Teise maailmasõja idarind (1941–1945): Nõukogude‑Saksa sõda ja tagajärjed

Teise maailmasõja ajal oli idarindel konflikt teljeriikide ja Nõukogude Liidu vahel. See algas 1941. aastal operatsiooniga Barbarossa ja lõppes 1945. aastal, kui Nõukogude sõdurid vallutasid Berliini. Nii teljeriikidel kui ka Nõukogude Liidul oli palju sõdureid ja võitlus oli väga julm. Nõukogude Liidus nimetatakse seda ka "Suureks Isamaasõjaks", Euroopas ja Ameerikas nimetatakse seda mõnikord "Nõukogude‑Saksa sõjaks".

Idarinne oli Teise maailmasõja ajal Euroopas kõige mahukam ja verisem sõjategevuse lõik. Selles langes suur osa mõlema poole sõduritest ning hukkus ka väga palju tsiviilelanikke. Enamik Teises maailmasõjas hukkunud teljeriikide sõdureist hukkus idarindel. Samuti hukkus miljoneid Nõukogude sõdureid ja tsiviilelanikke. Paljud sõjakuriteod pandi toime, enamasti teljeriikide sõdurite poolt, kuid inimesi kannatas ja suri mõlema poole tegevuse tagajärjel.

Sõjategevuse kulg ja lahingute iseloom

Operatsioon Barbarossa (juunis 1941) tähistas suuremahulise Blitzkriegi algust idasuunal ja tõi kaasa kiiresti vallutatud alasid Valgevenes, Ukraina idaosades ja Balti riikides. Sõjategevus kujunes äärmiselt veriseks, seeriad paiksemaid heitlusi, ummikseisusid ja suurtükiväe‑ ning õhulahinguid vaheldusid ulatuslike manöövritega. Aastatel 1942–1943 pöördus initsiatiiv osa lahingutes, eelkõige Stalingradi lahingu (1942–1943) ning Kurski ründeoperatsiooni (1943) järel, mille järel Wehrmacht hakkas langema tagasihoidlikumale kaitsepositsioonile. Alates 1944. aasta suvest — eriti pärast Nõukogude operatsiooni Operatsioon Bagration — kiirenes Punaarmee vastulöök ja läänepiirid nihkusid kiiresti lääne suunas.

• Olulised lahingud ja kampaaniad:
  • Siege of Leningrad (1941–1944) — pikk piiramine, suur hulk tsiviilohvreid ja nälg.
  • Stalingradi lahing (1942–1943) — pöördepunkt, suur strateegiline kaotus Saksamaale.
  • Kurski lahing (1943) — suurim tankilahing ajaloos, Saksamaa algatatud rünnetega lõpetatud.
  • Operatsioon Bagration (1944) — hävitav Nõukogude vasturünnak Valgevenes, mille tagajärjel hävitati suured Saksa väeüksused.
  • Berliini lahing (1945) — sõjateatri viimane etapp Euroopas ja kolossaalne lahing linnakeskkonnas.

Sõjakuriteod, tsiviilohvrid ja holokaust

Idarinne oli seotud ulatuslike julmuste ja sõjakuritegudega. Saksa okupatsioonipoliitika, Einsatzgruppen’i tegevus, massimõrvad, juutide ja teiste rühmade süsteemne hävitamine ja sunnitöölaagrid olid osa holokaustist, mis leidis paljudel idapoolsetel aladel traagiliselt realiseerumist. Samuti kannatasid tsiviilpopulatsioonid nälja, küüditamiste ja massimõrvade tõttu. Miljonid sõjavangid tapsid raske kohtlemise, nälja ja haiguste tõttu.

Ohvrite arv on hinnanguline ja varieerub allikate lõikes. Nõukogude Liidu üldkaotused (tsiviil- ja sõjaväeohvrid kokku) hinnatakse tavaliselt kümnetesse miljonitesse (paljudel hinnangutel ligikaudu 20–27 miljonit), sealhulgas mitu miljonit sõjaväelasi. Saksa ja teiste teljeriikide kaotused idarindel olid samuti suured ning moodustasid suure osa nende sõjalistest ohvritest.

Logistika, tootmine ja rahvusvaheline abi

Sõja iseloom ja ulatus sõltusid tugevasti tööstustoodangust, varustuse liikumisest ja logistikast. Nõukogude pool mobiliseeris tohutud ressursid, rajas uued tehased ida‑ ja kagusuunal, ning kasutas ka reisilaevandust ja raudteid massiivse materjalivooga. Suurt rolli mängis ka liitlastelt (eriti Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide) saadud abi (Lend-Lease), mis aitas tagada kütuse, toidu ja tehnika tarnet Punaarmeele.

Partisanide tegevus ja okupatsioonikord

Okupatsiooni tingimustes kasvas partisanide liikumine, mis kahjustas telgeriikide taga­joonelõike ja lõhkus taristut. Samuti viisid okupatsioonivõimud läbi sunnimigratione, sundtööd ja repressioone, mis avaldasid pikaajalist mõju elanikkonna struktuurile ja elutingimustele.

Tagajärjed poliitiliselt ja geopoliitiliselt

Idarinne mõjutas otseselt sõja lõpptulemust ja kujundas külma sõja järgset Euroopa poliitilist kaarti. Peamised tagajärjed:

• Ida‑Euroopa riikide kuulumine Nõukogude mõjusfääri; Nõukogude juhitavad sõjaväeline paiknemine ja kommunistlikud valitsused paljudes riikides.
• Rahvusvahelised sõjakuritegude protsessid (nt Nürnbergi kohtuprotsessid) ja püüdlused rahvusvahelise õiguse tugevdamiseks.
• Miljonite inimeste ümberasustamine, piiride nihkumine ja pikaajalised demograafilised muutused Kesk‑ ja Ida‑Euroopas.
• Suurenes maailmapõhjuslik vastasseis kahe suurvõimu — Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide — vahel, mis viis külma sõja tekkeni.

Mälestus ja ajalookirjandus

Idarinne on jäänud tugevalt esile nii Nõukogude (hiljem Venemaa) mälukultuuris kui ka lääne historiograafias. Erinevates riikides rõhutatakse lahingute, kannatuste ja kangelaslikkuse erinevaid aspekte: Nõukogude ja Venemaa interpreteerimises on rõhk Suurel Isamaasõjal, läänes aga keskendutakse laiemale Nõukogude‑Saksa konfliktile ja selle globaalsele kontekstile. Ajalookirjanduses jätkub uurimine, dokumentide avalikustamine ja arutelud süü, vastutuse ning sõja tagajärgede kohta.

Idarinne oli sõjaliselt, humanitaarselt ja poliitiliselt määrava tähendusega osa Teisest maailmasõjast: selle mõjuraadius ulatus nii lahinguväljale kui ka tervele Euroopa poliitilisele ja demograafilisele kaardile, jättes pärandi, mida tuntakse ja analüüsitakse tänapäevani.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli idarinne Teise maailmasõja ajal?

K: Millal algas ja millal lõppes idarinne?

K: Kui palju sõdureid osales idarindel peetud lahingutegevuses?

K: Millised riigid astusid sõjasse teljeriikide poolel ja milline riik võitles jätkusõjas?

K: Kuidas nimetatakse idarinnet Venemaal ja läänes?

K: Milline on idarinde tähtsus ohvrite ja sõjakuritegude poolest?

K: Kui oluline oli idarinne Teise maailmasõja laiemas kontekstis?

Otsing