Wehrmacht

Wehrmacht oli Natsi-Saksamaa ühendatud relvajõudude nimetus aastatel 1935-1945. Wehrmacht koosnes sõjaväest (Heer), sõjalaevastikust (Kriegsmarine) ja õhujõududest (Luftwaffe).

Waffen-SS, Heinrich Himmleri Allgemeine SS-i algselt väike relvastatud osakond, mis kasvas Teise maailmasõja ajal ligi miljonini, ei kuulunud Wehrmachti koosseisu, vaid allus selle ülemjuhatusele.

Balkenkreuz , raudristi, Wehrmachti embleemi stiliseeritud versioon.

Terminite päritolu ja kasutamine

Enne NSDAP-i tekkimist kasutati mõistet Wehrmacht üldises tähenduses mis tahes riigi relvajõudude kirjeldamiseks, mida kasutati üldisema Streitmachti "kodukaitse" versioonina. Näiteks Britische Wehrmacht tähistas Briti relvajõudusid. 1919. aasta Weimari põhiseaduse artikkel 47 kuulutas: "Der Reichspräsident hat den Oberbefehl über die gesamte Wehrmacht des Reiches" (tähendus: "Reichspräsidentil on ülemjuhatus kõigi Reichi relvajõudude üle"). Et teha vahet, kasutati Saksa relvajõudude tähistamiseks tavaliselt terminit Reichswehr.

1935. aastal nimetati Reichswehr ümber Wehrmachtiks. Pärast Teist maailmasõda ja Saksamaa liitlaste okupatsiooni ajal Wehrmacht likvideeriti.

Tänapäeval tähistab termin Wehrmacht Saksamaa relvajõudusid Natsi-Saksamaa ajal ja Teise maailmasõja ajal nii saksa kui ka inglise keeles. Märkus: Wehrmacht ei olnud ainult sõjavägi (Wehrmacht Heer). Wehrmachti sõidukitel, mida kasutasid Heer, Luftwaffe või Kriegsmarine, olid numbrimärgid WH, WL või WM.

Ajalugu

Esimene maailmasõda lõppes 11. novembri 1918. aasta vaherahuga (relvarahu). Jaanuaris 1919 nimetati relvajõud Friedensheer (rahuarmee). Märtsis 1919 võttis rahvusassamblee vastu seaduse, millega asutati 420 000-meheline eelarmee kui Vorläufige Reichswehr. Mais kuulutati välja Versailles' lepingu tingimused ja juunis oli Saksamaa sunnitud lepingule alla kirjutama. Muude tingimuste hulgas piirati armee suurust saja tuhande mehega, lisaks veel viisteist tuhat meest mereväes. Keelati tankid ja raske suurtükivägi ning õhujõud likvideeriti. Uus sõjajärgne sõjavägi (Reichswehr) loodi 23. märtsil 1921. aastal.

Saksamaa leidis kohe võimalusi, kuidas neid tingimusi mitte täita. Pärast Rapallo lepingut algas salajane koostöö Nõukogude Liiduga. Saksamaa aitas Nõukogude Liitu industrialiseerimisega ja Nõukogude ohvitsere pidi Saksamaal välja õpetama. Saksa tanki- ja lennuväe spetsialistid võisid Nõukogude Liidus harjutada. Seal tehtaks Saksa keemiarelvade uuringuid ja tootmist, lisaks muud projektid. Ligikaudu kolmsada Saksa pilooti sai väljaõppe Lipetskis, osa tankikoolitust toimus Kaasani lähedal ja Saratovis arendati Saksa armee jaoks mürgist gaasi.

Pärast president Paul von Hindenburgi surma 2. augustil 1934 asus Hitler Reichspräsidenti ametisse ja sai seega ülemjuhatajaks. Kõik Saksa relvajõudude ohvitserid ja sõdurid pidid andma isikliku truudusevande Führerile, nagu Adolf Hitlerit nüüd kutsuti. 1935. aastaks rikkus Saksamaa avalikult Versailles' lepingu sõjalisi piiranguid ja 16. märtsil 1935 kehtestati taas ajateenistus.

Alalise armee suurus jäi umbes 100 000-meheliseks, nagu oli ette nähtud lepinguga, kuid igal aastal koolitatakse välja uus, sellele suurusele vastav rühm ajateenijate. Ajateenistusseadus vormistas nime Wehrmacht. Wehrmachti olemasolu kuulutati ametlikult välja 15. oktoobril 1935 natside võimu all. Märgistuseks oli Raudristi lihtsustatud versioon (sirgvarreline nn Balkenkreuz ehk palgirist). Seda oli kasutatud I maailmasõja lõpul lennukite ja tankide märgistusena.

Sõja-aastad

Armee

Wehrmacht alustas sõda vähemuse oma koosseisude motoriseeritud koosseisudega; jalavägi jäi kogu sõja jooksul umbes 90% ulatuses jalaväelasteks ja suurtükivägi peamiselt hobujõuliseks. Sõja algusaastatel pälvisid motoriseeritud koosseisud palju tähelepanu maailma ajakirjanduses ning neid nimetati Saksamaa Poola (september 1939), Norra (aprill 1940), Taani, Belgia, Prantsusmaa ja Madalmaade (mai 1940), Jugoslaavia (aprill 1941) ning Nõukogude Liidu varajaste sõjategevuste (juuni 1941) edu põhjuseks.

Ameerika Ühendriikide sisenemisega 1941. aasta detsembris sattus Wehrmacht maavägede kampaaniasse kahe suure tööstusriigi vastu. Sel kriitilisel hetkel võttis Hitler isikliku kontrolli Wehrmachti ülemjuhatuse üle ning tema isiklikud puudused sõjaväejuhina aitasid vaieldamatult kaasa 1943. aasta kevadel Stalingradis ja Põhja-Aafrikas Tunises toimunud suurtele lüüasaamistele.

Õhujõud

Saksa õhujõud, mida juhtis Hermann Göring, panustasid paljud maaväeüksused nii Venemaal kui ka Normandia rindel. 1940. aastal vallutasid Fallschirmjägeri langevarjurid Belgia kindluse Eben-Emael ja osalesid Norra õhudessantide invasioonis, kuid pärast suuri kaotusi Kreeta lahingus lõpetati suuremahulised õhudessandid. Tavalise jalaväena tegutsedes osales 1. Fallschirmjägeri diviis Monte Cassino lahingus.

Merevägi

Saksa merevägi (Kriegsmarine) mängis Teises maailmasõjas olulist rolli, kuna kontroll Atlandi ookeani kaubateede üle oli Saksamaa, Suurbritannia ja hiljem ka Nõukogude Liidu jaoks ülioluline. Atlandi lahingus sai Saksamaa algselt edukas allveelaevade laevastikuosa lõpuks lüüa tänu liitlaste tehnoloogilistele edusammudele, nagu sonar, radar ja Enigma-koodi murdmine. Suurte pealveelaevade arv oli enne 1935. aastat rahvusvaheliste lepingutega kehtestatud ehituspiirangute tõttu väike. "Taskulaevad" Admiral Graf Spee ja Admiral Scheer olid olulised kaubalaevad ainult sõja algusaastal. Ükski lennukikandja ei olnud kasutuses, kuna Saksa juhtkond kaotas huvi 1938. aastal vette lastud Graf Zeppelini vastu. Pärast Bismarcki kaotust 1941. aastal, kui liitlaste õhuülekaal ähvardas allesjäänud lahingulaevu Prantsuse Atlandi ookeani sadamates, käsutati laevad tagasi Saksa sadamatesse.

Waffen-SS

Kuigi Waffen-SS ei olnud tehniliselt Wehrmachti osa, allusid nad 2. maailmasõja ajal Wehrmachti ülemjuhatuse kontrollile. Neid peeti eliitväeosadeks ja nad kannatasid suuri kaotusi (rohkem kui tavaline armee).

Sõjakuriteod

Wehrmachti kasutati Teises maailmasõjas riikliku poliitika vahendina nii sõjalistel kui ka poliitilistel eesmärkidel. Väited, et Wehrmacht oli holokausti toimepanemisega seotud pigem oluliselt kui juhuslikult, on väga vastuolulised, eriti kuna SS-i osad, mis olid holokausti kaasatud, ei olnud Waffen-SS ega allunud OKW või välikomandöride kontrollile. Wehrmacht andis korralduse ja osales tsiviilisikute massimõrvade korraldamises kättemaksuks, sõjavangide hukkamistes, nõukogude poliitiliste ohvitseride kiirkorras hukkamises ning sõjaväelaste ja tsiviilelanike pantvangide hukkamises karistuseks partisanide tegevuse eest okupeeritud aladel. sageli esitatud väide, et Wehrmacht rikkus Genfi konventsiooni Venemaa sõjavangide kohtlemisega, ei vasta siiski tõele. Genfi konventsiooni ühises punktis 2 on sätestatud, et kohtlemisnõuded kehtivad juhul, kui mõlemad pooled on konventsioonidele alla kirjutanud. Sakslased olid allakirjutanud, venelased keeldusid allkirjastamast.

Poola sõjavangid, keda Wehrmacht 1939. aastal tulistas