Hiroshima ja Nagasaki aatomipommitamised: põhjused, kulg ja tagajärjed

Hiroshima ja Nagasaki aatompommiplahvatused olid tuumarünnakud Jaapani impeeriumi vastu Teise maailmasõja ajal. Ameerika Ühendriigid ja liitlased võitlesid Jaapani vastu ja võitsid aeglaselt. Jaapanile heideti kaks tuumarelva, üks Hiroshima ja teine Nagasaki linna peale. Kindralid tahtsid Nagasaki asemel pommitada Kokurat, kuid Kokura kohal oli sel päeval liiga pilves. USA president Harry S. Truman andis nende rünnakute korralduse 6. ja 9. augustil 1945. aastal. See oli Teise maailmasõja lõpu lähedal.

Aatompommid olid loodud Manhattani projekti raames. Nad lõid kaks pommi. Esimese pommi nimi oli Little Boy ja see pidi langetatud olema Hiroshimale ning teine pomm nimetati Fat Man ja see pidi langetatud olema Nagasakile. Tuumapommid on palju võimsamad kui teised pommid. Hinnanguline surmajuhtumite arv on esitatud kõrvalolevas infokastis. Kuus päeva pärast Nagasaki kohal toimunud plahvatust ja pärast Nõukogude Liidu sissetungi Mandžukuosse alistus Jaapan 15. augustil liitlasvägede ees. Jaapan kirjutas alla kapitulatsioonipaberile 2. septembril. Sellega lõppes ametlikult Vaikse ookeani sõda ja Teine maailmasõda.

Hiroshima ja Nagasaki valiti mitmel põhjusel. Esiteks olid mõlemad linnad tulepommitamiseks sobimatud, peamiselt jõedeltade tõttu, mis takistasid tulepommide tõhusust. Teiseks oli mõlemas linnas maastik, mis andis hea mõõtmisvõimaluse tuumapommide poolt tekitatud kahjude hindamiseks. Kolmandaks ja viimaseks, mõlemad linnad sisaldasid strateegilisi töötajaid ja rajatisi; Hiroshima oli 2. kindralarmee ja 5. diviisi peakorter, mille piirides asus 40 000 Jaapani võitlejat, ning Nagasakis asus kaks suurt Mitsubishi relvatehast ja palju teisi keskmise suurusega ja väikeseid töökodasid ja tehaseid, mis varustasid Jaapani sõjamasinat elutähtsate sõjakomponentidega. [See on kahtlase täpsusega, kuna üks Nagasaki rünnakuga lennanud lennuki meeskonnaliige väidab oma intervjuus Studs Terkeli suulise ajaloo antoloogias "The Good War", et Nagasaki oli teisejärguline sihtmärk, mida pommitati, kuna ilm ei olnud abiks teise linna, esimese kavandatud sihtmärgi pommitamisel]. Mõlemas linnas, nagu ka teistes Jaapani linnades, segunesid need sihtmärgid tsiviilelamute, koolide ja templitega. Mõned allikad väidavad, et vähemalt 54% Hiroshima hukkunutest olid võitlejad ja orjatöölistest, samas kui 72% Nagasaki hukkunutest olid sõjatööstuse töötajad ja orjatöölistest, kuid need arvud segavad eri kohtades sõdureid, orjastatud sõjavange ja Jaapani okupatsioonide ohvreid ning ei pruugi vastata sellele, mida me teame linnade üldisest elanikkonnast ja üldistest ohvritest.

Paljud ütlevad, et aatompommid päästsid tegelikult pikas perspektiivis palju elusid, sest see takistas Jaapani vallutamist. Paljud teised aga märgivad, et Jaapan oli kaotanud suure osa oma toiduvarudest ja suurema osa oma mereväest. Paljud neist väidavad, et Jaapanil võis puududa jõudu suuremate lahingutegevuste läbiviimiseks. Eelkõige tegid paljud USA sõjaväejuhid 1945. aasta jooksul ja vahetult pärast seda avaldusi, et nad uskusid, et Jaapan oli enne pommi langetamist tegelikult löödud. Enne pommitamist soovis Jaapan alistuda, tingimusel, et nende juhid peavad jääma juhtima. Ameerika ütles, et Jaapani keisri juht võib jääda võimule, kuid jaapanlased peavad võtma käske Jaapanisse paigutatud Ameerika sõduritelt, mis teeb Jaapanist okupeeritud territooriumi. Täielikus lahingus oleks Jaapanis hukkunud rohkem inimesi. Mõned annavad erinevaid hinnanguid surmajuhtumite kohta invasioonis ja aatompommide tagajärjel ja ütlevad, et pommitamised ei olnud vajalikud. Selle üle vaieldakse ikka veel. Ühtegi tuumarelva ei ole alates 9. augustist 1945 lahingutegevuses kasutatud.

Otsus Jaapani vastu tuumarelva kasutada tehti pärast seda, kui analüüs näitas, et enam kui miljon inimest - nii rahvaste võitlejad kui ka tsiviilisikud - sureksid, kui liitlasvägede poolt Jaapanisse tungitaks. Kuigi tuumapommitamised olid šokeerivad ja enneolematud, kahvatusid nad tegelikult võrreldes operatsiooni Meetinghouse tulepommitamisega Tokyos 9.-10. märtsil 1945, mille käigus hukkus 100 000 tsiviilisikut ja hävitati 16 ruutmiili ühe ööga. Kui tuumarelvi poleks olnud, oleks USA kasutanud Hiroshima ja Nagasaki tulepommitamist, mis oleks tekitanud samasugust kahju, kuid ilma tuumarelvade šokiväärtuseta. Mitte midagi tegemata jätmine või kapituleerumise ootamine ei olnud valikuvõimalus, sest Jaapani impeeriumi territooriumidel hukkus iga kuu sadu tuhandeid võitlejaid, tsiviilisikuid ja sõjavange.

Osaliselt aatomipommitamiste tõttu võttis Jaapan pärast sõda vastu kolm tuumavaba põhimõtet. Nende põhimõtete kohaselt ei tohi Jaapan luua ega püüda hankida tuumarelva.

Päevade kulg ja tehnilised detailid

Hiroshima pommitati 6. augustil 1945 kell 08:15 kohaliku aja järgi. Pommi "Little Boy" heitis B-29 pommitaja Enola Gay, mida juhtis kolonel Paul W. Tibbets. Little Boy oli uraanipõhine lõhkepea, võimsusega hinnanguliselt umbes 15 kilotonni TNT ekvivalenti. Esialgu hukkus vahetult plahvatuse paigas ja selle ümbruses hinnanguliselt 70 000–80 000 inimest; 1945. aasta lõpuks olid surmajuhtumite arvud kasvanud umbes 140 000-ni kiirituse, vigastuste ja hilisemate tüsistuste tõttu.

Nagasaki tabati 9. augustil 1945 kell ligikaudu 11:02. Fat Man (plutoniumipõhine implosioonipomm, ~21 kt) heitis B-29 nimega Bockscar, millel oli piloodi ülesandel major Charles Sweeney. Nagasaki puhul oli sihtmärgiks algselt teistsugune linn (Kokura), kuid Kokura oli pilvivas tänaval ilmastikuline põhjusel nähtamatu ja seetõttu suunati lennuk Nagasaki poole. Esimesed otsesed hukkunud olid hinnanguliselt 40 000–75 000; lõplikud surmajuhtumite hinnangud 1945. aasta lõpuks jäävad umbes 60 000–80 000 vahele, sõltuvalt loendamise meetoditest.

Kontekst ja otsuste tagamaad

• Päevad enne pommitamisi anti Jaapanile Potsdami deklaratsioon (26. juuli 1945), milles nõuti tingimusteta alistumist ja ähvardati "kiiret ja täielikku hävitamist", kui tingimusi ei aktsepteerita.
• 17. juulil 1945 toimus esmane tuumaenergia katse (Trinity) New Mexico kõrbes, mis tõestas sõjatehnoloogia efektiivsust.
• Nõukogude Liit kuulutas Jaapanile sõja 8. augustil 1945 ja tungis mandžuuriale, mis mõjutas Jaapani juhtkonna otsust. Nõukogude sõjalise sekkumise kartus oli tähtis tegur alistumises.

Inimlikud ja keskkonna tagajärjed

Aatomipommitused tekitasid lisaks kohesele hävingule ka pikaajalisi tervisekahjusid: kiiritushaigused, põletused, arengu- ja reproduktiivprobleemid ning suurem vähiriski kasv paljudel elanikel ja järgnevatel põlvkondadel. Pommituste ohvreid nimetatakse jaapani keeles hibakusha'deks. Paljudel hibakusha'del olid sotsiaalsed, tervise- ja tööhõiveprobleemid ning nad pidid pikka aega võitlema pensioni- ja hüvitusküsimuste eest.

Keskkonnakahjud olid suured: hooned ja kommunikatsioon hävisid, pinnas ja vesi kannatasid lokaalse reostuse ja lagunemissaaduste tõttu. Kuigi geneetiliste mõjude kohta tulemuslikke uuringuid on tehtud, ei ole leitud selget ja suurt geneetilist deformatsioonide tõusu kogu populatsioonis võrdluses teiste sõjajärgsete rühmadega; siiski jätkusid uuringud aastakümneid.

Poliitilised ja sõjalised tagajärjed

Hiroshima ja Nagasaki pommitamised kiirendasid Jaapani alistumist. 15. augustil 1945 teatas Jaapani keiser Hirohito rahvale raadios (nn Jewel Voice Broadcast), et sõda tuleb lõpetada; ametlik kapituleerumine kirjutati alla 2. septembril 1945 USS Missouri pardal. Jaapan okupeeriti liitlasvägede (juhtideks USA) poolt, toimusid reformid (sh demilitariseerimine ja demokraatlike institutsioonide kehtestamine) ning hiljem ka sõjakatsetused (Tokyo rahvusvahelised sõjakuritegude kohtuprotsessid).

Pikaajaliselt mõjutasid sündmused ka rahvusvahelist tuumasõjapoliitikat jaN päästikuüritusi: need aitasid käivitada tuumarelva leviku vastaseid püüdlusi ja hilisemaid rahvusvahelisi leppeid ning hoidsid tuumarelvi kasutamise stigmat. Jaapan kehtestas pärast sõda ametlikult kolm tuumavaba põhimõtet (Three Non-Nuclear Principles) — mitte omada, mitte toota ja mitte sisse lasta tuumarelvi — mida formuleeris 1967. aastal peaminister Eisaku Sato; need põhimõtted on olnud osa Jaapani tuumapoliitikast, kuigi riik on olnud USA tuumapoliitilise kaitse all (nõukogu ja baaside kaudu).

Vaidlused ja eetilised arutelud

Tuumapommide kasutamise õigsus on jäänud laialdaseks ja kirglikuks aruteluteemaks. Toetajad väidavad, et pommitamised kiirendasid sõja lõppu ja päästsid potentsiaalselt sadu tuhandeid või miljoneid elusid, mida olnuks tarvis invasiooniks (planeeritud operatsioon Ketsugo). Kritiseerijad rõhutavad tsiviilelanike massilist hukkumist, alternatiivsete poliitiliste lahenduste puuduvat kaalumist ja tuumaenergia eetilist ohjeldamatust sõjakasutuses. Ajaloolased ja andmeanalüüsid jätkavad erinevate stsenaariumide hindamist ning põhjapaneva üksmeele puudumine peegeldab sündmuse keerukust ja ajaloolist konteksti.

Mälestused ja pärand

Hiroshima ja Nagasaki on nüüd rahu- ja mälestuspaigad: Hiroshima Peace Memorial (Genbaku Dome) ja Nagasaki Peace Park on sümbolid, kus iga-aastaselt 6. ja 9. augustil peetakse mälestustseremooniaid. Tuumapommituste kogemus on mõjutanud maailma avalikku arvamust tuumarelvaohus ning andnud tugeva argumendi tuumarelva leviku tõkestamiseks ja tuumarelvavabade poliitikate edendamiseks.

Lõpetuseks

Hiroshima ja Nagasaki aatomirünnakud olid ajalooliselt ja inimlikult pöördumatud sündmused, mille tagajärjed ulatuvad vahetust füüsilisest hävingust läbi pikaaegse tervisemõjuni ja laiemate geopoliitiliste muutusteni. Nende sündmuste meenutamine on oluline nii ajaloo mõistmiseks kui ka rahu ja tuumarekonstruktsiooni vältimise edendamiseks.

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetati kahte tuumarelva?

K: Millal Jaapan ametlikult kapituleerus?

K: Mis põhjustas Jaapani kapituleerumise?

K: Miks valiti Hiroshima ja Nagasaki pommitamiseks?

K: Kes kirjutas kirja aatompommi kohta enne Teise maailmasõja algust?

K: Mitu inimest hukkus operatsioonis Meetinghouse Firebombing of Tokyo?

Otsing