Schutzstaffel (SS) oli suur julgeoleku- ja sõjaline organisatsioon, mida kontrollis Saksamaal Natsionaalsotsialistlik Saksa Tööliste Partei (Natside Partei). Mõnikord kirjutati "SS" riimkirjas nagu 
, ning see sümbol ilmus SS-i lipule ja sümboolikale. SS-i tegevus hõlmas nii poliitilist survet ja repressioone kodumaal kui ka suurt sõjalist, administratiivset ja genotsiidi korraldavat rolli okupeeritud aladel.
Asutus ja areng
SS loodi algselt 1920. aastate keskel kui Adolf Hitleri isiklikku turvameeskonda ja kasvas 1930. aastatel juhtfiguuride — eelkõige Heinrich Himmleri — juhtimisel suureks riiklikuks võimumasinaks. Himmler, kes sai Reichsführer-SS ametikohale 1929. aastal, organiseeris SS-i hierarhiliselt, kehtestas ranget valikuprotsessi ja ideoloogilise selektsiooni ning laiendas organi ülesandeid väga erinevates suundades.
Struktuur ja peamised üksused
- Allgemeine-SS — poliitiline ja administratiivne osa, mis vastutas valitsuse sisemise kontrolli, propagandi ja kohaliku repressiooni eest.
- Waffen-SS — relvastatud üksused, mis võitlesid koos regulaarväe ridades, moodustades lahingväed ja üksused eri teatrites.
- SS-Totenkopf (surmakolmnurkude üksused) — koonduslaagrite valvurite ja halduse eest vastutavad üksused.
- Sicherheitsdienst (SD) ja RSHA — SS-i luure- ja julgeolekuaparaadid, mis koordineerisid repressioone, salaluure ja juurdlusi, samuti sidusid SS-i poliitilise terroriga.
- SS-i liikmeks astumiseks nõuti ideoloogilist lojaalsust ja rassilisi kriteeriume; organisatsioon rakendas liikmete valikul rangeid sõeluuringuid ja nõudis isikutelt truudust Hitlerile.
Roll holokaustis
SS mängis holokaustis keskset ja otsustavat rolli. SS organiseeris ja juhtis nii plaane kui ka nende praktilist elluviimist: nad juhtisid natside koonduslaagreid ja surmalaagreid, koordineerisid juutide ja teiste rühmade laagritesse ja hävituslaagritesse deporteerimist ning vastutasid massiliste tapatalgute eest. SS-i all tegutsenud mobiliseeritud üksused, näiteks Einsatzgruppen, viisid läbi massilisi laskmisi, eriti idavööndites pärast Nõukogude Liidu ründamist.
SS vastutas otseselt või kaudselt paljude kuritegude eest: organiseeritud tapmised gaasikambrite abil (nt Auschwitz-Birkenau, Treblinka, Sobibor ja teised), jõuetu töö, näljutamine, inimeste meditsiinilised eksperimendid ning sektoriaalne röövimine ja varaline väljapressimine. Ohvrite hulka kuulusid peamiselt juudid, aga ka romad, sõjavangid, poliitilised vastased, invaliidid, homoseksuaalid ja teised marginaliseeritud grupid — kokku tapeti või hukkus selle süsteemi toimel miljoneid inimesi.
Pärast sõda ja õiguslik hinnang
Pärast Teist maailmasõda kohtusid liitlased Nürnbergi protsessidel, kus kohtunikud otsustasid 1946. aastal, et SS oli ebaseaduslik ja kuritegelik organisatsioon. See tähendas, et SS-i juhtkonna ja paljude liikmete tegevust käsitleti sõja- ja inimvastaste kuritegudena ning paljud SS-i liikmed viidi kohtu alla erinevatel protsessidel. Samas tehti kohtulahendites erandeid indiviidide suhtes, kes olid sunniviisiliselt värvatud või kellele ei saanud tõendada isiklikku kuritegelikku osalust.
Pärand ja mälu
SS-i kuritegude tunnistamine ja uurimine on olnud oluline osa II maailmasõja ning holokausti uurimisest ja mälestamisest. Paljud riigid on keelanud nõukogude- või natsisümboolika avaliku kasutamise ning toimuvad pidevad teaduslikud-ajaloolised ja mälestusüritused, et säilitada ohvrite mälestust ja õpetada tulevastele põlvkondadele, kuidas sarnaste ideoloogiate ja institutsioonide tekkimist ennetada.
Pärast Nürnbergi otsust on SS jäänud ajalooliseks sümboliks riikliku repressiooni, ideoloogilise äärmusluse ja massimõrva kohta, ning selle uurimine jätkub arheoloogia, arhiivi- ja tunnistajauuringute ning õigusalaste protsesside kaudu.
