad), mistõttu ravi planeeritakse individuaalselt.

Ennetus ja järelhooldus

  • Ennetus — suitsetamisest loobumine, tervislik toitumine, regulaarne liikumine, alkoholi piiramine, kaitse UV-kiirguse eest ja kokkupuute vähendamine kantserogeenidega. Vaktsineerimine (nt HPV ja hepatiit B) aitab vähendada teatud vähitüüpide riski.
  • Varajane avastamine — sõeluuringud (nt mammograafia, koloskoopia, Pap-test) suurendavad võimalust leida vähk varases staadiumis ja parandada ravi tulemusi.
  • Järelkontroll — pärast ravi on oluline regulaarne järeluuringute skeem, et kiiresti tuvastada uusi muutusi või retsidiivid.

Vähk on üks suuremaid surmapõhjuseid arenenud riikides ja kogu maailmas kulutatakse palju ressursse selle haiguse mõistmiseks ja raviks — seda valdkonda nimetatakse onkoloogiaks. Õigeaegne diagnoos ja sobiv ravi suurendavad oluliselt patsiendi võimalusi taastumiseks või haiguse stabiliseerimiseks.