Messerschmitt Bf 109 (Me 109) – Saksa Teise maailmasõja hävituslennuk

Messerschmitt Bf 109 (Me 109) – Saksa Teise maailmasõja ikooniline hävituslennuk: disain, tootmine, võimekus ja lahingukogemus. Lugege põhjalikku ülevaadet.

Messerschmitt Bf 109 oli hävituslennuk, mida tavaliselt kutsuti Me 109. See oli Saksa teise maailmasõja lennuk, mis oli Luftwaffe peamine üksikmootoriline hävitaja suure osa sõjast.

Messerschmitti toodetud lennuk lendas esmakordselt 1935. aastal ning Luftwaffe kasutas seda Hispaania kodusõja ajal ja kogu Teise maailmasõja vältel. See oli üks esimesi moodsaid hävitajaid: täismetallkonstruktsiooniga, suletud kabiiniga ja sissetõmmatava maandumisvarustusega. Mootoriks olid tavaliselt vedelikjahutusega, tagurpidi paigutusega V12 tüüpi lennukimootorid (sageli Daimler‑Benz DB 601 või DB 605).

Arendus ja disain

Me 109 projekteerisid Willy Messerschmitt ja tema meeskond 1930.ate lõpus vastusena uutele nõuetele kiire, hästi relvastatud hävitaja loomiseks. Disain rõhutas head aerodünaamikat ja kerget konstruktsiooni: kitsas kere, madal peegeldisain ja väljakujunenud lennuki kuju andsid hea kiiruse ja tõusuvõime.

Variandid ja relvastus

Me 109-st tehti palju eriotstarbelisi variante: algusest kuni lõppmoodustusteni (Bf/B, C, D, E, F, G, K jt). Mõned peamised kasutusalad olid:

• õhutõrje- ja kaitsja‑hävitaja
• eskordi- ja pikamaa hävitaja
• maapinna ründaja (tankivastased relvarakendused)
• tuvastus‑ ja pommitõrjelennuversioonid

Relvastus muutus variantide lõikes. Varasematel mudelitel olid kaks keskjoonelist 7,92 mm kuulipildujat ja sageli ühe või kaks 20 mm suurtükki paigaldatuna mootori ja tiiva lähedale. Hilisemas G-seerias kasutati laialdaselt 13 mm ja 20 mm relvi (näiteks MG 131 ja MG 151/20), samuti sissetõmmatavaid suurtükke mootoripesas (sõltuvalt konfiguratsioonist).

Kasutus ja teenistus

Me 109 oli Luftwaffe selgroog: seda kasutati Poola ja Prantsusmaa kampaaniates, Battle of Britain lahingutes, Põhja‑Aafrika rindel ja peamiselt Ida‑rindel. Lennuk oli maailmas üks enim levinud ja enim toodetud hävitajaid – kokku 33 984 lennukit, mida toodeti 1936. aastast kuni 1945. aasta aprillini.

Paljud Saksa lendurid, sealhulgas maailma kõrgeima löögiarvuga hävitajaid nagu Erich Hartmann ja Gerhard Barkhorn, saavutasid oma võitudest suure osa Me 109‑ga.

Tuntud omadused ja puudused

Me 109-l olid tugevad küljed: kõrge kiirus ja hea tõusuvõime (hilisemad mudelid andsid tipukiirusi ligikaudu 600–640 km/h olenevalt konfiguratsioonist) ning hea manööverdus madalalt kuni keskmise kõrguseni. See oli kergem kui pärivastane Focke‑Wulf FW 190 — umbes 1 500 kg kergem — mistõttu see säilitas konkurentsivõimelise kiiruse ja tõusukiiruse. Näiteks on välja toodud, et Fw 190 A‑8 oli vaid umbes 16 km/h kiirem kui Bf 109 G‑6 ning Bf 109 tõusis umbes 17 m/s, mis oli FW 190-st mõned m/sek kiiremini (sõltuvalt allikast ja konkreetsetest tingimustest).

Puudustest mainitakse peamiselt maandumisvarustuse disaini: mõlemad peavõiturattad olid suhteliselt kitsal teljel, mis põhjustas maapinnal stabiilsusprobleeme ja n-ö külgjõnksu (ground loop) risk suurenes maal maandumisel või tuuleoludes. Vähemalt 10% kõigist Bf 109 lennukitest kaotati õhkutõusmis- ja maandumisõnnetustes; hinnanguliselt juhtus umbes 1 500 sellist õnnetust aastatel 1939–1941. Selle probleemi leevendamiseks kasutati mitmeid lahendusi, sh maandumisvarustuse konstruktsioonimuudatused, paremad õhusõiduki tehnilised lahendused ja pilootide väljaõppe täiendamine; samuti rakendati teatud mudelitel väiksemaid muudatusi sabaratta konstruktsioonis ning muude stabiliseerivate abimeetmete kasutamist.

Tootmine ja järelmõju

Me 109 oli ajaloo üks kõige intensiivsemini toodetud hävitajaid. Tema disaini lihtsus, modulaarsus ja võime pakkuda piisavat tulejõudu tegi sellest sobiva platvormi mitmesugusteks muutusteks, mis pikendas lennuki kasutusiga ja kohaldatavust eri tingimustes. Pärast sõda jätkasid mõned riigid Bf 109 tuletatud mudeleid – näiteks Czechoslovak Avia S‑199 ja Hispaania Hispano Aviación HA‑1112, mis põhinesid Bf 109 konstruktsioonil, kuid olid võimelised kasutama teistsuguseid mootoreid ja relvastust.

Messerschmitt Bf 109 järelmõju lennundusele oli märkimisväärne: see tõestas üheistmelise, raskelt relvastatud ja aerodünaamiliselt efektiivse hävitaja kontseptsiooni, mis mõjutas sõjalennunduse arengut ka pärast Teist maailmasõda.

Peamised iseloomustused kokku: kerge ja aerodünaamiline konstruktsioon, inverteritud V12 vedelikjahutusega mootorid (DB‑601/605), mitmekesine relvastus ja palju eriotstarbelisi variante ning väga suur tootmismaht — 33 984 ehitatud ühikut.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Messerschmitt Bf 109?

K: Millal Me 109 esimest korda lendas ja kes selle valmistas?

K: Millised olid Me 109 peamised omadused?

K: Kui palju ja millal toodeti Me 109 lennukeid?

K: Millised olid mõned probleemid Me 109 konstruktsiooniga?

K: Milliseid teisi lennukeid kasutas Luftwaffe koos Me 109-ga?

K: Kuidas oli Me 109-i jõudlus võrreldav FW 190-ga?

Otsing