Snaiper

Sniping

Snaiprid tulistavad kaugel asuvaid sihtmärke. Kuna snaipri poolt tulistatud kuul peab läbima väga pika vahemaa, peab snaiper olema sihtimisel väga ettevaatlik. On kolm peamist asja, mis mõjutavad lasu täpsust. Snaiper peab nende asjadega arvestama.

• Sihtmärk võib liikuda, näiteks kõndida või joosta. Laskur peab mõtlema, kus sihtmärk on, kui kuul sinna jõuab. Liikumatu sihtmärk võib järsku liikuda.
• Gravitatsioonijõud mõjub kuulile nii, et see langeb maapinna suunas. Kui sihtmärk on lähedal, ei mõjuta raskusjõu mõju suurt täpsust. Kui sihtmärk on kaugel, siis peab snaiper hindama, kui kõrgele ta tulistab, et korvata kaugus, mille ulatuses kuul lendu langeb.
• Tuul mõjutab kuuli liikumist ja võib selle sihtmärgist eemale puhuda. Snaiper peab mõtlema sellele, mis suunas ja kui tugevalt tuul puhub. Snaiper võib tuulega kompenseerimiseks olla vaja tulistada sihtmärgist vasakule või paremale.

Snaiprite kasutatavad kuulid on tavaliselt rasked. Need töötavad suure hulga püssirohu abil. See muudab kuuli liikumise väga kiireks. Tänu raskusele mõjutab tuul kuuli vähem. Kiirus muudab kuuli vähem mõjutatavaks gravitatsioonist. Kiire kuul jõuab sihtmärgini kiiremini, enne kui gravitatsioon jõuab seda mõjutada. Suured kiired kuulid teevad sihtmärgile rohkem kahju kui kergemad või aeglasemad kuulid.

Täpsus

Enamik sõdureid on välja õpetatud nii, et nad suudavad tulistada 200 meetri kuni 300 meetri kaugusel asuvat sihtmärki ja tabada seda umbes poolega oma lasudest. Väga hästi koolitatud sõdurid, näiteks USA merejalaväelased, suudavad tabada sihtmärki, mis on 400 meetri kuni 500 meetri kaugusel, umbes poolega oma lasudest. Snaiper on välja õpetatud nii, et ta suudab peaaegu iga lasuga tabada üle 800 meetri (2 625 jala) või poole miili kaugusel asuvat sihtmärki. Mõned snaiprid on nii täpsed, et suudavad midagi inimese käest välja tulistada, kuid tavaliselt sihivad nad sihtmärki pea või rindkere pihta. Neid piirkondi on raskem mööda lasta ja nad teevad sihtmärgi tõenäolisemalt võitlusvõimetuks.

Snaiperpüssid

Snaiper kasutab spetsiaalset vintpüssi, mida nimetatakse snaiperpüssiks. See vintpüss on palju täpsem kui tavalised vintpüssid. Peaaegu kõik snaiperpüssid kasutavad snaiperkaugurit, mis on spetsiaalne teleskoop, mis võimaldab neil näha sihtmärke väga kaugelt. Snaiperpüsse on kahte liiki: poltpüssid, mis teevad ühe lasu ja seejärel peab kasutaja valmistama järgmise lasu ette, ja poolautomaatsed ("semi-automaatsed") püssid, mis teevad iga kord, kui päästikule vajutatakse, ühe lasu.

Tavaliselt on poltpüssidel pikem laskekaugus ja täpsemad kui poolautomaatsetel püssidel, kuid nende laskekiirus on aeglasem kui poolautomaatsetel püssidel, mis tulistavad nii kiiresti, kui laskja suudab päästikule vajutada. Lähedal asuvatel lasketiirudel või kui laskur peab tegema kiire järellöögi, võib snaiper eelistada poolautomaatkuulipilduja asemel poolautomaatkuulipildujat. Poolautomaatne püss ja enamik püstolkuulipildujatest on varustatud püstolkuulipilduja hoidikuga. Magasinad mahutavad relvas rohkem laske ja muudavad järgmise lasu ettevalmistamise palju kiiremaks.

Kaitstus

Snaiprid kannavad tavaliselt kamuflaažriietust, et neid ei märgataks. Kaitstud riietus varjab inimese keha piirjooni ja kuju, nii et seda ei ole lihtne märgata. Kaitstud riietus ei toimi väga hästi, kui seda kandev isik liigub, sest silm näeb liikumist palju paremini kui kujundeid või värve. Snaiprid värvivad oma nägu sageli roheliseks või mustaks, et nad vähem paistaksid ja sulanduksid ümbritsevaga. Mõnikord kannavad snaiprid spetsiaalseid kamuflaažülikondi, mida nimetatakse ghillie ülikondadeks. Ghillie ülikonnad on valmistatud purustatud kotiriidest või juudist ja neile on sageli kinnitatud taimed. Snaiprid valmistavad sageli mitu erinevat ghillie-ülikonda, et aidata neil end erinevatel maastikel varjata. Need ülikonnad on väga tõhusad snaipri varjamisel. Sageli võib snaiper olla tema kõrval seisvale vaenlasele nähtamatu.

Politsei snaiprid ei vaja üldjuhul maskeeringut, sest nende peamine ülesanne on teha täpseid laske, mitte varjuda kurjategija eest. Mõnikord on politseil vaja varjuda, mistõttu politsei snaiprid on koolitatud varjumistehnikaid.

Sako TRG 42 snaiperpüss Sako TRG 42

Snaiprid sõjas

Sõjaväe snaiprid valitakse välja nende intelligentsuse, hea nägemise ja väga hea laskmisoskuse tõttu. Nad on välja õpetatud oma nägemist väga hästi kasutama. Nad on koolitatud nägema vaenlast kaugelt ja märkama väikesi liigutusi, mis võivad näidata, et vaenlane on lähedal. Samuti on nad koolitatud end varjama. Snaiprid kasutavad neid oskusi vaenlase vägede hävitamiseks. Snaiprid töötavad tavaliselt väikeses üksuses (või meeskonnas), mis koosneb vaid kahest inimesest, snaiperist ja vaatlejaist. Tähistaja leiab sihtmärgid snaipri jaoks teleskoobiga. Kui snaiper ei taba sihtmärki, siis aitab märkur snaiperil ka järgmist lasku nii kohandada, et see tabaks sihtmärki. Tähistaja kaitseb snaiprit ka vaenlaste eest lähivaates.

Snaiprit kasutatakse sageli sõjaväe luurajatena, sest nad suudavad end vaenlase eest kergesti varjata, isegi kui nad on lähedal. Nad kasutavad oma vintpüsside snaiperkaugusid, et näha kaugemale, kui enamik sõdureid suudab näha. Snaiprid on sageli võimelised märkama üksikasju ja jätma meelde teavet, mida tavalised sõdurid ei mäletaks. Kui snaiper on meeskonnas koos märkuriga, on tavaliselt märkuri ülesanne kasutada raadiot, et rääkida teiste sõjaväeüksustega. Meeskond saab teatada vaenlase positsioonist ja vaenlase liikumisest.

Snaiprid I ja II maailmasõjas

Esimeses maailmasõjas ei olnud spetsiaalseid snaiperpüsse. Selle asemel kasutasid snaiprid tavalisi vintpüsse, millele oli paigaldatud snaiprite sihik.

Teises maailmasõjas olid snaiprid tavalised. Nad olid oluline osa võitlusest. Igas Nõukogude armee üksuses oli snaiper või "laskur". Sel ajal töötati välja ka maskeerimistaktika. Stalingradi lahingu ajal olid snaiprid väga kasulikud. Üks vene snaiper olevat tapnud üle 240 saksa sõduri. Isegi see ei olnud parim. Mihhail Surkov tappis 702 vaenlase sõdurit ja Semen Nomokonov tappis snaiprite abil 367, sealhulgas ühe kindrali.

USA merejalaväe snaiper väljaõppes


Tuntud snaiper, kes kasutab varjatud ülikonda, et jääda varjule.


Vene postmark, millel on kujutatud snaiperit

Politsei snaiprid

Politseiasutused koolitavad ja kasutavad snaiprit. Need snaiprid teenivad peamiselt oma osakonna SWAT-rühmas. Sageli kutsutakse neid üles tagama turvalisust eriüritustel või tagama, et teised snaiprid ei tapaks kedagi. Seda tööd nimetatakse vastuluureks. Enamik politsei snaipritest on koolitatud sõjaväe poolt.

Kuulsad snaiprid

Mõned snaiprid on kuulsad selle poolest, et nad on tapnud sadu vaenlase sõdureid. Üks selline snaiper on USA merejalaväe snaiper Carlos Hathcock, kes oli Vietnami sõjas kuulus selle poolest, et kandis mütsis valget sulge. Teised snaiprid on kuulsad selle poolest, et suudavad vaenlase tappa väga kaugelt. Carlos Hathcock hoidis väga kaua aega kõige kaugemal sooritatud tapmise rekordit - tema kõige kaugem lask oli üle 2500 jardi (2286 m). Afganistani sõjas purustasid Kanada armee snaiprid aga rekordi 2430 meetri (2660 jardi) kaugusele tehtud lasuga. Teised snaiprid on tuntud raskete laskude poolest. Näiteks pidi Matt Hughes tegema 860 meetri (2 822 jala) kaugusele ulatuva lasu väga tugevas tuules, sihtides üle 56 jala (17 m) vaenlasest vasakule. Teise maailmasõja kuulus snaiper on näiteks Vassili Zaytsev. Väidetavalt tappis ta Stalingradi lahingu ajal 225 vaenlase sõdurit.

Simo Häyhä (Valge Surm,bielaja smjert) on rohkem dokumenteeritud tapmisi kui ükski teine snaiper ajaloos.

Snaiprid popkultuuris

Videomängudes kasutatakse snaiprit sageli eliitsõduritena. Pealelöömist snaiperpüssiga peetakse raskesti õpitavaks oskuseks. Mõnes filmis kasutavad palgamõrvarid snaiprirelvi; näiteks "Phone Booth" ja "Vantage Point". Mõnikord on snaipritel meedias halb maine; näiteks 2002. aasta oktoobris tegid kaks meest Virginia ja Marylandi piirkonnas kuu aega kestnud tapatalguid snaiprikuulipildujaga.

Seotud leheküljed

• Commando
• Jalavägi
• Eriüksused