Stalingradi lahing toimus Teise maailmasõja ajal Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel ning käis peamiselt Stalingradi linna ja selle ümbruse pärast. Lahing kestis 17. juulist 1942 kuni 2. veebruarini 1943. See oli üks sõja otsustava tähtsusega lahinguid: sakslaste edasitung lõppes ja strateegiline algatus läks saatuse-pööretena Nõukogude poole. Lahingut on sageli kirjeldatud kui näidet linnalahingu julmusest ja massilisest inimkaotusest. Piiratud varude ja karmide olude tõttu kirjeldatakse söögi- ja tarbeainete puudust, haigusi, külma ning juhtumeid, kus sõdurid ja tsiviilisikud pidid otsima toitu ka rottidest ja hiirtest; on ka üksikuid, vastuolulisi viisiga seotud raportteid kannibalismist.

Taust ja strateegiline tähtsus

Stalingrad, praegune Volgograd, asub Volga jõe ääres ja oli 1942. aastal oluline tööstus- ja transpordikeskus. Volga võimaldas läänes-või lõunasuunalist kaubavedu ning linna kaotamine oleks kahjustanud Nõukogude vägede logistikat ja sidet Kaukaasia ja Kesk-Venemaaga. Lisaks omas viide Stalingradi nimele propagandistlikku tähendust: Hitler tahtis linna vallutamist kasutada moraalse löögina, kuna see oli nimetatud Nõukogude Liidu juhi Jossif Stalini järgi.

Lahingu käik ja peamised sündmused

1942. aasta suvel suunati suure osa Saksa vägedest Lõuna-Venemaa suunas. Juuni 1942 käivitas Hitler kampaania, mis sihtis Kaukaasia naftavälju ja laienemist lõunasse; selle üldplaani aluseks oli eelmise aasta rünnak operatsioonigaBarbarossa. Juuli lõpuks jõudsid Saksa üksused Stalingradi lähistele. Saksa Luftwaffe pommitas linna laialdaselt, sundides hävingutesse paljusid elamuid ja tööstushooneid. Suurte varemete ja purustatud kvartalite vahel kujunes äge linnalahing: tänavavõitlused, korteritest ja katustelt tegutsevad snaiprid, plahvatused ja tulevahetused sundisid mõlemaid pooled kehva ülevaatega lahinguolukorras tegutsema.

Stalingradi kaitsel osalesid suured nõukogude väeüksused ning mõlema poole juhtkonnast tuli kompromissituid käsklusi. Hitler ja Stalin andsid mõlema poole väejuhtidele tihti käske, mis keelasid taganemise; neile, kes üritasid rinde tagant lahkuda, ähvardas karistus — mõnel juhul lastakse kohapeal maha kahtlustatuna riigireetmise või argpüksluse pärast.

19. novembril 1942 alustas Punaarmee suuremahulist vasturünnakut, mida nimetatakse Operatsioon Uranus'eks, eesmärgiga lüüa sõjaväge, mis kaitsesid Stalingradi idast ja lõunast. Selle rünnaku tulemusena piirati umbes 300 000 Saksa ja liitlasväe sõdurit ümber — sealhulgas Saksa kuuenda armee. Hitler keelas ümberasetsejatel armee väljatoomise ja nõudis, et väed jääksid oma positsioonile; ta lootis, et Saksa lennuvägi suudab õhust ümberpiiratud vägesid varustada. Varustamine õhust osutus aga ebapiisavaks. Talve saabudes halvenes olukord veelgi: ammunition, toit ja küttevarud nappisid, haigused ja külmetus nõrgestasid üksusi. Lõpuks, 31. jaanuaril 1943 alistus kuuenda armee kindralfeldmarssal Friedrich Paulus väeosadega ning viimane väike rühmitus kapituleerus 2. veebruaril 1943.

Ohvrid, kaotused ja tagajärjed

Lahingu ja sellega seotud operatsioonide kaotusi hinnatakse eri allikates eri moodi; sageli mainitakse ligi 1,6 miljonit hukkunut, haavatut või kadunut mõlemal poolel kokku, kuid arvud varieeruvad sõltuvalt arvestuse mehhanismist. Ohvrite hulka kuulusid:

  • militaarsed kaotused: suured arvuohvrid mõlemal poolel — Nõukogude Liidu vägede ohvreid oli üldiselt rohkem;
  • tsiviilohvrid: linna elanikud kannatasid pommitamiste, külma, nälja ja varjupaikade puudumise tõttu;
  • sõjavangid: umbes 91 000 Saksa ja liitlasväe sõdurit jäi Punaarmee kätte; paljud hukkusid vangilaagrites talvel või surid hiljem (tagasisaatmine ja ellujäämine olid piiratud).

Stalingradi kaotus tähendas Saksa sõjalise algatuse pöördepunkti idaoperatsioonides. Hitleri plaanid Nõukogude Liidu vallutamiseks ja Kaukaasia naftaväljade hõivamiseks nõrgenesid oluliselt. Samuti halvenes sakslaste positsioon Balti- ja Lõuna-Venemaal ning nõrgenes nende liitlaste (Romaania, Itaalia, Ungari jt) võitlusvõime.) Stalingradi lahing tekitas Saksa vägede jaoks pikaajalise moraalse ja strateegilise šoki, millest Wehrmacht ei taastunud täielikult.

Muud aspektid ja mäletamine

Osa Saksa kuuenda armee sõduritest olid kohalikest aladest värvatud abiväelased ehk HIWI-d — need olid vabatahtlikud või sunnitud töölistest-vabatahtlikest moodustatud toetavad üksused. Lahingu kestel ja järel käsitlesid mõlemad pooled propaganda ning õigustasid suuri kaotusi erinevate narratiividega.

Stalingradi lahing on ajaloolikult tuntud kui üks suurimaid ja surmavamaid lahinguid sõjaajaloo jooksul ning selle poliitiline ja sümboolne tähendus on püsiv. Kaasaegses Volgogradis asub suur memoriaalkompleks (sh Mamaev Kurgan), mis mälestab linna kaitsjate ja tsiviilelanike kannatusi ning langenuid. Lahingu õppetunnid — linnalahingu karmus, logistika tähtsus, vale strateegia tagajärjed — on jäänud sõjalise mõtlemise ja ajalouuringute oluliseks osaks.

Kuigi täpsed andmed erinevate kategooriate osas võivad allikati erineda, jääb fakt selgeks: Stalingradi lahing kujutas pöördepunkti Ida-konfliktis, mille tagajärjed mõjutasid ülejäänud Teise maailmasõja kulgu.