Interdistsiplinaarsus: määratlus, näited ja rakendused teaduses

Interdistsiplinaarsus: määratlus, praktilised näited ja teaduslikud rakendused — kuidas distsipliinid ühenduvad innovatsiooni, lahenduste ja tipptasemel uurimistöö loomiseks.

Interdistsiplinaarsus on kahe või enama õppeaine (akadeemilise distsipliini) ühendamine. See juhtub siis, kui probleem kattub traditsiooniliste akadeemiliste piiridega. Teised mõisted, mis tähendavad peaaegu sama asja, on multidistsiplinaarsus ja transdistsiplinaarsus.

Näited teevad selgeks, mida on silmas peetud:

• Elusrakkude uurimiseks ühendati need ained: geneetika, füüsika, keemia, tsütoloogia.

Kui nad ühinesid, nimetati nende moodustatud valdkonda rakubioloogiaks rakkude tasandil või molekulaarbioloogiaks makromolekulide tasandil.

Muud näited on näiteks tehisintellekt, kultuuriuuringud, küberneetika, arvutilingvistika, biomeditsiinitehnika jne. Füüsikaline keemia, biokeemia ja astrofüüsika olid vist ühed esimesed.

Paljudes ülikoolides kaotati traditsioonilised osakonnad (nt botaanika, zooloogia) ja moodustati uued laiemad osakonnad, näiteks "bioloogiliste teaduste kool". Selle katuse all tegutsesid uurimis- ja õpperühmad interdistsiplinaarsete probleemide alusel, näiteks ökoloogia, rakkude jagunemine või Maa ajalugu. On mõned vajalikud erialad, mis ei mahu uude süsteemi kergesti. Näiteks taksonoomia (loomade identifitseerimiseks on endiselt vaja inimesi) ja sellised valdkonnad nagu parasitoloogia ja põllumajanduslik botaanika.

Mõnes ülikoolis toimib süsteem, mille kohaselt nimetatakse töötajad koolidesse (tavaliselt humanitaarteadused, loodusteadused, sotsiaalteadused ja tehnoloogia) ja lastakse töötajatel liituda nende rühmadega, mis sobivad kõige paremini nende pädevusega.

Mis vahe on multi-, inter- ja transdistsiplinaarsusel?

Multidistsiplinaarsus tähendab, et mitu distsipliini uurib sama teemat kõrvuti, aga igaüks jääb oma meetodite juurde. Interdistsiplinaarsus püüab distsipliine integreerida nii, et tekib ühine lähenemine või uus probleemilahendus. Transdistsiplinaarsus läheb veel kaugemale, kaasates akadeemilistele distsipliinidele lisaks ka praktikuid, kodanikke või poliitikakujundajaid, et lahendada ühiskondlikult olulisi ja keerukaid probleeme.

Miks interdistsiplinaarsus on oluline?

• Paljud tänapäeva probleemid (näiteks kliimamuutused, tervishoiusüsteemide tõhusus, andmeturve) on keerukad ning ei lahene ühe valdkonna põhjal.
• Uued teaduslikud avastused sünnivad tihti eri valdkondade kokkupõrkel — näiteks bioinformaatika, millega liidetakse bioloogia ja arvutiteaduse teadmised.
• Interdistsiplinaarne teadus loob laiapõhjalisema hariduse ja tööoskused, mis on tööturul väärtuslikud.

Rakendused ja näited

Välja toodud näidete kõrval tekivad interdistsiplinaarsed valdkonnad pidevalt. Mõned konkreetsed rakendused:

• Tervis ja meditsiin: biomeditsiinitehnika ühendab meditsiini, inseneriteaduse ja materjaliteaduse, et arendada implantaate ja diagnostikaseadmeid (biomeditsiinitehnika on juba mainitud).
• Keskkonnauuringud: ökoloogia, keemia ja geograafia koos kliimamudelitega aitavad mõista ja ennustada ökosüsteemide muutusi (ökoloogia, Maa ajalugu).
• Andmeteadus: füüsikat, statistikat ja arvutiteadust kombineeritakse suurandmete analüüsiks (näiteks astrofüüsikas suured andmehulgad, vt astrofüüsika).
• Sotsiaalsed ja humanitaarteadused: kultuuriuuringud ja arvutiteadus kohtuvad digitaalse humanitaaria valdkonnas, kus analüüsitakse suuri tekstikorpuseid ja digitaalseid arhiive.

Organisatsiooniline ja õppekorralduse mõju

Ülikoolide struktuurimuudatused (nt osakondade ühendamine või uute koolide loomine) loovad nii võimalusi kui ka tõkkeid. Hea interdistsiplinaarne õpe nõuab:

• paindlikke õppekavu ja kursusi, mis aitavad tudengitel omandada mitme valdkonna põhiteadmisi;
• koostööd erinevate instituutide ja praktikatega;
• teadusjuhtimise ja hindamissüsteemi kohandamist, et tunnustada interdistsiplinaarset tööd ja ühiste tulemuste loomist.

Väljakutsed

• Erinevate valdkondade terminoloogia ja meetodite mõistmine võtab aega — suhtlusprobleemid võivad pidurdada koostööd.
• Hindamiskriteeriumid (publikatsioonid, erialane lõiv) ei pruugi alati adekvaatselt hinnata interdistsiplinaarset tegevust.
• Rahastuse ja osakondliku konkurentsi tõttu võib tekkida takistusi projektide käivitamisel.
• Teadustöö korraldamine ja autorluse/õiguste jagamine võib nõuda täpset kokkulepet.

Kuidas interdistsiplinaarne koostöö õnnestub — praktilised näpunäited

• Defineerige ühine uurimisküsimus ja selged eesmärgid — mis täpsemalt lahendatakse ja miks?
• Looge ühine terminoloogia või lühike "sõnastik", et vältida arusaamatusi.
• Korraldage regulaarseid kohtumisi ja töögruppe, kus jagatakse progressi ja takistusi.
• Kaasa kõik osapooled (teadlased, praktikuid, poliitikakujundajad) varakult — see aitab tagada rakendatavuse.
• Leppige kokku tööjaotuses, andmete jagamises ja autorluse põhimõtetes.

Hindamine ja jätkusuutlikkus

Interdistsiplinaarsuse toetus nõuab, et rahastusagentuurid, ülikoolid ja teadusajakirjad arvestaksid selle eripärasid. Edu mõõtmiseks kasutatakse sageli mitmekesiseid kriteeriume: akadeemilised publikatsioonid, poliitikamuudatused, tehnoloogiad ja ühiskondlik mõju.

Kokkuvõte

Interdistsiplinaarsus aitab luua lahendusi keerukatele probleemidele, ühendades erinevaid teadmisi ja meetodeid. Kuigi see toob kaasa organiseerimis- ja hindamisväljakutseid, on tulemused sageli innovatiivsed ja praktilised. Hea koostöö, ühised eesmärgid ja paindlikud institutsionaalsed lahendused on võtmetähtsusega, et interdistsiplinaarsus õnnestuks nii teaduses kui ka ühiskonnas.

Küsimused ja vastused

K: Mis on interdistsiplinaarsus?

K: Millised on mõned teised terminid, mis tähendavad interdistsiplinaarsusega sama asja?

K: Kas te oskate tuua näite interdistsiplinaarsuse kohta?

K: Kas on erialasid, mis ei mahu sellesse uude süsteemi kergesti?

K: Kuidas ülikoolid neid erialasid oma süsteemis mahutavad?

K: Millised olid esimesed näited interdistsiplinaarsetest valdkondadest?

Otsing