Kreeta lahing 1941: Merkuuri õhudessant, kaotused ja tagajärjed

Kreeta lahing oli 2. maailmasõjas peetud lahing natside ja Briti Rahvaste Ühenduse sõdurite vahel Kreeka toetusel. See toimus 20. maist kuni 1. juunini 1941. Lahing algas 20. mai hommikul, kui Saksa langevarjurid alustasid operatsiooni "Merkuur". Lahing toimus Kreeka saarel Kreetal.

Esimesel lahingupäeval kannatasid Saksa langevarjurid raske õhutõrje ja ägedate maavägede tõttu suuri kaotusi, kuid britid olid kindlad, et nad hävitavad Saksa invasiooni. Vale kommunikatsiooni ja halbade otsuste tõttu suutsid sakslased vallutada lennuvälja, mis võimaldas neil varusid ja tugevdusi Kreetale transportida ning hävitada saart kaitsnud liitlasvägede väed.

See lahing oli esimene kord, kui Hitler kasutas massiliselt langevarjureid, ja esimene suur õhudessantide invasioon sõjaväe ajaloos, ning esimene kord, kui liitlased kasutasid oluliselt ära Saksa Enigma-koodi luureandmeid, ja esimene kord, kui Saksa väed kohtasid tsiviilelanikkonna massilist vastupanu. See oli hiljem sõja jooksul tavaline. Kaotused olid nii suured, et Hitler otsustas enam suuri langevarjurite rünnakuid mitte teha.

Taust ja eesmärgid

Operatsioon "Merkuur" oli Saksa katsumus vallutada strateegiliselt oluline saar, et võtta kontrolli all Vahemere idaosa ja eemaldada võimalik oht Kreeka läänepoolsete laevateede kaudu. Sakslaste peamine eesmärk oli haarata õhulennuväljad — eelkõige Maleme lähedal Lääne-Kreetal —, et lennuväljadest saabunud transpordilennukitega jõuda kiiresti suuremate tugivägede ja varudeni. Operatsiooni juhtis Luftwaffe'i langevarjurijõudude ülem kindral Kurt Student. Liitlaste maaüksusi Kreetal juhtis major-general Bernard Freyberg ning saart kaitsesid peamiselt Briti, Austraalia, Uus‑Seelandi ja Kreeka väed koos kohaliku tsiviielanikkonnaga.

Operatsioon ja peamised lahingupäevad

20. mai hommikul maandusid saksa langevarjurid ja toimetati glideritega rünnakualadele. Rünnakute põhisuunad olid Maleme (läänes), Rethymno ja Heraklion (kesk- ja idaosas) ning Chania piirkond. Alguses sattusid langevarjurid tugeva käsitulistamise ja õhutõrje alla ning jagasid suuri kaotusi. Eriti verine oli esimene päev, kui paljud langesid lennukitest või rünnaku alguses haavata saades.

Kuigi liitlased ründasid ja vastasid edukalt mitmel rindel, tekitas ebakindlus ja puudulik side raskusi, eriti Maleme kaitsmisel. Sakslaste suudeti lõpuks Maleme lennuvälja vallutada — see otsustas lahingu suuna: vallatud lennuväli võimaldas Luftwaffe'il tuua Ju 52 transpordilennukitega vägesid, raskerelvi ja varustust, muutes sakslaste edasiliikumise võimalikuks ja lõhkus liitlasvägede organiseeritud kaitsevõime.

Kaotused ja inimohvrid

Lahing põhjustas suuri kaotusi mõlemal poolel:

• Saksa langevarjurite ja seotud ühenduste kaotused: hinnanguliselt tuhandeid kannatanuid — suured kaotused esimestel päevadel (paljud langevarjurid hukkusid või langesid vangi), ja kogu operatsiooni jooksul olid kaotused märkimisväärsed.
• Liitlasvägede kaotused: mitusada surnut ja haavatut, suur osa vägesid võeti vangi; hinnanguliselt tuhandeid meestest langes või sai haavata ning osa evakueeriti Egiptusesse.
• Tsiviilohvrid: saare tsiviilelanikkond kandis samuti suuri kannatusi — lahingud ning järgnevad saksa okupatsiooni ajal toimepandud repressioonid ja repressioonilised hukkamised põhjustasid sadu tsiviilkaotusi ja rajasid püsiva trauma kohalikele kogukondadele.

Täpsed numbrid varieeruvad allikate lõikes, kuid üksmeel on, et kaotused olid mõlemale poolele rängad ja lahingu tulemus mõjutas õhudessantide edasist kasutamist maailmasõjas.

Tagajärjed ja mõju

Maleme lennuvälja langemine tähendas, et sakslased suutsid kiiresti transportida lisajõude ja lõpuks Kreetat vallutada. Saare vallutamise järel jäi Kreet sakslaste okupatsiooni alla kuni 1945. aastani, mille jooksul toimus aktiivne partisanivastupanu ja kirdeosa sattus ränga repressiooni alla. Mõned konkreetsed tagajärjed:

• Sõjaline: Kreeta kaotus tõi liitlasvägedele olulise löögi Vahemere idaosa kontrollile ja sõjalisele logistikale.
• Õppetunnid: lahingu käigus said selgeks õhudessantide piirangud — langevarjurite massilised kaotused, vajadus tiheda koostöö järele maavägede ja õhuväe vahel ning lennuväljade kaotuse tagajärjed. Pärast Kreetat otsustas Hitler vältida edaspidi suurte langevarjurivägede massilist kasutust strateegilistes rünnakutes.
• Luure ja dešifreerimine: liitlased said Enigma-lt pärit luure (Ultra) teatavaid andmeid, kuid andmete tõlgendamine ja kasutamine olid piiratud ning see ei takistanud rünnakut. Kreeta lahing näitas nii luureinfo võimalusi kui ka selle praktilisi piiranguid sõjalise otsustuse ja reageerimise kiiruse suhtes.
• Sotsiaalne ja moraalne: sakslaste vasturepressioonid tsiviilelanike suhtes (hukkamised, küla hävitamine) jätsid sügava jälje ja tekitasid hukkamiste eest vastutuse ning sõjajärgseid õiguslikke ja ajaloolisi arutelusid.

Kokkuvõte

Kreeta lahing (20. mai–1. juuni 1941) oli üks teise maailmasõja märgilisemaid õhudessantoperatsioone: see näitas nii langevarjavägede mõjuvõimu kui ka nende haavatavust, rõhutas luure rolli ja side tähtsust ning tõi kaasa otsustavaid strateegilisi otsuseid mõlema poole jaoks. Kuigi sakslased saavutasid võidu ja vallutasid saare, olid kaotused nii suured, et see muutis langevarjuvägede kasutamise poliitikat ja taktikat sõja edasises käigus.

Küsimused ja vastused

K: Milline oli Créce'i lahing?

K: Millal lahing toimus?

K: Kus lahing toimus?

K: Kuidas lahing algas?

K: Miks kannatasid saksa langevarjurid esimesel lahingupäeval suuri kaotusi?

K: Mis võimaldas sakslastel transportida Kreetale varusid ja tugevdusi ning hävitada saart kaitsnud liitlaste väed?

K: Miks otsustas Hitler mitte teha enam suuri langevarjurirünnakuid?

Otsing