Adolf Hitler (20. aprill 1889 - 30. aprill 1945) oli saksa poliitik ja natsi-Saksamaa juht. Ta sai Saksamaa kantsleriks 1933. aastal pärast 1932. aasta demokraatlikke valimisi. Ta sai 1934. aastal natsi-Saksamaa liidriks (Führer).

Hitler juhtis natside partei NSDAP-d alates 1921. aastast. Võimul olles lõid natsid diktatuuri, mida nimetati Kolmandaks Reichiks. Aastal 1933 blokeerisid nad kõik teised poliitilised parteid. See andis Hitlerile absoluutse võimu.

Hitler andis 1939. aastal käsu sissetungiks Poola, millega algas Teine maailmasõda. Hitleri tõttu hukkus vähemalt 50 miljonit inimest. Teise maailmasõja ajal oli Hitler Saksamaa relvajõudude ülemjuhataja ja tegi kõik olulised otsused. See oli osa nn Führerprintsiibist. Ta lasi end 1945. aastal maha, kui Nõukogude armee jõudis Berliini, sest ta ei tahtnud, et Nõukogude Liit teda elusalt kinni võtaks.

Hitler ja natside režiim vastutasid hinnanguliselt 19,3 miljoni tsiviilisiku ja sõjavangi tapmise eest. Lisaks sellele hukkus Euroopas toimunud sõjategevuse tagajärjel 28,7 miljonit sõdurit ja tsiviilisikut.

Natsijõud panid sõja ajal toime palju sõjakuritegusid. Nad tegid seda, mida Hitler käskis neil teha. Nad tapsid oma vaenlased või panid nad koondus- ja surmalaagritesse. Hitler ja tema mehed kiusasid taga ja tapsid juute ja teisi etnilisi, usulisi ja poliitilisi vähemusi. Natsid tapsid nn holokausti käigus kuus miljonit juuti, romasid, homoseksuaale, slaavlasi ja paljusid teisi inimrühmi.

Varajane elu ja poliitiline tõus

Adolf Hitler sündis Austria-Ungari keisririigis Braunau am Innis. Noorukina tüüris ta püramiidile kunsti- ja arstiõpinguid, kuid ta ei pääsenud Viini kunstikoolidesse. Esimese maailmasõja ajal teenis ta Saksa armee joonealasena ning sai mitmeid autasusid, sh rauaristi. Pärast sõda liitus ta Saksa Töölisparteiga, mis hiljem sai nimeks NSDAP. 1923 korraldas ta Münchenis ebaõnnestunud riigipööra (Beer Hall Putsch), mille järel ta mõneks ajaks vanglasse sattus ja seal kirjutas oma raamatu "Mein Kampf".

Võimuletulek ja natsipoliitika

Pärast 1933. aasta võimuletulekut kehtestas režiim kiiresti totalitaarse kontrolli: meedia tsenseerimine, politsei- ja julgeolekuorganite (nt Gestapo ja SS) tugevnemine, poliitiliste vastaste mahasurumine ning riiklik propaganda. 1935. aastal võeti vastu rassiseadused (Nürnbergi seadused), mis õiguslikult eraldasid juute teistest kodanikest. Natsipoliitika rõhutas rahvuslikku ühtsust, sõjalist ülesehitamist ja antisemitismi ning eesmärk oli laiendada Saksamaa territoriaalseid huve Euroopas.

Tegevused enne sõda ja sõjaplaanid

1936.–1939. aastatel rikuti mitmeid rahulepinguid: Saksamaa remilitariseeris Reini piirkonna, annekteeris 1938. aastal Austria (Anschluss) ning nõudis ja sai osa Tšehhoslovakkiast (Sudeedimaa) Müncheni kokkuleppega. 1938. aasta sügisel toimus ka juutide vastu suunatud vägivallaakt Kristallnacht, mille käigus rüüstati ja põletati sünagooge ning arreteeriti tuhandeid juute. Sõjaeelne välispoliitika ja liitlaste lähim koostöö loosid tingimused 1939. aasta rünnakuks Poola ning laiematele sõjategevustele Euroopas.

Sõjakuriteod ja holokaust

Natsirežiimi poliitika viis süsteemse genotsiidi ja massirahutusteni. Koondus- ja surmalaagrid, töölaagrid, mobiilsed tapmepataljonid (Einsatzgruppen) ning meditsiinilised kuritarvitused olid natside režiimi osa. Lisaks juutidele kannatasid ja tapeti rohkearvulised teised rühmad: romad, sõjavangid, poliitilised vastased, puudega inimesed ning homoseksuaalid. Režiimi ideoloogia ja sõjalised eesmärgid viisid ka okupeeritud aladel massiliste rünnakuteni tsiviilelanike vastu ning ellujääjate süsteemse äralüüsmiseni.

Allumine ja lõpp

Sõja kaotuse varasemates faasides langes Hitler järjest isoleeritumaks ja tegi otsuseid ka fraktsioonide ning sõjaväliste nõuanneteta. 1945. aasta kevadel, kui liitlasväed ja Nõukogude armee jõudsid Saksamaale ning Berliini, leidsid aset kiire lagunemine ja kapituleerumine. 30. aprillil 1945, kui Berliin oli valdusest väljas ja lõpp oli käes, määras Hitler oma saatuse: ta lasi end 1945. aastal maha. Tema kaaslane Eva Braun sooritas samuti enesetapu samal päeval. Pärast seda langes Saksamaa kiiresti võõrvõimude kontrolli alla ning ametlik kapituleerumine toimus mai alguses.

Pärastmõju ja pärand

Pärast sõda toimusid Nürnbergi protsessid, kus paljud natsirežiimi juhid mõisteti süüdi sõjakuritegudes ja kuritegudes inimkonna vastu. Saksamaal ja mujal Euroopas algas denatsifitseerimine, kuid kuritegude ja holokausti mõjud on jäänud sügavalt mõjutama rahvusvahelist õigust, inimõiguste poliitikat ja ajalooõpetust. Holokausti ja natsirežiimi kuritegude meenutamine ning nende uurimine on jätkuvalt oluline osa Euroopa ja maailma mälust ning see on toonud kaasa ka eraldi õiguslikke ja hariduslikke meetmeid, et ennetada sarnaseid tragöödiaid tulevikus.

Oluline fakt: Hitleri juhtimisel toimunud poliitika ja sõjad põhjustasid enneolematuid inimkaotusi, kannatusi ja geopoliitilisi muutusi, mille tagajärjed on tunda tänini.