Avicenna (umbes 980 - 1037) oli pärsia polümaatik ning oma aja tähtsaim arst ja islami filosoof.

Ta kirjutas umbes 450 teost erinevatel teemadel, millest on säilinud umbes 240, sealhulgas 150 filosoofia ja 40 meditsiini kohta.

Tema kuulsaimad teosed on "The Book of Healing" - filosoofiline ja teaduslik entsüklopeedia ning "The Canon of Medicine" - meditsiiniline entsüklopeedia.

Ta on tuntud ka kui Ibn Sīnā ja Pour Sina (pärsia keeles: پور سینا), mis tähendab inglise keeles "Son of Sina". Tema täielik nimi araabia keeles on Abū ʿAlī al-Ḥusayn ibn ʿAbd Allāh ibn Sīnā (ابو علی الحسین ابن عبدالله ابن سینا). Inglise keeles nimetatakse teda tavaliselt Avicennaks (kreeka keeles Aβιτζιανός), tema ladiniseeritud nimi.

Elulugu ja haridus

Avicenna sündis tõenäoliselt Afšāna külakeses Böotšara (Bukhara) lähedal. Noores eas näitas ta erakordset andekust ja omandas laialdase hariduse: ta õppis korra Koraaniteadust, loogikat, matemaatikat, filosoofiat, meditsiini ja loodusõpet. Kõrge intelligentsi ja intensiivse õppe tulemusena sai temast varakult arst ning ta töötas eri valitsejate juures riikliku arsti ja nõunikuna. Tema elu kulges piirkondlikes õukondades ja sõjaväe- ning poliitilises ebastabiilsuses, kuni viimaks ta suri 1037. aastal Hamadanis, kus tema haud on tänapäevalgi mälestusmärk.

Peamised tööd ja teadustöö

Avicenna oli erakordselt viljakas kirjanik; tema tuntumad teosed on:

  • The Book of Healing – mahukas entsüklopeedia, mis katab loogika, teaduse, metafüüsika, aritmeetika ja muu. See ei ole meditsiiniline teos, vaid pigem filosoofiline ja teaduslik süntees.
  • The Canon of Medicine – süsteemne meditsiiniline käsiraamat, mis koondab arstiteaduse teadmised tema ajast. See oli kasutusel Euroopa ja Islamimaade meditsiinikoolides keskajast varauusaegadeni.

Lisaks kirjutas Avicenna hulga lühemaid traktaate loogika, metafüüsika, psühholoogia, füüsika, astroloogia, muusika ja poeesia kohta. Tema käsitused oli hiljem laialdaselt tõlgitud ladina ja teistesse keeltesse, mis võimaldas neil jõuda keskaegse Euroopani.

Panus meditsiini

Meditsiinis rõhutas Avicenna süsteemset, praktilist ja empiirilist lähenemist: ta kirjeldas haiguste sümptomeid, haiguse käiku ja diagnostikat ning rõhutas ravi efektiivsuse hindamist. Tema Canon sisaldab järeldusi ravimite kasutamise, kirurgiliste protseduuride, farmaakoloogia ning toitumise kohta. Kuigi anatoomilised uuringud olid tema ajal piiratud, tegi ta põhjalikke kliinilisi tähelepanekuid ning kirjeldas mitmeid haigusseisundeid ja ravimeetodeid, mis mõjutasid meditsiinipraktikat sajandeid.

Filosoofia ja mõte

Filosoofiliselt sulandas Avicenna Aristotelese loogika ja neoplatonistlikku-metafüüsilist pärandit. Tema tähtsaimad panused hõlmavad:

  • olemus ja eksistentsi eristamine (essence vs. existence) ning argumendid vajalikust eksistentsist (necessary existent) jumala olemasolu seletamiseks;
  • psühholoogia ja teadvuse uuringud – Avicenna käsitles hinge loomust, tajuprotsesse ja mälestusi, pidades hinge ja keha suhet oluliseks filosoofiliste arutelude teemaks;
  • loogika – ta arendas ja selgitas loogilisi meetodeid, mis mõjutasid hilisemat keskaegset arutluskultuuri nii islami- kui ka kristlikus maailmas.

Teised teadusalad ja meetod

Avicenna tegeles ka astronoomia, matemaatika, geograafia ja muusika uurimisega ning püüdis teadmisi süsteemselt klassifitseerida. Ta rõhutas ratsionaalset analüüsi ja vaatlust ning tema töödele iseloomulik loogiline stiil aitas juurutada teaduslikke lähenemisi ka väljaspool meditsiini ja filosoofiat.

Mõju ja pärand

Avicenna mõju on laiaulatuslik: tema tööd tõlkiti ladina keelde ja neid kasutati Euroopa ülikoolides mitu sajandit. Kesk- ja varauusaegsete mõtlejate, sh skolastiliste filosoofide, tööde kujunemisel oli Avicennal suur roll. Tema meditsiiniline Canon oli pikka aega standardõpikuks ning tema metafüüsilised ideed mõjutasid nii moslemi-, kristliku kui ka juudi filosoofia traditsioone.

Üldiselt peetakse Avicennat üheks mõjukamaks teadlaseks ja mõtlejaks keskaegses maailmas: tema tööde põhjalikkus ja süsteemsus aitasid ühendada antiiksete allikate tarkuse ning oma aja teadusliku ja filosoofilise teadmuse.