Stalingradi lahing

Taust

1942. aasta kevadeks ei suutnud Saksamaa operatsioon Barbarossa Nõukogude Liitu võita. Sõda kulges sakslaste jaoks endiselt hästi: allveelaevade pealetung Atlandi ookeanil oli olnud väga edukas ja Rommel oli just vallutanud Tobruki.

Idas olid nad vallutanud maad, sealhulgas Leningradi põhjas ja Rostovi lõunas. Oli mitmeid kohti, kus nõukogude rünnakud olid sakslasi tagasi surunud (Moskvast loodes ja Harkovist lõunas), kuid see ei ohustanud sakslasi. Hitler oli kindel, et ta suudab Punaarmeed pärast 1941. aasta talve võita. Kuigi Armeegrupp Kesk oli eelmisel talvel Moskva lähistel kandnud suuri kaotusi, oli 65% selle jalaväest jäänud võitlemata ning oli puhanud ja saanud uue varustuse. Ka Armeegruppidel Põhja ja Lõuna polnud talve jooksul raskusi olnud. Stalin ootas, et Saksa suvised rünnakud oleksid taas suunatud Moskva vastu.

Sakslased otsustasid, et nende 1942. aasta suvine kampaania on suunatud Nõukogude Liidu lõunaosade vastu. Sakslased tahtsid hävitada Stalingradi tööstused. Samuti tahtsid sakslased blokeerida Volga jõe. See jõgi oli tee Kaspia mere ja Põhja-Venemaa vahel. Jõe hõivamine raskendaks nõukogude võimude jaoks jõe kasutamist kaubaveoks.

Saksa operatsioonid olid esialgu väga edukad. 23. juulil 1942 muutis Hitler 1942. aasta rünnaku eesmärke. Ta tegi Stalingradi okupeerimise üheks eesmärgiks. See linn oli oluline, sest see kandis Nõukogude Liidu juhi Stalini nime. Sakslased arvasid, et kui nad vallutavad Stalingradi, siis aitab see Saksa armee põhja- ja läänepoolsetel osadel rünnata Bakuu. Sakslased tahtsid Bakuu vallutada, sest seal oli palju naftat.

Nõukogude võimud olid teadlikud Saksa rünnakuplaanist. Nõukogude võimud andsid käsu, et kõik, kes on piisavalt tugev, et püssist kinni hoida, tuleb saata võitlusse.

Rünnak Stalingradile

23. augustil jõudis 6. armee Stalingradi servale. Nad järgnesid 62. ja 64. armeele, mis olid linna tagasi läinud. Kleist ütles hiljem pärast sõda:

Stalingradi vallutamine oli [koht], kus me võisime blokeerida idast tulevate vene vägede rünnaku....

Nõukogude vägedel oli piisavalt aega Saksa rünnakust hoiatada, et viia kogu linna vilja, kariloomad ja raudteevagunid üle Volga. Kuid enamik tsiviilelanikke jäi linna. Linnal oli toidupuudus juba enne Saksa rünnakut. Luftwaffe õhurünnakute tõttu ei saanud nõukogude väed kasutada Volga jõge varustuse toomiseks linna. Ajavahemikul 25.-31. juulini uputati Volgal 32 nõukogude laeva.

Lahing algas Luftflotte 4 raske pommitamisega linna vastu. Heiteti 1000 tonni pomme. Suur osa linnast muutus rusudeks. Mõned tehased jätkasid kaupade tootmist.

Stalin viis väed Volga idakaldale. Luftwaffe hävitas kõik regulaarlaevad. Luftwaffe ründas ka sõjalaevu. Paljud tsiviilisikud viidi linnast välja üle Volga. Stalin takistas enamiku tsiviilisikute lahkumist linnast, sest ta arvas, et see paneb nõukogude armeed raskemini võitlema. Tsiviilelanikke, sealhulgas naisi ja lapsi, käsutati kaevikuid kaevata. Saksa massiline pommitamine 23. augustil põhjustas tulekahju. See tappis tuhandeid inimesi ja muutis Stalingradi rusudeks ja varemeteks. Ajavahemikul 23.-26. augustini hukkus pommitamise tagajärjel 955 inimest ja veel 1181 inimest sai haavata.

Nõukogude lennuvägi, Voenno-Vozdushnye Sily (VVS), hävitati Luftwaffe poolt. Nõukogude lennuvägi kaotas 23. ja 31. augusti vahel 201 lennukit. Augustis tõid nad veel 100 lennukit. Septembri lõpus tõid nõukogude väed Stalingradi jätkuvalt uusi lennukeid, kuid need hävitati sakslaste poolt.

Linna kaitses lühikest aega 1077. õhutõrjerügement, mis oli ainult naistest koosnev rügement, mis suutis tänu oma tohutu tulejõule peatada terve Saksa diviisi. Sakslased ründasid ja tapsid nad lõpuks, kuid olid šokeeritud, kui avastasid, et kogu selle aja hoidsid neid tagasi noored naised, kes näisid olevat värskelt keskkoolist tulnud. Lahingus organiseeris NKVD "tööliste miilitsat", kes saadeti lahingusse sageli ilma püssideta.

Augusti lõpuks oli Lõuna-Armeegrupp (B) jõudnud Volgale. 1. septembriks suutsid nõukogude väed Stalingradis varustada oma vägesid ainult Volga ületamise teel, mida pidevalt pommitasid suurtükivägi ja lennukid.

5. septembril korraldasid Nõukogude 24. ja 66. armee rünnaku XIV pantserkorpuse vastu. Luftwaffe aitas rünnakut peatada, rünnates nõukogude suurtükiväge ja sõdureid. Nõukogude väed pidid tagasi tõmbuma. 120 tankist, mille nõukogude väed olid lahingusse saatnud, kaotasid 30 õhurünnaku tõttu.

Luftwaffe ründas pidevalt nõukogude vägesid. 18. septembril ründasid nõukogude 1. kaardivägi ja 24. armee VIII armeekorpust . VIII. Fliegerkorpus saatis Stuka sukeldumispommitajad, et takistada nõukogude edasiliikumist. Nõukogude rünnak peatati. Stukad hävitasid 41 nõukogude tanki 106-st, mis tol hommikul hävitati. Saksa Bf 109 hävitasid 77 nõukogude lennukit. Hävitavas linnas kasutasid nõukogude 62. ja 64. armee, kuhu kuulus ka nõukogude 13. kaardiväediviis, varjumiseks maju ja tehaseid.

Võitlus linnas oli väga vägivaldne. Stalini 27. juuli 1942. aasta käskkirjaga nr 227 määrati, et kõik komandörid, kes taganevad ilma korralduseta, peavad minema sõjatribunali ette. ^84-5 "Mitte sammugi tagasi!" oli loosung. Stalingradi ründavatel sakslastel oli palju surnuid ja haavatuid.

Saksamaa jõuab Volgale

Pärast kolm kuud kestnud aeglast edasiliikumist jõudis Wermacht lõpuks jõe kallastele. Sakslased vallutasid 90% hävitatud linnast ja jagasid nõukogude väed kahte ossa. Jää Volga jõel tegi nõukogude vägedel varustuse sissevedu laevaga võimatuks.

Saksa väed Stalingradis


Oktoober 1942: Saksa ohvitser vene PPSh-41 püstolkuulipildujaga Barrikadi tehase rusudes. Paljud saksa sõdurid võtsid vene relvad, sest need olid lähivõitluses paremad.


Nõukogude sõjaväelased valmistuvad Stalingradi eeslinnades Saksa rünnaku vastu võitlemiseks


Saksa edasitung Stalingradi 24. juuli ja 18. novembri vahelisel ajal

Nõukogude vastupealetungid

Saksa väed ei olnud 1942. aasta talvel võitluseks valmis. Stavka tegi 19. novembrist 1942 kuni 2. veebruarini 1943 mitmeid rünnakuid. Need operatsioonid alustasid 1942-1943. aasta talvekampaaniat (19. november 1942 - 3. märts 1943), milles osales 15 armeed.

Operatsioon Uraan: Nõukogude pealetung

Sügisel kogusid nõukogude kindralid Georgi Žukov ja Aleksandr Vassiljevski oma sõdurid linna põhja- ja lõunaosas kokku. Põhjakülge kaitsesid Ungari ja Rumeenia väed. Doni jõge ei olnud saksa pool kunagi hästi kaitsnud. Nõukogude plaan oli rünnata ja piirata Saksa väed Stalingradi piirkonnas.

Operatsiooni koodnimetus oli "Uran". See algas operatsiooniga Mars, mis oli suunatud armeegrupi keskuse vastu.

19. novembril 1942 käivitas Punaarmee operatsiooni "Uraan". Ründavad Nõukogude üksused kindral Nikolai Vatutini juhtimisel koosnesid kolmest armeest. See hõlmas kokku 18 jalaväediviisi, kaheksa tankibrigaadi, kaks motoriseeritud brigaadi, kuus ratsaväediviisi ja ühe tankitõrjebrigaadi. Nõukogude armee surus Rumeenia kolmandast armeest mööda. Wehrmachti vastus oli organiseerimata. Halb ilm takistas õhurünnakuid nõukogude vastu.

20. novembril algas teine Nõukogude pealetung (kaks armeed) Stalingradist lõuna pool Rumeenia 4. armeekorpuse vastu. Rumeenlased olid suure hulga tankide poolt üle ujutatud. Nõukogude väed liikusid lääne poole ja moodustasid Stalingradi ümber rõnga.

Nõukogude vasturünnak Stalingradis


Nõukogude sõdurid ründavad maja, veebruar 1943

Kuues armee ümberpiiratud

Umbes 265 000 saksa, rumeenia ja itaalia sõdurit, 369. (Horvaatia) tugevdatud jalaväerügement ja muud väed, sealhulgas 40 000 sakslaste eest võitlevat nõukogude vabatahtlikku, olid ümber piiratud. Sakslasi oli 19. novembril 1942. aastal 210 000. Samuti oli umbes 10 000 nõukogude tsiviilisikut ja mitu tuhat nõukogude sõdurit, kelle sakslased olid lahingu ajal vangi võtnud. Mitte kogu 6. armee ei olnud lõksus; 50 000 polnud ümberpiiratud. Ümbritsetud 210 000 sakslasest jäi 10 000 võitlema, 105 000 alistus, 35 000 lahkus õhuteel ja ülejäänud 60 000 suri.

Punaarmee moodustas kaks kaitserühma. Feldmarssal Erich von Manstein käskis Hitleril mitte anda 6. armeele käsku välja murda. Manstein arvas, et ta suudab Nõukogude väeosadest läbi murda ja 6. armee vabastada. 1945. aasta pärast ütleb Manstein, et ta ütles Hitlerile, et 6. armee peab välja murdma. ^{lk 451.} Ameerika ajaloolane Gerhard Weinberg ütles, et Manstein valetas. ^p1045

Mansteinile anti korraldus rünnata Stalingradi operatsiooni "Talvetorm" (Unternehmen Wintergewitter) raames. Ta arvas, et see rünnak võib toimida, kui 6. armee varustatakse õhust.

Adolf Hitler oli 30. septembril 1942 öelnud, et Saksa armee ei lahku kunagi linnast. Ühel kohtumisel vahetult pärast seda, kui nõukogude väed moodustasid sakslaste ümber rõnga, tahtsid Saksa armee ülemad proovida põgeneda Donist lääne poole. Hitler arvas, et Luftwaffe võiks 6. armeele pakkuda "õhusilda". See võimaldaks sakslastel linnas sõdida, kuni uued väed on kokku pandud. Sarnast plaani oli kasutatud aasta varem Demjanski taskus.

Luftflotte 4 direktor Wolfram von Richthofen püüdis seda otsust peatada. 6. armee alluvuses olid peaaegu kaks korda suuremad väed kui tavaline Saksa armeeüksus, lisaks oli linnas lõksus ka 4. panzerarmee korpus. Maksimaalne 117,5 lühikest tonni (106,6 t), mida nad võisid päevas tarnida, oli palju vähem kui minimaalselt vajalik 800 lühikest tonni (730 t).

Junkers Ju 52 lennukite piiratud arvule lisaks kasutasid sakslased ka teisi lennukeid nagu Heinkel He 177 . Kindral Richthofen ütles 27. novembril Mansteinile, et Luftwaffe ei suuda 300 tonni päevas õhust tarnida. Manstein nägi nüüd õhust varustamise probleeme. Järgmisel päeval tegi ta aruande, milles öeldi, et varustamine õhust oleks võimatu. Ta ütles, et kuues armee peaks püüdma põgeneda. Ta ütles, et Stalingradist loobumine oleks raske kaotus, kuid see hoiaks Kuuenda Armee tervena. Hitler ütles, et Kuues armee peab jääma Stalingradi ja et õhuvägi varustab seda, kuni sakslased saavad Nõukogude Liitu rünnata.

Luftwaffe suutis tarnida keskmiselt 94 lühikest tonni (85 t) varusid päevas. Kõige edukamal päeval, 19. detsembril, toimetati 154 lennuga 289 lühikest tonni (262 t) varusid. Operatsiooni alguses veeti rohkem kütust kui toiduaineid ja laskemoona, sest sakslased arvasid, et nad võivad linnast põgeneda. Transpordilennukid tõid linnast välja ka haigeid või haavatud mehi. Saksa rünnak ei jõudnud 6. armee juurde. Õhuvarustusoperatsioon jätkus. 6. armee jäi aeglaselt nälga. 160 saksa transpordilennukit hävitati ja 328 sai raskelt kahjustada. Umbes 266 Junkers Ju 52 hävitati.

Saksa surnud linnas


Stalingradi keskus pärast vabastamist


Rumeenia väed Stalingradi lähedal

Lõppetapid

Operatsioon Talvetorm

Nõukogude väed koondusid Stalingradi ümber. Algas vägivaldne võitlus sakslaste ründamiseks. Operatsioon Talvetorm (operatsioon Wintergewitter), sakslaste katse lõunast lõksu jäänud armee päästmiseks, oli esialgu edukas. 19. detsembriks oli Saksa armee tunginud Kuuenda armee positsioonidele 48 km kaugusele. Mõned Saksa ohvitserid palusid Paulusel minna vastuollu Hitleri käsuga ja proovida Stalingradist välja põgeneda. Paulus keeldus. 23. detsembril pidid Mansteini väed end uute nõukogude rünnakute eest kaitsma.

Operatsioon "Väike Saturn

16. detsembril käivitasid nõukogude väed operatsiooni "Väike Saturn". Sellega püüti teha Donil auk läbi teljeriikide armee (peamiselt itaallaste) ja vallutada Rostov. Sakslased seadsid üles väikeste üksuste kaitse. 15 nõukogude diviisi - keda toetas vähemalt 100 tanki - ründas Itaalia Cosseria ja Ravenna diviisi. Nõukogude diviisid ei pääsenud kunagi Rostovile lähedale, sest Itaalia kaitsevägi ei suutnud seda teha.

Saksa katse murda läbi Stalingradi peatati ja armeegrupp A sai käsu tulla Kaukaasiast tagasi.

6. armee ei saanud enam loota põgeneda. 6. armeel ei olnud piisavalt kütust. Samuti oli saksa sõduritel väga raske külmades talvetingimustes jalgsi nõukogude rindeid läbida.

Nõukogude võit

Sakslased taganesid Stalingradi eeslinnadest linna endasse. Kahe lennuvälja, Pitomniku lennuvälja 16. jaanuaril 1943 ja Gumraki lennuvälja kaotamine ööl vastu 21. ja 22. jaanuari, tähendas lõppu õhuvarustusele ja haavatute väljalennule. Kolmas ja viimane lennuväli oli Stalingradskaja lennuväli, kus toimusid viimased maandumised ja õhkutõusud ööl vastu 22.-23. jaanuari. Pärast seda ei toimunud enam mingeid maandumisi, välja arvatud laskemoona ja toidu õhust laskmine.

Sakslased ei olnud nüüd mitte ainult näljas, vaid ka laskemoona otsas. Nad jätkasid võitlust, sest nad arvasid, et nõukogude võimud hukkavad kõik sakslased, kes alistuvad. Nõukogude rühm (major Aleksandr Smõslov, kapten Nikolai Djatlenko ja trompetaja) viis Paulusele pakkumise: kui ta 24 tunni jooksul alistub, saab ta garantii, et kõik vangid on turvaliselt paigas, haigetele ja haavatutele antakse arstiabi, vangidel lubatakse jätta oma isiklikud asjad, toiduratsioonid ja nad saadetakse pärast sõda mis tahes riiki, kuhu nad tahavad. Paulus sai Hitlerilt käsu mitte alistuda, mistõttu ta ei vastanud.

30. jaanuaril 1943, Hitleri võimuletuleku 10. aastapäeval, ütles Goebbels: "Meie sõdurite kangelaslik võitlus Volgal peaks olema hoiatuseks kõigile...". Samuti ülendas Hitler sel päeval Pauluse kindralfeldmarssaliks. Kuna ükski Saksa kindralfeldmarssal polnud kunagi vangi langenud, eeldas Hitler, et Paulus võitleb edasi või tapab end.

Järgmisel päeval sai Stalingradi lõunarühm nõukogude vägedelt lüüa. Nõukogude väed jõudsid Saksa peakorteri sissepääsu juurde. Kindral Schmidt andis peakorteri üle. Paulus ütles, et ta ei andnud alla ja keeldus ülejäänud Saksa vägedele kapitulatsiooni käsu andmisest.

Neli nõukogude armeed ründasid ülejäänud põhjarühma. 2. veebruaril andis kindral Strecker alla. Võeti umbes 91 000 väsinud, haiget, haavatud ja näljas vangi, sealhulgas 3000 rumeenlast (20. jalaväediviisi, 1. ratsadiviisi ja "Col. Voicu" ellujäänud Detachment). Vangide hulgas oli 22 kindralit. Hitler oli vihane ja ütles, et Paulus oleks pidanud end tapma, kuid selle asemel "eelistab ta Moskvasse minna". Paulus oli roomakatoliiklane ja seetõttu ei teinud seda.

759 560 Nõukogude sõjaväelast sai selle medali Stalingradi kaitsmise eest alates 22. detsembrist 1942.


Kindralfeldmarssal Friedrich Paulus (vasakul) koos oma staabiülema, kindralleitnant Arthur Schmidtiga (keskel) ja tema adjutandiga Wilhelm Adamiga (paremal) pärast kapitulatsiooni.


Nõukogude võidud (näidatud sinisega) operatsiooni "Väike Saturn" ajal

Aftermath

Saksa avalikkusele teatati kaotusest ametlikult alles 1943. aasta jaanuari lõpus, kuigi positiivsed meediakajastused olid peatunud nädalaid enne teadet. Stalingrad tähistas esimest korda, et natside valitsus tunnistas avalikult oma sõjategevuse ebaõnnestumist. See oli suur lüüasaamine, kus Saksa kaotused olid peaaegu võrdsed nõukogude omadega. Nõukogude Liidu varasemad kaotused olid üldiselt kolm korda suuremad kui sakslaste omad. 31. jaanuaril mängis Saksa riigiradio Anton Bruckneri Seitsmenda sümfoonia Adagio osa, millele järgnes teade Stalingradi kaotuse kohta.

18. veebruaril pidas propagandaminister Joseph Goebbels Berliinis Sportpalasti kõne, milles julgustas sakslasi leppima totaalse sõjaga.

Stalingradis vangi võetud ligi 110 000 saksa vangist naasis ainult umbes 6000. Nad saadeti vangilaagritesse ja hiljem töölaagritesse üle kogu Nõukogude Liidu. Umbes 35 000 saadeti lõpuks transpordiga, millest 17 000 ei jäänud ellu. Mõned jäid linna, et aidata üles ehitada.

Mõned kõrgemad ohvitserid viidi Moskvasse ja neid kasutati propaganda eesmärgil. Mõned neist liitusid Vaba Saksamaa Rahvuskomiteega. Mõned, sealhulgas Paulus, kirjutasid alla Hitleri vastastele avaldustele, mis edastati Saksa vägedele. Paulus andis Nürnbergi kohtuprotsessi ajal süüdistuse tunnistusi. Ta viibis Nõukogude Liidus kuni 1952. aastani, seejärel kolis ta Ida-Saksamaale Dresdenisse. Kindral Walther von Seydlitz-Kurzbach pakkus Stalingradist üleelanutest Hitleri vastase armee moodustamist, kuid nõukogude võimud ei võtnud seda vastu. Alles 1955. aastal repatrieeriti (Lääne-Saksamaale) viimased 5-6000 ellujäänud.

Sellel propagandafotol marsib Punaarmee sõdur saksa sõdurit vangi.

Muu teave

Lahingukorraldus

Stalingradi kaitsmise ajal kasutas Punaarmee linnas ja selle ümbruses kuut armeed (8., 28., 51., 57., 62. ja 64. armee). Lõplikus rünnakus sakslaste vastu veel üheksa armeed. Lõpprünnakus kasutatud üheksa armeed olid 24. armee, 65. armee, 66. armee ja 16. õhuarmee põhjast Doni rinde pealetungi osana ning 1. kaardiväearmee, 5. tankiarmee, 21. armee, 2. õhuarmee ja 17. õhuarmee lõunast Nõukogude edelarinde osana.

Ohvrid

Stalingradi lahingus hukkunute ja haavatute arvu loendada on raske. Üks võimalus on arvestada ainult lahinguid linnas ja eeslinnades. Teine viis on lugeda kõik lahingud Nõukogude-Saksa rinde lõunaosas 1942. aasta kevadest kuni 1943. aasta talveni. Erinevad teadlased on teinud erinevaid hinnanguid, sõltuvalt sellest, kui laialt lahingut käsitletakse.

Teljeriikidel oli 500 000 kuni 850 000 ohvrit (tapetud, haavatud, vangistatud) kõigis Saksa relvajõudude ja nende liitlaste väeliikides ning 1955. aastaks naasis Saksamaale vaid 5-6 000. Ülejäänud sõjavangid surid nõukogude vangistuses.

2. veebruaril 1943 peatusid teljeriikide väed Stalingradis. Nõukogude vägede poolt võetud 91 000 vangist oli 3000 rumeenlast.

Punaarmee kaotusi oli kokku 1 129 619; 478 741 meest hukkus või jäi kadunuks ja 650 878 sai haavata. Need arvud on kogu Doni piirkonna kohta; linnas endas langes, langes vangi või sai haavata 750 000 inimest.

Stalingradis ja selle eeslinnades hukkus Luftflotte 4 õhupommitamiste käigus ühe nädala jooksul 25 000-40 000 nõukogude tsiviilisikut, kui Saksa 4. ja 6. pantserite armee jõudis linnale lähedale; väljaspool linna asuvatel aladel hukkunud tsiviilisikute koguarv on teadmata.

Kokkuvõttes oli lahingu tulemuseks hinnanguliselt 1,7-2 miljonit teljeriikide ja nõukogude ohvrit, mis teeb sellest tõenäoliselt inimkonna ajaloo kõige verisemat lahingut.

Lahingu ulatus

Esialgses 1942. aasta plaanis ei olnud Stalingradi okupeerimine eesmärk. Tuginedes sakslaste sõjalistele edusammudele esimese kuu rünnakute ajal, otsustas Hitler laiendada sõjalisi eesmärke. Hitler arvas, et nõukogude väed üle Doni olid nõrgad. Uued eesmärgid hõlmasid Stalingradi ja isegi Volga vallutamist.

Kui armeed hakkasid linna eest võitlema, hakkasid mõlemad pooled tundma, et võitmine on väga oluline. Sakslased saatsid linna palju vägesid. See tähendas, et nende pool ei kontrollinud Doni jõge ja nõukogude sildasid. Saksa pool tegi võitlustes pidevat edu ja hoidis lõpuks umbes 90% linnast.

Saksa keskendumine linnale pani neid mõtlema oma kaitsevõime nõrkusele Doni ääres ja nõukogude vägede massilisele koondumisele nende poolel. Pärast nõukogude läbimurret olid sakslased väga desorganiseeritud. 6. armee organiseeriti lõpuks Kurski lahinguks õigel ajal ümber, kuid see koosnes peamiselt uutest sõduritest ja ei olnud kunagi nii tugev kui varem.

Saksamaa ebaõnnestus Stalingradis, sest nad laiendasid juuli teisel poolel väravaid. Pärast kuu aega kestnud edu hakkasid sakslased uskuma, et nad suudavad lahingu võita. Hitler käskis liiga palju väravaid ja ta ei arvanud, et Nõukogude reservid on nii tugevad kui nad olid. Stalingradist lõuna pool püüdis armeegrupp A hõivata naftavälju. Seejärel laiendati selle eesmärke kogu Musta mere rannikule.

Stalingrad oli sõja pöördepunkt. See näitas ka nii Saksa Wehrmachti kui ka Nõukogude Punaarmee distsipliini ja otsustavust. Nõukogude armee kaitses Stalingradi esmalt tugeva Saksa rünnaku vastu. Äsja saabunud nõukogude sõdurid hukkusid sageli vähem kui ühe päevaga. Nõukogude ohvitserid surid sageli kolme päevaga.

Ajaloolased on rääkinud sellest, kui palju terror oli Punaarmees. Beevor märkis nõukogude sõdurite vaprust. Richard Overy ütleb, et mõned inimesed arvavad, et "1942. aasta suvel võitles Nõukogude armee, sest ta oli sunnitud võitlema", kuid tema sõnul ei vasta see tõele Ajaloolane rääkis nõukogude veteranidega terrorist idarindel. Paljud sõdurid ütlesid, et nad olid kergendatud käsu peale mitte taganeda. Jalaväelane Lev Lvovitš ütles, et ta tundis end paremini.

Stalingradi nõukogude kaitsjate kangelaslikkuse eest omistati linnale 1945. aastal kangelaslinna tiitel. Kakskümmend neli aastat pärast lahingut, 1967. aasta oktoobris, ehitati linna kohal asuvale Mamaev Kurgani mäele mälestusmärk "Isamaa kutsub". Küngas oli varem tegelikult palju suurem, kuid oli pideva suurtükitule tõttu tasandunud. See kuju on osa sõjamälestusmärgist, mis hõlmab ka lahingust pärit varemetes müürid. Teraviljasilo, samuti Pavlovi maja saab endiselt külastada.

Paljud naised võitlesid nõukogude poolel või olid tule all. Lahingu alguses oli Stalingradi piirkonnas 75 000 sõjaväe- või meditsiiniõppe lõpetanud naist ja tüdrukut, kes kõik pidid lahingus teenima. Naised mehitasid suurt osa õhutõrjepatareidest, mis võitlesid mitte ainult Luftwaffe, vaid ka Saksa tankide vastu. Nõukogude meditsiiniõed mitte ainult ei ravinud tule all haavatud mehi, vaid tõid vaenlase tule all haavatud sõdureid tagasi haiglatesse. Paljud nõukogude raadio- ja telefonioperaatorid olid naised, kes said sageli raskeid vigastusi ja surid. Kuigi naisi tavaliselt jalaväelastena ei õpetatud, võitlesid paljud nõukogude naised kuulipildujate, mürsuoperaatorite ja skautidena. Stalingradis olid naised ka snaiprid. Kolm Stalingradi õhurügementi olid täielikult naissoost. Vähemalt kolm naist pälvisid Stalingradis tanki juhtides Nõukogude Liidu kangelase tiitli.

Saksa armee näitas pärast ümberpiiramist suurt distsipliini. Paljud saksa sõdurid jäid nälga või külmetasid surnuks. Ometi jätkus distsipliin kuni lõpuni. Kindral Friedrich Paulus täitis Hitleri käsku ega üritanud linnast välja põgeneda. Saksa laskemoonast, varudest ja toidust sai väheks. Mõlema poole kindralid kannatasid massiivse stressi all nii lahingu tõttu kui ka seetõttu, et nad pidid aru andma oma riigi ajaloo kõige jõhkrama juhi ees. Paljud kindralid kannatasid stressi tõttu terviseprobleemide all.

Paulus järgis oma käsku ja võitles lõpuni. Ta palus luba kapituleerumiseks, kuid seda ei antud. Hitler ülendas ta kindralfeldmarssali auastmesse. Ükski Saksa feldmarssal ei olnud kunagi alistunud ja selle tagajärg oli selge. Hitler uskus, et Paulus kas võitleb viimase mehega või sooritab enesetapu. Paulus võeti vangi.

Pärast vangistamist ütles Paulus nõukogude võimudele, et ta ei andnud end üles. Ta keeldus andmast sakslastele käsku kapituleerumiseks.

Populaarkultuuris

Stalingradi lahingu sündmusi on näidatud mitmes saksa, vene, briti ja ameerika filmis.

Seda lahingut on kirjeldatud paljudes raamatutes.

Romaanis "Raamatuvaras" arvati, et üks tegelane on Stalingradi lahingus hukkunud või vangi langenud.

2011. aasta videomängus "Red Orchestra 2: Heroes of Stalingrad" on mängus näidatud lahingu kuulsaid kohti, nagu Pavlovi maja, Punase Oktoobri tehas ja Mamaev Kurgan.

2013. aasta mäng "Company of Heroes 2" näitas lahingut teatud missioonidel. Vene mängijad kritiseerisid seda ebatõepärasuse tõttu ja 7. augustil peatati müük Venemaal.

Stalingradi lahingu tagajärjed