Tuumarelv, mida tuntakse ka kui tuumapommi või tuumarelva, on relv, mis äkki vabastab teatud tüüpi aatomite tuumades oleva energia. Käivitamisel vabastavad need seadmed tohutu hulga energiat tuumaplahvatuse kujul.
Tuumaplahvatused võivad hävitada linna ja tappa suurema osa selle elanikest. Samuti tekitavad nad tuumalõhkeseadeldisi, mis võivad inimesi väga haigeks teha. Tuumarelvad on kõige kahjulikumad relvad, mis on loodud.
Esimesed tuumarelvad ehitasid Ameerika Ühendriigid Teise maailmasõja ajal. Kahte tuumarelva kasutati Jaapani linnade ründamiseks. Need olid ainsad korrad, mil tuumarelvi kasutati sõjas.
Praegu on kõige rohkem tuumarelvi Ameerika Ühendriikidel ja Venemaal. Teised riigid, kellel on tuumarelvi, on järgmised: Hiina, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, India, Iisrael, Põhja-Korea ja Pakistan. Lõuna-Aafrika Vabariigil olid varem tuumarelvad, kuid nad otsustasid need hävitada.
Tuumarelvi saab valmistada kahel viisil: lõhustumisrelvad (mida nimetatakse ka aatomipommideks või A-pommideks) ja termotuumarelvad (mida nimetatakse ka vesinikupommideks, H-pommideks või termotuumarelvadeks). See, kuidas nad toodavad energiat tuumaplahvatuse jaoks, on erinev. Termotuumarelvad teevad suuremaid plahvatusi. Fissioonirelvades kasutatakse uraani või plutooniumi spetsiaalset isotoopi. Termotuumarelvad kasutavad vesiniku spetsiaalset isotoopi.
Lisainfo ja võtmepunktid
Kuidas tuumarelv töötab
Tuumaenergia vabastamine toimub põhimõtteliselt kahel viisil:
- Lõhustumine (fissioon) – raskete tuumade (näiteks uraani-235 või plutooniumi-239) tuumad jagunevad, vabastades suures koguses energiat, kiirgust ja neutroneid. Fissioonipommi tüübid on näiteks «gun-type» (püstol-mehhanism) ja implosioonidisain; implosioonidisainiga saab kasutada plutooniumi ja saavutada kompaktsemaid ning võimsamaid seadmeid.
- Termotuumareaktsioon (fusiioon) – kergete tuumade (näiteks deuteerium ja tritium või nende segud) tuumad ühinevad, vabastades väga palju energiat. Enamik kaasaegseid suurvõimsusega pomme on kaks- või mitmetasandilised: esimeses etapis kasutatakse fissioonitulat, mis käivitab kõrgemal temperatuuril ja rõhul fusiiooni. Seda disaini tuntakse ka Teller–Ulami skeemi järgi.
Ajaloost ja põhisündmustest
Tuumaajastu algusena peetakse 1945. aasta tuumakatsetusi ja Hiroshima ning Nagasaki pommitamist. Esimene katseplahvatus (Trinity test) toimus USAs 16. juulil 1945. Pärast sõda algas külm sõda ja tuumarelvastumine – nii USA kui NSV Liit ja hiljem teised riigid arendasid suuri arsenale. 1960.–1980. aastatel toimusid mitmed relvastus- ja leevenduslepped, kuid tuumavõimude vahel jäi pinge kõrgeks.
Mõjud inimeste tervisele ja keskkonnale
Tuumaplahvatuse tagajärjed jagunevad kohe esilekerkivateks ja pikaajalisteks:
- Akute efektid: plahvatuseikel rõhulained, termiline kiirgus (põletuse ja tulekahjude teke) ning äge ioniseeriv kiirgus, mis põhjustab kiiritushaigust ja võib surmaga lõppeda.
- Järelmõjud: radioaktiivne saaste (fallout) võib saastada maad, vett ja toitu, põhjustades pikaaegseid tervisekahjusid nagu vähk, geneetilised kahjustused ning keskkonna pikaajaline degradatsioon.
- Globaalne mõju: suuremahuline sõjaline vaidlus ja paljude relvade kasutamine võib teoreetiliselt põhjustada kliimamuutusi (nn tuumatalv), saagikuse kadu ja globaalse toidupuuduse. Kõrgajal tõuseb ka oht elektromagnetpulsi (EMP) tekitamiseks, mis võib kahjustada elektrivõrke ja elektroonikat.
Levik ja poliitika
Lisaks loetelule riikidest, mille tuumavõimekus on mainitud ülal, tuleb arvestada, et:
- USA ja Venemaa valdavad maailma suurimaid arsenale ja enamikku strateegilisest tuumarelvastusest.
- Mõned riigid hoidsid või arendasid tuumarelvi varasemalt, kuid on need hiljem likvideerinud (nt Lõuna-Aafrika Vabariik). Mõned riigid ei kinnita ametlikult oma arsenali olemasolu.
- Rahvusvahelisi kokkuleppeid (näiteks tuumarelva leviku tõkestamise lepe) ja kontrollmehhanisme on loodud, et piirata uute tuumariikide tekkimist ja vähendada arsenale. Samas jääb tuumarelvaeksistents endiselt maailma julgeoleku oluliseks riskiteguriks.
Rahvusvahelised lepped ja kontroll
Rahvusvaheline kogukond on loonud mitu mehhanismi tuumarelvade kontrolliks ja leviku piiramiseks:
- Valitsustevahelised lepped, rahvusvahelised inspekteerimissüsteemid ja rahvusvaheline tuumaenergia agentuur (IAEA) järelevalve aitavad kontrollida tuumatehnoloogia ja -materjalide kasutamist.
- Mitmed lepped käsitlevad katsetamist (nt katsekeeld), arsenali vähendamist (strateegilised lepete paketid) ning tuumarelva leviku tõkestamist. Nende mõju sõltub osapoolte poliitilisest taustast ja ratifitseerimisest.
Kuidas vähendada riske
Riskide vähendamiseks ja tuumaohtu leevendamiseks peetakse oluliseks:
- diplomaatilist suhtlust ja usaldustehnikaid suurte tuumariikide vahel;
- rahvusvahelist koostööd tuumamaterjalide turvalisuse tagamisel ja varguse/illegaalse leviku tõkestamisel;
- läbirääkimisi ja kokkuleppeid arsenali vähendamiseks ning testide keelustamiseks;
- hädaolukordadeks valmisoleku parandamist, kiiritusravi ja rahvatervise kaitsemehhanismide arendamist.
Kokkuvõte
Tuumarelv on erakordselt võimas ja kaugeleulatuvate tagajärgedega relv. Selle kasutamine võib põhjustada kohese hävingu, pikaajalist tervisekahju ning globaalset keskkonnamõju. Seepärast on tuumarelvade kontroll, rahvusvaheline koostöö ja ennetavad meetmed rahvusvahelise julgeoleku seisukohalt äärmiselt olulised.
