Holokausti ajal surid või tapeti natsi-Saksamaal miljoneid inimesi. Nende holokausti ohvrite hulka kuulus umbes kuus miljonit juudi inimest. Nende hulgas oli ka viis miljonit inimest, kes ei olnud juudid, peamiselt poolakad ja romad.

Täpsed arvnäitajad varieeruvad sõltuvalt allikast ja sellest, milliseid rühmi loendatakse koos – mõni aruanne keskendub peamiselt juutide hävitamisele (antisemitiismist lähtuv genotsiid), teised hõlmavad laiemalt kõiki natside terrori ja sõjategevuse ohvreid. Arvude täpsust raskendab ka sõjaaegsete dokumentide hävitamine, rände- ja surmaregistrite puudulikkus ning erinevad loendusmeetodid. Kõige kindlamalt loetav number on umbes kuus miljonit juuti, kelle hävitamine oli Holokausti keskne eesmärk.

Holokausti ohvrid surid mitmel viisil. Natsid mõrvasid miljoneid inimesi, eriti koonduslaagrites ja hävituslaagrites (surmalaagrites). Paljud teised surid laagrites ja getodes haigustesse, nälga ja külmumisse, mida põhjustasid kohutavad elutingimused. Teised natside poolt ülevõetud piirkondades surid nälga ja muudel põhjustel.

Lisaks otsestele hukkamistele toimusid massiliste tapmiste erinevad meetodid: massitulistamised (Einsatzgruppen ja kohalikud koostööpartnerid), gaasikambrites kasutatud mürgiga tapmine, sunnitöö ja sellele järgnenud surmad, meditsiinieksperimendid, surmatranspordid ja nn "surmarongid", laagrite surmamarsid okupeeritud territooriumitel enne taganemist ning sihikindel näljutamine ja sanitaarhoolduse keelamine getodes. Laste ja vanurite hukkamine oli laialdane; paljud rühmad hävitati süsteemselt ainult identiteedi või kuuluvuse tõttu.

Kes olid ohvrid ja kui palju?

Ajaloolaste hinnangul hukkus holokausti ajal 19–22 miljonit inimest, kui arvestada kõiki natside poliitika ja sõjategevuse otseseid ja kaudseid ohvreid. Selline koguarv sisaldab erinevaid rühmi ja annab parema pildi natsirežiimi põhjustatud gloobaalsetest kaotustest. Peamised rühmad ja nende ligikaudsed hinnangud on:

  • Juudid: umbes 6 miljonit – sihikindel genotsiid, mille viimaste aastakümnete uurimused on parimal moel dokumenteerinud.
  • Poola (mittesjuudi) tsiviilelanikud: hinnangud jäävad tavaliselt umbes 1,8–2,8 miljoni kanti – sõltuvalt sellest, milliseid alarühmi ja surma põhjuseid arvesse võtta.
  • Nõukogude sõjavangid ja tsiviilelanikud: miljonid hukkusid; ainult Saksa vangilaagrites suri hinnanguliselt üle 3 miljoni punaarmeelase, lisaks suured arvud tsiviilohvreid okupeeritud aladel (siinkohal varieeruvad hinnangud, seetõttu suureneb koguarv).
  • Romad (mustlased): hinnanguline hukkumine 200 000–500 000 inimest.
  • Puuetega inimesed (nt Aktion T4 ja seotud programmid): kümned- kuni sajad tuhanded hukatud (hinnanguliselt sadades tuhandetes).
  • Poliitilised vastased, kommunistid, sotsialistid, intellektuaalid ja religioossed rühmad: suur hulk vange ja hukatunuid, kes langesid poliitilise repressiooni ohvriks.
  • Jehova tunnistajad ja LGBTQ+ isikud: sajad kuni tuhanded inimesi, kes sattusid tagakiusamise ja repressiooni alla.

Need numbrid on ligikaudsed ja põhinevad ajaloolastel, arhiividel ja uurimistöödel. Erinevate uurijate ja organisatsioonide meetodid ja piirid (nt kas lugeda kaasa sõjas hukkunud tsiviilelanikke, sõjavange või ainult sihitud genotsiide) toovad kaasa variatsiooni. Sellepärast nähaksegi mõnikord Holokausti laiemas kontekstis: juutide genotsiid (umbes 6 miljonit) oli Holokausti keskne ja unikaalne osa, aga natsirežiim tappis ja põhjustas suremust ka paljudele teistele rahvuslikele, sotsiaalsetele ja poliitilistele rühmadele, mis kokku annavad suurema numbri (nt 19–22 miljonit).

Miks need tapmised aset leidsid?

Natside ideoloogia põhines rassismil, antisemitismil, imperialismil ja totalitaarse võimu teostamisel. Juute käsitleti süstemaatiliselt kui "kõrvaldatavat" vaenlast, kuid sama režiim püüdis hävitada või allutada ka teisi rühmi, keda peeti poliitiliseks või bioloogiliseks "ohtlikuks" või kelle maad ja ressursse oldi nõus vallutama. Sõda andis režiimile võimaluse rakendada massilist vägivalda laiemalt ja süsteemsemalt.

Miks on oluline meelde tuletada?

Holokausti õppetunnid käsitlevad inimõigusi, vihkamise tagajärgi, propaganda ja ideoloogiate ohtusid ning vastutust – nii isiklikku kui ka riiklikku. Mäletamine ja haridus aitavad ära hoida kordumist: faktide tundmine, arhiivide uurimine, ohvrite nimede ja lugude meelespidamine ning aus ajalooline diskussioon on osa ennetavast tööst.

Kui soovite, võin lisada täpsemaid allikaid, eraldi riikide või rühmade hukkamiste kirjeldusi või viiteid populaarsematele uurimustele ja mälupaikadele.