Albert Einstein (14. märts 1879 – 18. aprill 1955) oli saksa päritolu teoreetiline füüsik, kes sündis Ulmis (tol ajal Saksa keisririik) ja õppis muu hulgas Zürichi Polütehnikumis (nüüdne ETH Zurich). Ta andis otsustava panuse kaasaegse füüsika kujunemisse ning töötas välja relatiivsusteooria. Ta sai 1921. aastal Nobeli füüsikapreemia — preemia anti talle teadustööde eest teoreetilises füüsikas, eriti fotoelektrilise efekti selgitamise eest. Tema kuulus võrrand on E = m c 2 {\displaystyle E=mc^{2}} {\displaystyle E=mc^{2}} (E = energia, m = mass, c = valguse kiirus).

1905. aasta oli tema teadusliku läbimurde aeg — nii nimetatakse sageli tema "annus mirabilis" artikleid, milles ta esitles erirelatiivsusteooriat, selgitas fotoelektrilist nähtust ja uuris Browni liikumist. Oma karjääri alguses leidis Einstein, et Newtoni mehaanikas ja klassikalises teoorias esineb vastuolusid klassikalise mehaanika seaduste ja elektromagnetvälja seadustega. Aastatel 1902–1909 töötas ta oma mõtete arendamiseks ja täpsustamiseks, ning 1905. aastal avaldas erirelatiivsusteooria põhipaberi (erirelatiivsusteooria). Einstein leidis, et aja ja ruumi mõõtmised sõltuvad vaatlejast ning sellest tulenes massi ja energia seos (E = mc²). Ta arvas ka, et Isaac Newtoni ettekujutus gravitatsioonist ei ole täielik; seetõttu laiendas ta 1910. aastate jooksul oma ideid, et hõlmata gravitatsiooni. 1915.–1916. aastatel avaldas ta üldrelatiivsusteooria, mis kirjeldab gravitatsiooni ruumi‑aja kõverusena ja ennustas näiteks valguse teekonna kõverdamist massiivsete kehade lähedal — seda kinnitasid 1919. aasta päikesevarjutuse vaatlused.

Elu, töö ja poliitilised valikud

Einstein töötas varasemalt Šveitsi patentiametis Bernis, mis jättis talle aega isiklike mõtiskluste ja teadustöö jaoks. 1933. aastal, kui Saksamaal tõusid võimule Adolf Hitler ja natsid, lahkus Einstein Euroopast ja külastas Ameerika Ühendriike. Kuna ta oli juudi päritolu ja natside antisemiitlik poliitika muutis tema koduriigis olukorra ohtlikuks, ei pöördunud ta enam tagasi Saksamaale. Ta asus elama Ameerika Ühendriikidesse ja sai 1940. aastal USA kodanikuks. Teise maailmasõja alguses allkirjastas ja saatis ta koos teiste teadlastega president Franklin D. Rooseveltile kirja, milles hoiatati, et Saksamaal võidakse arendada tuumarelva; ta soovis, et ka USA uuriks sellise relva võimalust. See hoiatustegevus aitas kaasa Manhattani projekti käivitamisele. Oluline on märkida, et Einstein ei töötanud Manhattani projektis; ta ei osalenud ülitihedas sõjalises arendustöös. Projekti töös osalesid teised füüsikud (näiteks Richard Feynman), kellel tekkisid hiljem erinevad tunded pommi kasutamise ja tagajärgede üle.

Hilisem töö, maailmavaade ja pärand

Einstein elas ja töötas palju aega Princetonis, olles üks esimestest liikmetest, kes kutsuti Institute for Advanced Study’sse, kus ta tegutses kogu ülejäänud elu. Pärast relatiivsusteooriate kujunemist pühendus ta osaliselt püüdlustele ühendada gravitatsioon ja elektromagnetism ühtsesse teooriasse — nn ühtse välja ehk unified field theory uurimisele — ilma lõplikku tulemust saamata. Lisaks teadusele osales ta avalikus elus: ta oli aktiivne rahu ja demokraatia pooldaja, toetas rassivõrdsust ning avaldas muret sõjalise tehnoloogia ja tuumarelvade leviku pärast.

  • Teaduslikud panused: erirelatiivsusteooria, üldrelatiivsusteooria, töö fotoelektrilise efekti ja Browni liikumise selgitamisel.
  • Praktiline mõju: tema ideed aitasid arendada nii kosmoloogiat, astrofüüsikat kui ka tehnoloogiaid, mida kasutavad tänapäeva positsioneerimissüsteemid ja energiaalased arutlused.
  • Pärand: Einstein on laialdaselt tuntud kui üks suurimaid teadlasi ajaloos; tema nime ja mõisteid kasutavad nii teadlased kui ka lai avalikkus.

Einstein pühendas oma elu teadusele, õpetamisele ja ühiskondlikele küsimustele. Ta suri 18. aprillil 1955 Princetonis südamerabandusse. Pärast tema surma uuriti tema aju teaduslikel eesmärkidel, mis tekitas nii huvi kui ka eetilisi diskussioone. Tema töö ja ideed mõjutavad tänapäevalgi füüsika alapõhimõtteid ning tema nimi on saanud sümboliks teaduslikule geniaalsusele ja sügavale teadmishimulisele mõtlemisele. Tema panus aitas panna aluse kõigile kaasaegsetele füüsikavaldkondadele, sealhulgas kvantmehaanikale ja relatiivsusteadusele.