Õhutõrje – ajalugu, õhutõrjekahurid (AAA, flak) ja maa-õhk raketid (SAM)

Õhutõrje ehk õhutõrjekaitse on kõikvõimalikud meetodid ja vahendid, millega maapealt võideldakse sõjalennukite ja muude õhusõidukite vastu. Selleks on juba esimeste sõjalennukite ilmumise ajast kasutatud erinevaid suurtükke ja kahureid, millega tulistati õhus liikuvate sihtmärkide suunas alates I maailmasõjast. Relvad ja juhtimissüsteemid on aastakümnete jooksul oluliselt arenenud: lisaks traditsioonilistele õhutõrjekahuritele hakati pärast Teist maailmasõda kasutama ka maa-õhk tüüpi rakette. Tänapäeval kasutatakse mõlemaid tüüpe õhusõidukite ja muu õhulähedase ohu vastu võitlemisel.

Ajalugu lühidalt

Esimesed õhutõrjesüsteemid olid mehaanilised ja visuaalil põhinevad: suurtükivägi tulistas pilootide pihta, sageli tulistades sihtmärgi naaritsaks või eesmärgiga tekitada lendavatele masinatele tõrjuv osut. 20. sajandi keskpaigas said suurtükid kaasaegseid täiustusi nagu ajafaasil põhinevad lõhkepatrunid (time fuze) ja hiljem ka proksimuus- ehk läheduslõhkepatrunid, mis suurendasid tabamise tõenäosust. Pärast Teist maailmasõda tulid mängu ka ketta- ja raketipõhised lahendused ning tekkisid eraldi õhutõrjeüksused nii maa- kui ka laevastikus.

Õhutõrjekahurid (AAA, flak)

Õhutõrjekahurite hüüdnimed on AAA või triple-A, mis on lühend õhutõrje suurtükiväe kohta, ja flak (saksa keelest Flugabwehrkanone, vaata saksa). AAA tähendab tavaliselt automaatseid või poolautomaatseid suurtükke, mis on mõeldud madala ja keskmise kõrguse sihtmärkide tulistamiseks. Mõned olulised omadused ja tehnoloogiad:

Lõhkepadrunid ja läheduslõhk – kuumad aegu on asendunud primitiivsete ajastitega ja hiljem proksimuuslõhkadega, mis plahvatavad sihtmärkile lähedal, suurendades osumist.
Radari- ja optiline juhtimine – pärast Teist maailmasõda hakkasid õhutõrjeüksused kasutama sihtimistarkvara ja radareid, mis võimaldavad täpsemat sihitust öösel ja halva nähtavuse korral.
Automaatsed ja laskeseadmed – kaasaegsed püsti- või laevaalused süsteemid (nt ZSU-23-4 Shilka, Gepard) on automaatse tule juhtimisega ja suudavad lühikese aja jooksul lasta suurt hulka kuule.

Maa-õhk raketid (SAM)

Õhutõrjerakett ehk SAM (Surface-to-Air Missile) on relvatüüp, mis kasutab lennukist lahku läinud kaugjuhitavat raketti sihtmärgi tabamiseks. SAM-süsteemid jagunevad üldiselt järgmiselt:

MANPADS (man-portable air-defense systems) – kandekohustab raketid nagu Stinger või Igla, mis on mõeldud üksikisiku- või patrulltüüpidele madalate lendude peatamiseks.
Lühikese ja keskmise ulatusega süsteemid – eesmärk on kaitsta konkreetseid objekte või üksusi; näited: tõrjevõimed, arenenud radari- ja juhtimisfunktsioonid.
Pika ulatusega süsteemid – strateegilised süsteemid nagu SA-2, S-300, Patriot jpt, mis võimaldavad tabada sihtmärke suurel kaugusel ja suurel kõrgusel.

Raketijuhtimise meetodid hõlmavad käsu-põhist juhtimist, poolaktiivset radarijuhtimist (rakett nõuab maapealset radari valgustamist), aktiivset radarijuhtimist (raketil endal on radar) ja infrapunapõhist (passiivset) jälgimist. SAM-id on tavaliselt osa suuremast õhutõrjeinfostruktuurist, milles kasutatakse radareid, andureid ja juhtimiskeskusi.

Taktika, juhtimine ja integratsioon

Tänapäevane õhutõrje põhineb mitmekihilisusel: erinevad relvasüsteemid töötavad koos, et luua kihistatud kaitse madalalt lendavate droonide ja hõljukite vastu kuni kõrgel ja kaugel olevate hävitajate või ballistiliste sihtmärkideni. Olulised komponendid:

Radari- ja andurivõrgud – varajane hoiatus ja sihtimisteave.
Õhutõrje juhtimiskeskused – koordineerivad erinevaid relvasüsteeme, jagavad sihtteavet ja suunavad rakette või kahureid.
Elektrooniline vastupealetung (EW) – nii kaitse kui ka ründaja kasutavad signaalihäireid, pettus- ja meelitustehnikaid, et mõjutada radareid ja juhtimist.

Tänapäevased arengud

Kaasaegne õhutõrje liigub üha enam võrgustiku- ja andmepõhise lahenduse suunas: automaatne sihtimise ja andmete jagamise tarkvara, sensorite koostoime, arvutipõhine tulejuhtimine ja reageerimisvõime. Üha suurem rõhk on ka droonide ja väikeste õhusihtmärkide vastu võitlemisel, sealhulgas luues spetsiaalseid lühimahulisi rakette ja juhitavaid suurtükilahendusi.

Kokkuvõte: Õhutõrje hõlmab nii mehhaanilisi ja suurtükipõhiseid lahendusi (AAA, flak) kui ka tänapäevaseid maa-õhk rakette (SAM). Mõlemad tehnoloogiad täiendavad üksteist ja moodustavad koos kihistatud kaitse, mis on vajalik nii taktikaliste kui strateegiliste õhusihtmärkide tõhusaks tõrjumiseks.

Ameerika sõdurid õhutõrjekahuriga Alžeerias 1943. aastal

Küsimused ja vastused

K: Mis on õhutõrje?

V: Õhutõrjesõda on sõjalennukite vastu võitlemine maapealt.

K: Milliseid relvi on kasutatud õhutõrjesõjas alates esimeste sõjalennukite kasutuselevõtust I maailmasõjas?

V: Lennuväe vastases sõjapidamises on kasutatud erinevaid suurtükke ja kahureid alates esimeste sõjalennukite kasutuselevõtust I maailmasõjas.

K: Kas õhutõrjerelvad on aastate jooksul muutunud võimsamaks?

V: Jah, õhutõrjerelvad on aastate jooksul muutunud võimsamaks.

K: Mis on õhutõrjeraketid?

V: Õhutõrjeraketid on raketid, mis tulistatakse maapinnalt ja mille eesmärk on lennuki allatulistamine.

K: Millal hakati õhutõrjerakette kasutama?

V: Õhutõrjerakette hakati kasutama pärast Teist maailmasõda.

K: Kuidas tänapäeval õhusõidukite vastu võideldakse?

V: Tänapäeval võideldakse õhusõidukite vastu nii suurtükkide ja kahurite kui ka õhutõrjerakettidega.

K: Millised on õhutõrjekahurite hüüdnimed?

V: Mõned õhutõrjekahurite hüüdnimed on AAA või triple-A, mis on lühend õhutõrje suurtükiväe kohta, ja flak või flack, mis tuleb saksa Flugabwehrkanone'ist, mis tähendab õhusõidukite kaitsekahurit.