Varssavi ülestõus 1944 — Armia Krajowa rünnak ja linna häving

1944. aasta juuliks oli Poola juba peaaegu viis aastat natsisaksa vägede poolt okupeeritud. Poola koduarmee oli lojaalne Poola valitsusele Londonis. See oli kavandanud sakslaste ründamist. Saksamaa võitles liitlasvägede rühma vastu, mida juhtisid Nõukogude Liit, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid.

Koduarmee esialgne plaan oli ühineda lääneliitlaste sissetungivate vägedega, kui need vabastasid Euroopa natsidest. Kuid 1943. aastal olid nõukogude väed jõudnud Poola sõjaeelsetele piiridele, enne kui liitlaste sissetung Euroopasse jõudis väga kaugele.

Nõukogude ja poolakad olid mõlemad natsi-Saksamaa vaenlased. Kuid neil olid erinevad eesmärgid. Koduarmee soovis demokraatlikku kapitalistlikku Poolat, mis oleks läänega liitunud. Nõukogude juht Stalin tahtis muuta Poola kommunistlikuks riigiks, mis oleks liitunud Nõukogude Liiduga.

Nõukogude ja poolakad ei usaldanud teineteist. Nõukogude partisanidel oli Poolas sageli erimeelsusi Poola vastupanuvägedega, mis olid liitunud Koduarmeega.

Stalin katkestas kõik Poola ja Nõukogude suhted 25. aprillil 1943 pärast seda, kui sakslased teatasid maailmale Poola sõjaväeohvitseride Katõni veresaunast. Stalin keeldus tunnistamast, et ta andis tapmise korralduse.

Koduarmee ülem Tadeusz Bór-Komorowski koostas 20. novembril plaani, mida nimetati operatsiooniks Tempest. Idarindel pidid koduarmee kohalikud üksused ründama Saksa Wehrmachti ja aitama nõukogude vägesid.

13. juulil 1944, kui Nõukogude rünnak ületas vana Poola piiri, pidid poolakad tegema otsuse. Nad võisid kas hakata sakslasi ründama, mida nõukogude võimud ei pruugi toetada, või mitte teha rünnakuid ja saada nõukogude kriitikat.

Poolakad olid mures, et kui Punaarmee vabastab Poola Saksa okupatsioonist, siis ei aktsepteeri liitlased pärast sõda Poola valitsust Londonis.

Kui poolakad nägid nõukogude vägede tegevust, mõistsid nad, et nad peavad tegema otsuse. Operatsiooni ''Ostra Brama'' käigus tulistasid või arreteerisid NKVD väed Poola ohvitsere ja sundisid madalamaid auastmeid liituma nõukogude kontrolli all olevate Poola vägedega.

21. juulil otsustas Koduarmee käivitada Varssavis peatselt operatsiooni Tempest. Plaani eesmärk oli näidata, et Poola on oma riik, ja rünnata Saksa okupante. 25. juulil kiitis Poola eksiilvalitsus (Poola ülemjuhataja kindral Kazimierz Sosnkowski seisukohtade vastu) heaks Varssavi ülestõusu plaani.

1944. aasta varasuvel pidi Saksa plaanide kohaselt olema Varssavi piirkonna kaitsekeskus. Sakslased tahtsid Varssavist kinni pidada, ükskõik kui palju kaotusi nad ka ei kannaks. Sakslased olid ehitanud kindlustusi ja saatnud sinna palju uusi vägesid. See aeglustus pärast ebaõnnestunud "20. juuli vandenõu" Adolf Hitleri tapmiseks. Saksa väed Varssavis olid nõrgad ja ei tundnud end kindlalt.

Juuli lõpuks saadeti aga Saksa vägedele selles piirkonnas uued väed. 27. juulil kutsus Varssavi ringkonna kuberner Ludwig Fischer 100 000 poolakat üles ehitama linnade ümber kindlustusi. Varssavi elanikud ei järginud tema nõudmist.

Koduarmee hakkas muretsema sakslaste võimalike kättemaksuaktsioonide või massiliste arreteerimiste pärast, mis raskendaks poolakate rünnaku alustamist. Nõukogude väed lähenesid Varssavile ja nõukogude kontrolli all olevad raadiojaamad kutsusid poolakaid üles sakslasi ründama.

25. juulil tegi Poola Patriootide Liit raadiosaate Moskvast. Selles kutsuti poolakaid üles sakslasi ründama. 29. juulil jõudsid esimesed Nõukogude tankid Varssavi servale. Neid ründasid vasturünnakuga kaks Saksa panzerkorpust: 39. ja 4. SS. 29. juulil 1944 käskis Moskvas asuv raadiojaam Kosciuszko poolakatele: "Võitle sakslaste vastu!".

Bór-Komorowski ja mitmed kõrgemad ohvitserid pidasid sel päeval kohtumise. Londonist saabunud Jan Nowak-Jeziorański ütles, et liitlaste toetus on nõrk. 31. juulil andsid Poola ülemad kindral Tadeusz Bór-Komorowski ja kolonel Antoni Chruściel käsu, et koduarmee väed peaksid olema valmis järgmisel päeval kell 17.00.

Postid

Varssavi ringkonna koduarmee väed ulatusid 20 000 ja 49 000 sõduri vahel. Ka teised rühmitused andsid oma sõdureid; hinnanguliselt on paremäärmuslikest rahvuslike relvajõudude sõduritest kokku 2000 kuni umbes 3500 ja kommunistlikust rahvaarmeest mõnikümmend. Enamik neist oli mitu aastat koolitatud partisanide ja linnasõja alal, kuid neil puudusid kogemused pikemaajalises lahingutegevuses. Vägedel oli puudu varustusest, sest Koduarmee oli saatnud relvad riigi idaossa enne, kui otsustati Varssavi operatsiooni Tempest kaasata.

Teised partisanirühmad liitusid Koduarmee juhtimisel ja paljud vabatahtlikud liitusid lahingutegevuse ajal, sealhulgas Varssavi geto varemetes asuvast Gęsiówka koonduslaagrist vabanenud juudid.

Kolonel Antoni Chruściel (koodnimi "Monter") juhtis Poola vägesid Varssavis. Esialgu jagas ta oma väed kaheksasse piirkonda.

20. septembril muudeti need vastavalt kolmele Poola vägede valduses olevale linnaosale. Kogu vägi, mis nimetati ümber Varssavi Koduarmee Korpuseks (poola keeles Warszawski Korpus Armii Krajowej) ja mida juhatas kindral Antoni Chruściel - 14. septembril kolonelist ülendatud -, moodustas kolm jalaväediviisi (Śródmieście, Żoliborz ja Mokotów).

Lahingute ajal said poolakad lisavarusid õhust ja vaenlaselt vangistades (sealhulgas mitu soomukit, kaks Panther-tanki ja kaks Sd.Kfz. 251 APC). Samuti valmistasid mässuliste töökojad kogu lahingutegevuse jooksul relvi, sealhulgas püstolkuulipildujad, K-mudeli leegiheitjad, granaadid, mürsud ja isegi soomusauto (Kubuś).

Sakslased

1944. aasta juuli lõpus jagunesid Varssavis ja selle ümbruses paiknevad Saksa üksused kolme kategooriasse. Esimene oli Varssavi garnison. Selle koosseisus oli 31. juuli seisuga 11 000 sõjaväelast kindral Rainer Staheli alluvuses.

Neil Saksa vägedel olid head relvad. Nad olid linna kaitsmiseks mitu kuud valmistunud. Mitusada betoonpunkrit ja okastraat kaitsesid sakslasi.

Lisaks garnisonivägedele olid Saksa sõjaväeüksused mõlemal Vistula kaldal ja linnas. Teise kategooria moodustasid politsei ja SS kolonel Paul Otto Geibel'i juhtimisel algselt 5710 meest, sealhulgas Schutzpolizei ja Waffen-SS. Kolmanda kategooria moodustasid abiüksused, sealhulgas Bahnschutzi (raudteekaitsjate), Werkschutzi (tehaste valvurite), Sonderdiensti ja Sonderabteilungen (sõjaväeliste natside parteiüksuste) üksused.

Ülestõusu ajal sai Saksa pool iga päev uusi vägesid. Staheli asendas augusti alguses SS-kindral Erich von dem Bachi ülemjuhataja kohalt. 20. augusti 1944 seisuga kuulus Varssavis võitlevate sakslaste koosseisu 17 000 meest, kes olid jaotatud kahte lahingugruppi:

Lahingugrupp Rohr (ülemaks kindralmajor Rohr), kuhu kuulus Bronislav Kaminski brigaad ja lahingugrupp Reinefarth (ülemaks SS-Gruppenführer Heinz Reinefarth) koosnesid rünnakugrupist Dirlewanger (ülemaks Oskar Dirlewanger), rünnakugrupist Reck (ülemaks major Reck), rünnakugrupist Schmidt (ülemaks kolonel Schmidt) ja erinevatest toetusüksustest.

W-tund

31. juulil kell 17:00 otsustas Poola armee alustada ülestõusu järgmisel päeval kell 17:00. See otsus oli viga, sest halvasti varustatud Poola väed olid valmis ainult öiseks rünnakuks. Päevavalguse ajal ründamine tähendas, et poolakad said Saksa kuulipildujatulest tulistatud.

Kuigi paljud partisanide rühmad ootasid kogu linnas, oli tuhandete noorte meeste ja naiste liikumist raske varjata. Mõned lahingud algasid enne ametlikku rünnakuaega, eriti Żoliborzis ning Napoleoni ja Dąbrowski väljaku ümbruses.

Sakslased olid aru saanud, et poolakad võivad neid rünnata. Kuid nad ei teadnud, et poolakad võivad teha nii suurt rünnakut. Kell 16:30 öeldi saksa vägedele, et nad peaksid rünnakuks valmis olema.

Sel õhtul vallutasid poolakad suure saksa relvahoone, peapostkontori ja elektrijaama, Praga raudteejaama ning Varssavi kõrgeima hoone, Prudentiali hoone. Lossi väljak, politseijaoskond ja lennujaam jäid aga sakslaste kätte.

Poolakad olid kõige edukamad kesklinnas, vanalinnas ja Wola linnaosas. Siiski jäid alles mitmed suuremad sakslaste tugipunktid ja mõnes Wola linnaosas pidid poolakad taganema.

Teistes piirkondades, näiteks Mokotówis, kontrollisid poolakad ainult elamupiirkondi. Pragas, Vistula idakaldal, saadeti poolakad suure hulga Saksa vägede poolt tagasi peidikusse.

Poola rühmadel oli raskusi teiste Poola võitlusgruppidega kontakti saamisega. 4. augustiks oli suurem osa linnast Poola vägede käes. ^[]

Esimesed neli päeva

Ülestõus pidi kestma paar päeva, kuni Nõukogude väed saabuvad, kuid seda ei juhtunud ja Poola väed pidid võitlema vähese välise abiga. Kahe esimese päeva lahingutegevuse tulemused linna eri osades olid järgmised:

• Piirkond I (kesklinn ja vanalinn): Poolakad vallutasid suurema osa territooriumist, mis neile oli määratud, kuid neil ei õnnestunud vallutada piirkondi, kus oli palju sakslasi (Varssavi ülikooli hooned, PASTi pilvelõhkuja, Saksa garnisoni peakorter Saksi palees, ainult sakslastele eraldatud ala Szucha avenüü lähedal ja sillad üle Vistula). Nad ei vallutanud keskset positsiooni, ei saanud sideühendusi teiste piirkondadega ega maaühendust Żoliborzi põhjapoolse piirkonnaga põhjapoolse raudteeliini ja tsitadelli kaudu. ^[]
• II piirkond (Żoliborz, Marymont, Bielany): Poolakad ei vallutanud Żoliborzi lähedal asuvaid tähtsamaid sõjalisi sihtmärke. Paljud väed taganesid linnast väljapoole, metsadesse. Kuigi nad vallutasid suurema osa Żoliborzi ümbrusest, ei suutnud kolonel Mieczysław Niedzielski ("Żywiciel") sõdurid vallutada tsitadelli piirkonda ega murda läbi sakslaste kaitset Varssavi Gdański raudteejaama juures.
• III piirkond (Wola): Üksused vallutasid esialgu suurema osa territooriumist, kuid kandis suuri kaotusi (kuni 30%). Mõned üksused taganesid metsadesse, teised aga piirkonna idaossa. Wola põhjaosas õnnestus kolonel Jan Mazurkiewiczi ("Radosław") sõduritel vallutada saksa kasarmud, saksa varustuseladu Stawki tänaval ja positsioon Okopowa tänava juudi kalmistul. ^[]
• IV piirkond (Ochota): Selle piirkonna üksused ei vallutanud ei territooriumi ega sõjalisi sihtmärke (Gęsiówka koonduslaager ning SS- ja Sipo-kasarmid Narutowiczi väljakul). Pärast suuri kaotusi taganes enamik Koduarmee vägesid Varssavist läänes asuvatesse metsadesse. Vaid 200-300 meest leitnant Andrzej Chyczewski ("Gustaw") juhtimisel jäid piirkonda ja jätkasid võitlust. Kesklinna väed saadeti neile appi. Kedywi sõduritel õnnestus vallutada suurem osa piirkonna põhjaosast ja hõivata kõik seal asuvad sõjalised sihtmärgid. Peagi ründasid neid aga sakslased lõunast ja läänest. ^[]
• Piirkond V (Mokotów): Rakowiecka tänaval asuvat politseipiirkonda (Dzielnica policyjna) püüdsid partisanid vallutada ja saada ühendust kesklinnaga. Rünnakud nendele tugevalt kindlustatud positsioonidele ebaõnnestusid. Mõned üksused taganesid metsadesse, samal ajal kui teised suutsid vallutada Dolny Mokotówi osa, mis oli ära lõigatud enamikust sidevahenditest teiste piirkondadega.
• VI piirkond (Praga): Ülestõus algas ka Vistula paremal kaldal, kus eesmärk oli vallutada jõe sillad kuni Punaarmee saabumiseni. Kolonelleitnant Antoni Żurowski ("Andrzej") väed olid sakslastele ülekaalus. Koduarmee väed olid sunnitud tagasi peitu minema.
• VII piirkond (Powiat warszawski): see piirkond koosnes territooriumidest väljaspool Varssavi linna piire. Enamasti ei õnnestunud siinseid sihtmärke vallutada. ^[]

Sabotaaži- ja diversioonidirektoraat ehk Kedyw pidi valvama peakorterit. Need üksused kindlustasid Śródmieście ja Wola osa; koos I piirkonna üksustega olid nad esimestel tundidel kõige edukamad. ^[]

Tähtsamate sihtmärkide hulka, mida ülestõusu alguses ei võetud, kuulusid Okęcie ja Mokotówi lennuväljad, samuti kesklinna kohal asuv PASTi pilvelõhkuja ja Gdański raudteejaam, mis valvas kesklinna ja Żoliborzi põhjapoolse linnaosa vahelist läbipääsu. ^[]

Wola veresaun

4. augustil, kui koduarmee sõduritel õnnestus rajada rindejooned kõige läänepoolsemates Wola ja Ochota piirkondades. Saksa armee peatas oma taganemise lääne suunas ja hakkas uusi vägesid vastu võtma. Samal päeval määrati SS-kindral Erich von dem Bach kõigi ülestõusu vastu kasutatavate vägede ülemaks.

Saksa rünnakute eesmärk oli ühineda allesjäänud Saksa väegruppidega ja seejärel blokeerida ülestõusnud väed Vistula jõe ääres. Uute üksuste hulgas olid Heinz Reinefarthi juhitud väed.

5. augustil alustasid Reinefarthi kolm rünnakurühma oma edasiliikumist lääne suunas piki Wolska ja Górczewska tänavat Jeruusalemma ida-lääne peatänava suunas. Nende edasiliikumine peatati, kuid rügemendid hakkasid täitma Heinrich Himmleri käsku tappa tsiviilelanikke. SS-i, politsei ja Wehrmachti erirühmad läksid majast majja, tulistasid inimesi ja põletasid nende laibad. Hinnangud Wolas ja Ochotas tapetud tsiviilelanike kohta ulatuvad 20 000-st 50 000-ni, ainuüksi Wolas 8. augustiks 40 000-ni või isegi 100 000-ni. Tapmiste juhid olid Oskar Dirlewanger ja Bronislav Kaminski.

Tsiviilelanike tapmine oli mõeldud selleks, et peatada poolakate soov võidelda ja lõpetada ülestõus ilma raskete linnavõitlusteta. Aja jooksul mõistsid sakslased, et tsiviilisikute tapmine tegi poolakate vastupanu ainult tugevamaks.

Sakslased hakkasid mõtlema poliitilise lahenduse peale, sest tuhanded mehed Saksa komandöri all ei suutnud linnas sisside vastu võita.

Nende eesmärk oli saavutada märkimisväärne võit, et näidata koduarmeele, et edasine võitlemine ei ole mõttekas. Nad tahtsid, et koduarmee alistuks. See ei õnnestunud. Kuni septembri keskpaigani lasid sakslased kõik vangistatud mässulised maha, kuid alates septembri lõpust koheldi osa vangistatud poola sõdureid sõjavangidena.

Patt

"See on kõige ägedam [kõige vägivaldsem] meie lahing alates sõja algusest. See on võrreldav Stalingradi tänavalahingutega." - SS-i ülem Heinrich Himmler Saksa kindralitele 21. septembril 1944.

Hoolimata Wola kaotusest tugevnes Poola vastupanu. Zośka ja Waceki väed vallutasid Varssavi geto ja vabastasid Gęsiówka koonduslaagri, vabastades umbes 350 juuti.

Sellest piirkonnast sai üks peamisi sideühendusi Wolas võitlevate mässuliste ja vanalinna kaitsvate mässuliste vahel. 7. augustil tugevnesid Saksa väed tankide saabumisega. Sakslased panid poola tsiviilisikud tankide ette, et nad tegutseksid inimkilpidena.

Pärast kaks päeva kestnud rasket võitlust õnnestus neil läbi Wola ja jõuda Bankowy väljakule. Kuid selleks ajaks olid barrikaadid, tänava kindlustused ja tankitõkked juba hästi ette valmistatud. Mõlemad pooled jõudsid patiseisu (olukord, kus ükski pool ei saanud võita), kus toimus äge võitlus majast majja. ^[]

Ajavahemikul 9.-18. augustini toimusid vanalinna ja lähedalasuva Bankowy väljaku ümbruses ägedad lahingud. Nii sakslased kui ka poolakad korraldasid edukaid rünnakuid. Sakslased pommitasid poolakaid raske suurtükiväe ja pommituslennukitega. Poolakad ei suutnud end pommitajate vastu kaitsta, sest neil puudusid õhutõrje suurtükirelvad. Isegi selgelt tähistatud haiglaid pommitasid Stukad.

Kuigi Stalingradi lahing oli juba näidanud, kui ohtlik on võitlemine linnas, näitas Varssavi ülestõus, et tsiviilelanikkonna toetatud alavarustatud väed võivad võidelda paremini varustatud elukutseliste sõdurite vastu. ^[]

Poolakad hoidsid vanalinna, kuni augusti lõpus võeti vastu otsus taganeda. Kuni 2. septembrini tõmbusid vanalinna kaitsjad kanalisatsiooni kaudu tagasi. Nii evakueeriti tuhandeid inimesi. Need, kes alles jäid, kas lasti maha või viidi koonduslaagritesse, nagu Mauthausen ja Sachsenhausen, kui sakslased taas kontrolli alla said.

Berlingi maandumised

Nõukogude rünnakud Varssavist ida pool asuva 4. SS-pankerikorpuse vastu jätkusid 26. augustil ja sakslased olid sunnitud taganema Praga suunas. Nõukogude armee Konstantin Rokossovski juhtimisel vallutas Praga ja jõudis septembri keskel Vistula idakaldale.

13. septembriks olid sakslased hävitanud ülejäänud Vistula sillad. Praga piirkonnas võitlesid nõukogude poolel Poola üksused kindral Zygmunt Berlingi juhtimisel (seega mõnikord tuntud kui berlingowcy - "Berlingi mehed"). Tema Esimese Poola armee (1 Armia Wojska Polskiego) kolm patrulli maabusid Czerniakówi ja Powiśle piirkonnas ning ühinesid 14.-15. septembri öösel koduarmee vägedega.

Nõukogude suurtükiväe ja õhupommitamine ei peatanud vaenlase kuulipildujatuld, kui poolakad ületasid jõge, ning maabumisväed kandis suuri kaotusi. Ainult osa põhiüksustest jõudis kaldale (3. jalaväediviisi 9. jalaväerügemendi I ja III pataljon).

Poola 1. armee maabumine oli ainus väline maavägi, mis saabus ülestõusu toetuseks.

Sakslased ründasid jõe ääres asuvaid koduarmee positsioone, et takistada edasist maabumist. Nad ei suutnud siiski mitu päeva edasi liikuda, samal ajal kui Poola väed hoidsid neid positsioone, et valmistada ette nõukogude maabumist.

Poola üksused idakaldalt üritasid veel mitu maabumiskatset ning 15.-23. septembrini kandis see raskeid kaotusi (sealhulgas hävitati kõik nende maabumispaadid ja enamik muud jõe ületamise varustust). Punaarmee toetus oli ebapiisav. Pärast seda, kui 1. Poola armee korduvad katsed mässuliste ühendamiseks ebaõnnestusid, piirdusid nõukogude jõud oma abiga aeg-ajalt toimuva suurtükiväe ja õhupommitamisega.

Tingimused, mis takistasid sakslasi mässuliste eemaldamist, takistasid ka poolakaid sakslaste eemaldamist. Plaanid jõe ületamiseks peatati "vähemalt 4 kuuks", sest võitlus 9. armee viie pantserdiviisiga oli probleemiks.

1. Poola armee ülem, kindral Berling, kõrvaldati nõukogude ülemate poolt ametist. Ööl vastu 19. septembrit b ei tehtud enam mingeid katseid teiselt poolt jõge ja haavatute evakueerimist ei toimunud. Sel ööl. Koduarmee sõdurid ja 1. Poola armee taganesid oma positsioonidelt jõe kaldal. Ligikaudu 900 mehest, kes jõudsid kaldale, jõudis vaid väike osa tagasi Vistula idakaldale. Berlingi Poola armee kaotused ülestõusu abistamise katsel olid 5660 hukkunut, kadunud või haavatud.

Sellest alates võib Varssavi ülestõusu vaadelda kui ühepoolset kurnamissõda või kui võitlust heade kapitulatsioonitingimuste eest. Poolakad said tugeva rünnaku kolmes linnaosas: Śródmieście, Żoliborz ja Mokotów. ^[]

1939. aastal elas Varssavis 1 350 000 inimest. Ülestõusu alguses elas linnas veel üle miljoni inimese.

Poola kontrolli all oleval territooriumil üritasid inimesed ülestõusu esimestel nädalatel elada normaalset elu. Toimus palju kultuuritegevust, sealhulgas teatrid ja ajalehed. Poola skautide poisid ja tüdrukud toimetasid posti.

Ülestõusu lõpu lähedal muutsid toiduainete ja ravimite puudus, ülerahvastatus ning Saksa õhu- ja suurtükipommitamised linna vastu tsiviilelanike elu väga raskeks. ^[]

Toidupuudus

Kuna ülestõusu pidid mõne päeva jooksul aitama nõukogude väed, ei teadnud Poola põrandaalune sõjavägi, et toidupuudus võib olla probleemiks.

Kuna aga lahingud jätkusid, pidid linna elanikud võitlema nälja ja näljahäda vastu. Kui Poola üksused vallutasid 6. augustil tagasi Haberbusch i Schiele õlletehase Ceglana tänaval, elasid Varssavi elanikud õlletehase ladudest pärit odrast.

Iga päev käis mitu tuhat inimest õlletehases odrakotte ostmas ja jagas neid siis kesklinnas laiali. Seejärel jahvatati oder kohviveskites ja keedeti veega suppi (poola keeles pluj-zupa). "Sowiński" pataljonil õnnestus õlletehas hõivata kuni lahingutegevuse lõpuni. ^[]

Teine tõsine probleem tsiviilisikute ja sõdurite jaoks oli veepuudus. Augusti keskpaigaks oli enamik veetorustikke kas mittetöötav või laipadega täidetud. Lisaks oli peamine veepumpla sakslaste käes.

Haiguste leviku vältimiseks ja inimeste varustamiseks veega andsid võimud korralduse kaevude kaevamiseks iga maja tagahoovis. 21. septembril lõhkusid sakslased Koszykowa tänaval allesjäänud pumbajaamad ja pärast seda olid avalikud kaevud linna ainsaks joogiveeallikaks. Septembri lõpuks oli kesklinnas üle 90 toimiva kaevu.

Poola meedia

Probleemid selle faili kuulamisega? Vaata meediaabi.

Enne ülestõusu oli Koduarmee teabe- ja propagandabüroo loonud sõjaajakirjanike rühma. Antoni Bohdziewiczi juhtimisel tegi rühm kolm uudisfilmi ja üle 30 000 meetri filmi ülestõusu kohta. Esimest uudisfilmi näidati avalikkusele 13. augustil Złota tänaval asuvas kinos Palladium.

Lisaks filmidele ilmusid kümned ajalehed. Mitmeid põrandaaluseid ajalehti hakati avalikult levitama. Kaks peamist päevalehte olid valitsuse poolt juhitud Rzeczpospolita Polska ja sõjaväeline Biuletyn Informacyjny. Lisaks ilmus mitukümmend ajalehte, ajakirja, bülletääni ja nädalalehte, mida avaldasid erinevad organisatsioonid ja sõjaväeüksused.

7. augustil kesklinnas kokku pandud Błyskawica kaugraadiosaatja oli sõjaväe poolt, kuid alates 9. augustist kasutas seda ka taasloodud Poola Raadio.

See edastas kolm või neli korda päevas uudiseid ja abipalveid poola, inglise, saksa ja prantsuse keeles. Samuti edastati valitsuse teateid, isamaalisi luuletusi ja muusikat. See oli ainus mässuliste raadiojaam Saksa kontrolli all olevas Euroopas.

Ülestõusmisradios esinesid muu hulgas Jan Nowak-Jeziorański, Zbigniew Świętochowski, Stefan Sojecki, Jeremi Przybora ja Londoni Timesi sõjakorrespondent John Ward.

Paljude ajaloolaste arvates kukkus ülestõus läbi välise toetuse puudumise ja selle hilinenud saabumise tõttu.

Poola valitsus Londonis püüdis enne lahingu algust saada lääneliitlastelt toetust. Liitlased ei aidanud ilma Nõukogude Liidu heakskiiduta. Poola valitsus Londonis palus mitu korda brittidel saata liitlaste väed Poolasse, kuid Briti väed saabusid alles 1944. aasta detsembris. Varsti pärast nende saabumist arreteerisid nõukogude võimud nad.

Augustist 1943 kuni juulini 1944 viis üle 200 Briti kuninglike õhujõudude (RAF) lennu 146 Suurbritannias väljaõpetatud Poola sõjaväelast, üle 4000 konteineri varustust ning 16 miljonit dollarit pangatähtede ja kulla näol koduarmeele.

Ainus toetusoperatsioon, mida tehti kogu ülestõusu vältel, olid RAF-i, teiste Briti Rahvaste Ühenduse õhujõudude ja Poola õhujõudude üksuste kauglennukite öised varustuslaskmised. Nad pidid kasutama lennuvälju Itaalias, mis vähendas nende poolt veetavate varude hulka.

RAF tegi 223 lendu ja kaotas 34 lennukit. Nende õhudessantide mõju oli peamiselt see, et nad andsid mässulistele lootust. Õhulennukid toimetasid mässuliste vajaduste jaoks liiga vähe varustust ning paljud õhulennukid maandusid väljaspool mässuliste kontrolli all olevat territooriumi. ^[]

Airdrops

"Varssavi leidmine ei valmistanud raskusi. See oli nähtav 100 kilomeetri kauguselt. Linn põles, kuid kuna põles nii palju suuri tulekahjusid, oli peaaegu võimatu sihtmärgi rakette üles võtta [näha]." - William Fairly, Lõuna-Aafrika piloot, 1982. aasta intervjuust.

Alates 4. augustist hakkasid lääneliitlased toetama ülestõusu laskemoona ja muude varudega. Esialgu teostas lende Poola õhujõudude 1568. eriülesannete lend (hiljem ümbernimetatud 301. Poola pommituslennuväe eskadrilliks), mis asus Itaalias Baris ja Brindisis. Nad lendasid lennukitega B-24 Liberator, Handley Page Halifax ja Douglas C-47 Dakota.

Hiljem, kui Poola eksiilvalitsus palus rohkem abi^[], liitusid nendega Lõuna-Itaalias Foggias baseeruvate Lõuna-Aafrika õhujõudude 2. tiiva - nr 31 ja nr 34 - Liberatorid ning RAF-i 148. ja 178. lennuväeosa Halifaxid.

Briti, Poola ja Lõuna-Aafrika relvajõudude langetamine jätkus 21. septembrini. Liitlasvägede langetamise kogumass varieerub vastavalt allikale (104 tonni, 230 tonni või 239 tonni), tehti üle 200 lennu.

Nõukogude Liit ei lubanud lääneliitlastel kasutada oma lennuvälju, nii et lennukid pidid kasutama Ühendkuningriigis ja Itaalias asuvaid baase. See vähendas nende veetavust ja lendude arvu. Liitlaste 20. augustil esitatud taotluse maandumisradade kasutamiseks lükkas Stalin 22. augustil tagasi. Stalin nimetas mässulisi "kurjategijateks" ja teatas, et ülestõusu alustasid "Nõukogude Liidu vaenlased".

Kuna Nõukogude Liit ei andnud liitlaste lennukitele maandumisõigust Nõukogude Liidu kontrolli all olevale territooriumile, raskendasid Nõukogude Liitlaste jaoks ülestõusu abistamist. Nõukogude võimud tulistasid liitlaste lennukeid, mis vedasid Itaaliast varusid ja sisenesid nõukogude kontrollitavasse õhuruumi.

Ka Ameerika toetus oli piiratud. Pärast Stalini vastuväiteid ülestõusu toetamisele saatis Briti peaminister Winston Churchill 25. augustil telegrammi USA presidendile Franklin D. Rooseveltile ja ütles, et nad peaksid saatma lennukid. Roosevelt ei tahtnud Stalinit enne Jalta konverentsi ärritada. Roosevelt ütles, et ta ei saada lennukeid.

Lõpuks 18. septembril lubasid nõukogude võimud USAAFi 107-st B-17 Flying Fortressist koosneval lennul 8. õhujõudude 3. diviisi lennukilennukil maanduda operatsioonis "Frantic" kasutatud nõukogude lennuväljadel, kuid mässuliste abistamiseks oli juba liiga hilja.

Lennukid heitsid alla 100 tonni varusid, kuid mässuliste poolt võeti üles ainult 20 tonni, kuna need olid laial territooriumil laiali. Suurem osa varudest langes sakslaste valduses olevatele aladele. USAAF kaotas kaks B-17 ja veel seitse kahjustatud lennukit. Lennukid maandusid operatsiooni "Frantic" lennuväebaasides Nõukogude Liidus.

Järgmisel päeval lahkusid 100 B-17 ja 61 P-51 NSV Liidust, et pommitada Ungari Szolnokit teel tagasi Itaalia baasidesse. Nõukogude arvates langes 96% ameeriklaste langetatud varudest Saksa aladele.

Nõukogude võimud keeldusid 30. septembrini lubamast Ameerika Ühendriikide edasisi lende. Selleks ajaks oli ilm lennutamiseks liiga halb ja mässumeelsus oli peaaegu lõppenud.

Ajavahemikus 13.-30. september langetasid nõukogude lennukid relvi, ravimeid ja toiduvarusid. Esialgu langetati need varud ilma langevarjudeta, mis tõi kaasa nende sisu kahjustumise ja kadumise - samuti langes suur hulk kanistreid Saksa aladele.

Nõukogude lennuvägi sooritas 2535 täienduslendu väikeste kahe lennukiga Polikarpov Po-2. Kokku toimetasid nad 156 50 mm mürsku, 505 tankitõrjepildujat, 1478 kuulipildujat, 520 vintpüssi, 669 karabiini, 41 780 käsigranaati, 37 216 mürsukahurit, üle 3 miljoni padruni, 131,2 tonni toiduaineid ja 515 kg ravimeid.

Kuigi Varssavi piirkonna kohal puudus peaaegu täielikult Saksa õhutõrje, kaotati umbes 12% 296 lennukist, sest nad pidid lendama 1600 km kaugusele välja ja sama kaugusele tagasi üle tugevalt kaitstud vaenlase territooriumi (637-st Poola lennukist 112 ja 735-st Briti ja Lõuna-Aafrika lennukist 133 tulistati alla).

Enamik langetusi tehti öösel 100-300 jala kõrgusel. Paljud langevarjudega langenud pakid langesid Saksa kontrolli all olevale territooriumile (ainult umbes 50 tonni varustust, millest vähem kui 50% toimetati kätte, saadi mässuliste poolt tagasi).

Nõukogude seisukoht

Punaarmee roll Varssavi ülestõusu ajal on vastuoluline ja ajaloolased on selle rolli osas endiselt eriarvamusel. Ülestõus algas, kui Punaarmee jõudis linna lähedale. Varssavi poolakad ootasid, et nõukogude väed vallutavad linna mõne päeva jooksul.

Sellist lähenemist, et alustada mässuliste ülestõusu sakslaste vastu mõned päevad enne liitlasvägede saabumist, tehti edukalt mitmes Euroopa pealinnas, näiteks Pariisis ja Prahas.

Vaatamata Varssavist kagu pool asuva piirkonna hõlpsale vallutamisele ei aidanud nõukogude väed siiski mässulisi. Selle asemel ootasid nõukogude esindajad, kuidas sakslased tapsid kommunismivastase Poola koduarmee sõdureid.

Tol ajal kaitses linna servi nõrk Saksa 73. jalaväediviis. Nõrgad Saksa kaitseväed ei rünnanud nõukogude vägesid. See võimaldas Saksa vägedel saata rohkem vägesid, et võidelda ülestõusu vastu linnas endas.

Punaarmee pidas lahinguid Varssavist lõuna pool, et vallutada sillad üle Vistula jõe. Punaarmee pidas lahinguid linnast põhja pool, et vallutada sillad üle Narewi jõe. Parimad Saksa soomusdiviisid võitlesid nendes sektorites.

Nõukogude 47. armee ei liikunud Vistula paremal kaldal asuvasse Praga (Varssavi eeslinna) enne 11. septembrit (kui ülestõus oli lõppenud). Kolme päevaga hõivasid nõukogude väed kiiresti eeslinna. Saksa nõrk 73. diviis sai kiiresti lüüa.

Septembri keskpaigaks oli sakslaste rünnakute seeria vähendanud poolakate valduses oleva territooriumi ühele kitsale jõeäärsele lõigule Czerniakówi rajoonis. Poolakad lootsid, et nõukogude väed aitavad neid.

Kuigi Berlingi kommunistlik 1. Poola armee ületas jõe, ei saanud nad nõukogude poolelt suurt toetust ja nõukogude peavägi ei järgnenud neile.

Üheks põhjuseks, miks ülestõus ebaõnnestus, oli see, et Nõukogude Punaarmee ei aidanud vastupanuliikumist. 1. augustil, ülestõusu päeval, peatas Nõukogude Liidu edasiliikumine. Varsti pärast seda ei saanud nõukogude tankid enam õli.

Nõukogude võimud teadsid kavandatavast ülestõusust oma agentide kaudu Varssavis. Nad teadsid seda ka seetõttu, et Poola peaminister Stanisław Mikołajczyk rääkis neile Poola koduarmee ülestõusu plaanidest. See, et Punaarmee ei toetanud Poola vastupanu, oli Stalini otsus, et nõukogude võim oleks pärast sõda võimeline Poola kontrollima.

Kui Poola koduarmee oleks võitnud, oleks Poola valitsus Londonis saanud Poola tagasi pöörduda. Ka Poola peamiste vastupanuvägede hävitamine sakslaste poolt aitas Nõukogude Liitu, sest see nõrgestas oluliselt Poola võimalikku vastuseisu Nõukogude okupatsioonile.

Esietungi peatamine ja seejärel Varssavi hõivamine 1945. aasta jaanuaris võimaldas nõukogude väitel öelda, et nad "vabastasid" Varssavi.

Asjaolu, et Nõukogude tankid olid Varssavist 15 kilomeetri kaugusel ida pool Wołomini lähedal, aitas veenda Koduarmee juhte ülestõusu algatama. Juuli lõpus toimunud Radzymini lahingu tulemusena suruti need Nõukogude 2. tankiarmee tankid siiski Wołominist välja ja umbes 10 km tagasi.

9. augustil teatas Stalin peaminister Mikołajczykile, et algselt oli nõukogude plaanis olla Varssavis 6. augustiks. Ta ütles, et nelja panzerdiviisi rünnak takistas neid linna jõudmast. 10. augustiks olid sakslased Wołomini juures Nõukogude 2. tankiarmee ümber piiranud ja raskelt kahjustanud.

Kui Stalin ja Churchill 1944. aasta oktoobris kohtusid, ütles Stalin Churchillile, et nõukogude toetuse puudumine oli tingitud nõukogude kaotustest Vistula piirkonnas.

Sakslased arvasid, et Nõukogude Liit üritab mässulisi aidata. Sakslased arvasid, et just nende Varssavi kaitse takistas nõukogude edasitungi. Sakslased ei arvanud, et nõukogude väed ei tahtnud edeneda.

Sakslased avaldasid propagandat, milles öeldi, et nii britid kui ka Nõukogude Liit ei aidanud poolakaid.

Nõukogude üksused, mis jõudsid 1944. aasta juuli viimastel päevadel Varssavi äärde, olid edenenud 1. Valgevene rindelt Lääne-Ukrainas. Nõukogude väed alistasid paljud Saksa väed.

Sakslased püüdsid saata uusi vägesid, et hoida Vistula joont. See oli viimane suur jõetõke Punaarmee ja Saksamaa vahel.

Sakslased saatsid palju kehva kvaliteediga jalaväeüksusi ja 4-5 kvaliteetset panzerdiviisi 39. pantserkorpuse ja 4. SS-pantserkorpuse koosseisus.

Võimalikud on ka muud seletused, miks Nõukogude Liit ei aidanud poolakaid. Punaarmee tegi augusti keskel läbi Rumeenia suurrünnaku Balkanile. Sellesse suunda saadeti palju Nõukogude vägesid ja varustust, samal ajal kui rünnakud Poolas peatati.

Stalin otsustas okupeerida Ida-Euroopa, selle asemel et liikuda Saksamaa suunas. Varssavi vallutamine ei olnud nõukogude jaoks hädavajalik. Nad olid juba vallutanud Varssavist lõuna pool asuvad sillad ja kaitsesid neid Saksa rünnakute eest.

Lõpuks, Nõukogude ülemjuhatus ei pruukinud töötada välja plaani Varssavi abistamiseks, sest neil ei olnud õiget teavet. Poola Rahvusliku Vabastamise Komitee propaganda ütles, et koduarmee on nõrk ja et nad on liitunud natsidega. Nõukogude agentide poolt Stalinile esitatud teave oli sageli vale.

David Glantzi (sõjaajaloolane ja USA armee pensionile läinud kolonel, samuti Vene Föderatsiooni Loodusteaduste Akadeemia liige) sõnul ei saanud Punaarmee ülestõusu aidata, sõltumata Stalini poliitilistest eesmärkidest. Saksa sõjaline jõud augustis ja septembri alguses peatas igasuguse nõukogude abi poolakatele Varssavis. Glantz väitis, et Varssavi oleks Nõukogude Liidu jaoks raske linn, mida sakslastelt vallutada. Samuti ei olnud Varssavi hea koht tulevaste Punaarmee rünnakute jaoks.

Kapituleerumine

"9. armee on purustanud viimase vastupanu Vistula lõunapoolses ringkonnas. Mässulised võitlesid viimase kuuliga." - Saksa aruanne, 23. september (T 4924/44).

Septembri esimeseks nädalaks said nii Saksa kui ka Poola väejuhid aru, et Nõukogude armee ei kavatse rünnata ja patiseisu murda. Sakslased arvasid, et pikem mässamine raskendab Varssavi kui rindejoone hoidmist. Poolakad olid mures, et jätkuv vastupanu toob kaasa palju surmajuhtumeid. 7. septembril tegi kindral Rohr ettepaneku rääkida, mida Bór-Komorowski oli nõus arutama järgmisel päeval.

8., 9. ja 10. septembril lubati linnast lahkuda umbes 20 000 tsiviilisikul. Rohr tunnustas koduarmee mässajate õigust saada kohtlemist võitlejatena. Poolakad lõpetasid läbirääkimised 11. päeval, kui nad said teate, et nõukogude väed tungivad läbi Praga. Mõni päev hiljem andis 1. polgu saabumine vastupanuliikumisele kindlustunnet ja läbirääkimised lõpetati.

Kuid 27. septembri hommikuks olid sakslased Mokotówi tagasi vallutanud. Läbirääkimisi alustati uuesti 28. septembril. 30. septembri õhtul vallutasid sakslased Żoliborzi. Poolakad suruti väiksemale alale ja neid ähvardas tapmise oht. 30. päeval autasustas Hitler von dem Bachi, Dirlewangeri ja Reinefarthi, samas kui Londonis vabastati kindral Sosnkowski Poola ülemjuhataja ametist. Bór-Komorowski ülendati ülemjuhatajaks, kuigi ta oli Varssavis lõksus.

Bór-Komorowski ja peaminister Mikołajczyk palusid taas Rokossovskilt ja Stalinilt Nõukogude abi. Ühtegi ei tulnud. Nõukogude marssal Georgi Žukovi sõnul, kes oli sel ajal Vistula rindel, soovitasid nii tema kui ka Rokossovski Stalinile rünnaku vastu, sest nõukogude kaotused olid suured.

Ülejäänud Poola vägede kapitulatsioonikorraldus allkirjastati 2. oktoobril. Kõik lahingud lõppesid samal õhtul. Vastavalt kokkuleppele lubas Wehrmacht kohelda Kodumaa armee sõdureid vastavalt Genfi konventsioonile ja tsiviilelanikke inimlikult.

Järgmisel päeval hakkasid sakslased Koduarmee sõdureid desarmeerima. Hiljem saatsid nad 15 000 neist sõjavangilaagritesse Saksamaa eri osades. 5000-6000 mässulist otsustasid sulanduda tsiviilelanikkonna hulka, lootes hiljem võitlust jätkata. Kogu Varssavi tsiviilelanikkond viidi linnast välja ja saadeti Pruszkówis asuvasse laagrisse Durchgangslager 121.

Laagri läbinud 350 000-550 000 tsiviilisikust 90 000 saadeti Kolmanda Reichi töölaagritesse, 60 000 saadeti surma- ja koonduslaagritesse (sh Ravensbrück, Auschwitz ja Mauthausen). Ülejäänud transporditi erinevatesse kohtadesse kindralvalitsuses ja vabastati.

Idarindel ei muutunud Vistula sektoris. Nõukogude väed ei üritanud edasi tungida, kuni 12. jaanuaril 1945 algas Vistula-Oderi pealetung. Peaaegu täielikult hävitatud Varssavi vabastati sakslastelt 17. jaanuaril 1945 Punaarmee ja Esimese Poola armee poolt.

Linna hävitamine

"Linn peab maa pinnalt täielikult kaduma... Ükski kivi ei tohi jääda püsti. Iga hoone tuleb [hävitada]..." - SS-i ülem Heinrich Himmler, 17. oktoober, SS-i ohvitseride konverentsil

Poola pealinna hävitamine oli kavandatud enne Teise maailmasõja algust. Varssavi kavatseti muuta Saksa provintsilinnaks. Varssavi ülestõusu ebaõnnestumine andis Hitlerile võimaluse alustada ümberkujundamist.

Pärast seda, kui ülejäänud elanikkond oli ära viidud, jätkasid sakslased linna hävitamist. Saksa insenerid põletasid ja lammutasid allesjäänud hooned. Saksa plaanide kohaselt pidi Varssavi pärast sõda muutuma sõjaväepeatuseks või isegi tehisjärveks - viimast kavatses natside juhtkond juba 1941. aastal rakendada Nõukogude/Venemaa pealinna Moskva puhul. Lammutusrühmad kasutasid majade hävitamiseks leegiheitjaid ja lõhkeainet. Nad hävitasid ajaloolisi mälestusmärke, Poola rahvusarhiive ja huviväärsusi.

1945. aasta jaanuariks oli 85% hoonetest hävinud: 25% oli hävinud ülestõusu tagajärjel, 35% Saksa tegevuse tagajärjel pärast ülestõusu ja ülejäänud varasema Varssavi getoülestõusu ja 1939. aasta septembri kampaania tagajärjel. Materiaalset kahju on hinnanguliselt 10 455 hoonet, 923 ajaloolist hoonet (94%), 25 kirikut, 14 raamatukogu, sealhulgas Rahvusraamatukogu, 81 algkooli, 64 keskkooli, Varssavi Ülikooli ja Varssavi Tehnikaülikooli ning enamik ajaloolisi mälestusmärke.

Peaaegu miljon elanikku kaotas kogu oma vara. Era- ja riigivara, kunsti, teaduse ja kultuuri mälestiste täpne kahjude summa on teadmata, kuid seda peetakse tohutuks. 1940. aastate lõpus tehtud uuringud hindasid kogukahju suuruseks umbes 30 miljardit USA dollarit.

2004. aastal moodustas Varssavi president Lech Kaczyński, hilisem Poola president, ajaloolise komisjoni, et hinnata Saksa ametivõimude poolt põhjustatud kahjusid. Komisjoni hinnangul oli kahju 2004. aasta väärtuses vähemalt 31,5 miljardit USA dollarit. Hiljem tõsteti neid hinnanguid 2004. aasta 45 miljardi USA dollarini ja 2005. aastal 54,6 miljardi dollarini.

Ohvrid

Täpne ohvrite arv mõlemal poolel on teadmata. Hinnangud ohvrite arvu kohta jäävad umbes samasse vahemikku. Poola tsiviilelanike surmajuhtumeid hinnatakse 150 000 ja 200 000 vahel. Nii Poola kui ka Saksa sõjaväelaste kaotusi hinnatakse eraldi alla 20 000.

Lisaks kaotasid sakslased väärtuslikku sõjatehnikat, sealhulgas kolm lennukit, 310 tanki ja soomukit, 340 veoautot ja sõiduautot ning 22 kerget (75 mm) suurtükki.

Pärast sõda

Enamik Koduarmee sõdureid (sealhulgas need, kes osalesid Varssavi ülestõusus) võeti kinni NKVD või UB poliitilise politsei poolt. Neile esitati sunniviisiliselt küsimusi ja nad vangistati erinevate süüdistuste, näiteks "fašismi", alusel.

Paljud neist saadeti Gulagi või hukati. Aastatel 1944-1956 paigutati kõik endised pataljoni Zośka liikmed nõukogude vanglatesse. Märtsis 1945 toimus Moskvas lavastatud kohtuprotsess 16 Nõukogude Liidu poolt kinnipeetud Poola põrandaaluse riigi juhi üle (Kuusteistkümne kohtuprotsess).

Valitsusdelegatsiooni koos enamiku Rahvusliku Ühtsuse Nõukogu liikmete ja Armia Krajowa C-i-C-ga kutsus nõukogude kindral Ivan Serov Jossif Stalini nõusolekul konverentsile, kus arutati nende võimalikku astumist Nõukogude Liidu toetatud Ajutise Valitsuse koosseisu.

Neile esitati vahistamismäärus, kuid NKVD arreteeris nad 27. ja 28. märtsil Pruszkówis. Leopold Okulicki, Jan Stanisław Jankowski ja Kazimierz Pużak arreteeriti 27. märtsil ja veel 12 inimest järgmisel päeval. A. Zwierzynski oli juba varem arreteeritud.

Nad toodi Moskvasse Lubjanka.

Pärast mitu kuud kestnud vägivaldset ülekuulamist ja piinamist esitati neile võltsitud süüdistused "koostöös natsi-Saksamaaga" ja "sõjalise liidu kavandamises natsi-Saksamaaga".

Paljud sakslaste poolt vangistatud ja Saksamaal sõjavangilaagritesse saadetud mässulised vabastati hiljem Briti, Ameerika ja Poola vägede poolt ning jäid läände. Nende hulgas olid ka ülestõusu juhid: Tadeusz Bór-Komorowski ja Antoni Chruściel. ^[]

Varssavi ülestõusu faktid olid Stalini jaoks probleemiks. Fakte muudeti Poola Rahvavabariigi propagandas, mis rõhutas Koduarmee ja Poola eksiilvalitsuse puudusi. See ei lubanud kriitikat Punaarmee või Nõukogude Liidu eesmärkide suhtes.

Sõjajärgsel perioodil keelustati Koduarmee nimi ning enamik 1944. aasta ülestõusu kajastavaid filme ja romaane kas keelustati või muudeti nii, et Koduarmee nimi ei esine. Alates 1950. aastatest kujutas Poola propaganda ülestõusu sõdureid vaprate, kuid ohvitsere reeturlikena, tagurlikena ja kaotustest hoolimatuna.

Esimesed läänes tõsiseltvõetavad trükised sel teemal ilmusid alles 1980ndate lõpus. Varssavis ei rajatud koduarmee mälestusmärki enne 1989. aastat. Selle asemel ülistati ja liialdati Nõukogude Liidu toetatud rahvaarmee jõupingutusi. ^[]

Seevastu läänes räägiti Poola võitlust Varssavi eest kui lugu vapratest kangelastest, kes võitlevad julma ja halastamatu vaenlase vastu. Arvati, et Stalinile tuli kasuks, et Nõukogude võimetus ei aidanud. Vastupanu Poola lõplikule nõukogude kontrollile likvideeriti, kui natsid tapsid partisanid.

Uskumus, et ülestõus ebaõnnestus Nõukogude Liidu tõttu, aitas kaasa nõukogudevastaste tunnete tekkimisele Poolas. Mälestused ülestõusust aitasid inspireerida Poola töölisliikumist "Solidaarsus", mis juhtis 1980. aastatel rahumeelset opositsiooniliikumist kommunistliku valitsuse vastu.

Kuni 1990ndate aastateni oli sündmuste ajalooline analüüs vähene, sest ametlik tsensuur ja akadeemiline huvi puudus. Varssavi ülestõusu uurimine sai hoogu juurde pärast kommunismi langemist 1989. aastal, sest tsensuur lõppes ja juurdepääs riiklikele arhiividele paranes. Alates 2004. aastast oli juurdepääs mõnele materjalile Briti, Poola ja endise Nõukogude Liidu arhiivides siiski endiselt piiratud.

Asja teeb veelgi keerulisemaks Briti väide, et Poola eksiilvalitsuse dokumendid hävitati ja et poolakad põletasid 1945. aasta juulis Londonis materjalid, mida nad ei andnud pärast sõda Briti ametivõimudele üle.

Poolas on 1. august nüüd tähistatav aastapäev. augustil 1994 korraldas Poola ülestõusu 50. aastapäeva tähistamise tseremoonia, kuhu olid kutsutud nii Saksamaa kui ka Venemaa presidendid. Kuigi Saksamaa president Roman Herzog osales, keeldus Venemaa president Boriss Jeltsin kutsest; teiste märkimisväärsete külaliste hulgas oli ka USA asepresident Al Gore.

Herzog oli esimene Saksa riigimees, kes vabandas Saksamaa nimel Poola rahva vastu ülestõusu ajal toime pandud Saksa hirmutegude eest. Ülestõusu 60. aastapäeval 2004. aastal osalesid ametlikud delegatsioonid: Saksamaa kantsler Gerhard Schröder, Ühendkuningriigi asepeaminister John Prescott ja USA välisminister Colin Powell; paavst Johannes Paulus II saatis sel puhul kirja Varssavi linnapeale Lech Kaczyńskile. Venemaa jällegi ei saatnud oma esindajat. Päev varem, 31. juulil 2004, avati Varssavis Varssavi ülestõusu muuseum.