MG 42 — Saksa üldotstarbeline kuulipilduja, tuntud kui "Hitleri saag"
MG 42 — tuntud "Hitleri saag": natsiaja kiire, usaldusväärne üldotstarbeline kuulipilduja; tehnika, kasutus ja mõju kaasaegsetele relvadele.
MG 42 (lühendatult saksa keelest: Maschinengewehr 42 ehk "kuulipilduja 42") oli saksa armees kasutusel olnud üldotstarbeline kuulipilduja, mis projekteeriti ja hakati tootma natsi-Saksamaal. Wehrmacht võttis selle laialdaselt kasutusele 1942. aastal. MG 42 töötati välja MG 34 kõrval ja seda kasutati sageli koos MG 34 kuulipildujaga, mõnikord asendas see MG 34 mudeli üksustel. Mõlemat mudelit toodeti ja kasutati kuni Teise maailmasõja lõpuni.
Disain ja tehnilised omadused
MG 42 eristus lihtsast ja töökindlast konstruktsioonist ning oli mõeldud massiliseks tootmiseks ning kiireks hoolduseks. Selle olulisemad omadused:
- Laeng: tavaliselt 7,92×57 mm Mauser (standardne saksa sõjaväe padrun).
- Tulekiirus: väga suur, tüüpiliselt umbes 1 200–1 500 lasku minutis, mistõttu tõusis relva maine kui eriti häiriva automaatse tule allika. Just selle tulekiiruse poolest sai relv hüüdnime "Hitlersäge" ehk rahvakõne keeles "Hitleri saag".
- Toiteviis: laskemoon oli rihmast (vöö), mis koos kiirelt vahetatava toruga võimaldas pikki laskmishooaegu ja kiiret ümberlõiket.
- Ehitus: suurel määral pressitud ja lihtsustatud osi, mis kiirendasid tootmist võrreldes varasemate keerukamate masinatega.
- Kaal ja käsitlus: oluline üldotstarbeline kuulipilduja, mida sai kasutada jalaväeüksuste jalapaki või statiivi peal; kaal ja suurus olid mõeldud nii kandmiseks kui ka välitoimes.
- Tuleefektiivsus: suur tuletihedus ja rihma toiteviis tegid MG 42-st ohtliku tulekatte relva ka suurema ulatuse maandamiseks (efektiivne ala- ja sihtmärkilaskmine kuni mitusada meetrit, kaudse tule mõju kaugemal piirkonnas).
Taktika ja kasutus väeüksustes
MG 42 mõeldi välja kui tõhusat paljude rollide täitmiseks sobiv üldotstarbeline kuulipilduja (GPMG). Sõduri- või meeskonnatasandil toimis see tihti tulekatte andjana: tark juhtimine ja lühikesed tulepursked olid vajalikud, sest relva suur tulekiirus kurnas kiiresti laskemoona ja kiirendas toru kuumenemist. MG 42 oli monteeritav jalgrivistuse bipodil, statsionaarselt TR- või jalaveokäepidemetel ning kasutatakse laialdaselt nii rünnakul kui kaitsel.
Relva kõrge tuletihedus, vastupidavus ja lihtne toru vahetus andsid sakslastele taktikalise eelise paljudes olukordades, kuid sama omadus sundis kasutajaid hoolikalt planeerima laskemoona varusid ja lahingu kestust.
Võrdlus teiste relvadega
Kuigi MG 42 polnud ainus suure tulejõuga automaatrelv, eristasid seda mõned olulised faktid. Teiste ajalooliste näidete hulka kuulusid Prantsuse Darne, Ungari-Gebauer, Vene 7,62 mm ShKAS ja Briti Vickers K, kuid MG 42 eeliseks oli rihmast toitmine ning kiirelt vahetatav toru, mis võimaldas kauem püsida intensiivse tule allikana enne ülekuumenemist või toru kulumist.
Pärand ja järelkäijad
MG 42 disain mõjutas tugevalt ka pärast Teist maailmasõda väljatöötatud relvi. Paljud riigid kasutasid MG 42 põhielemente või lõid otse selle alusel uusi mudeleid:
- Otse tuletatud MG1 (kõnekeeles MG 42/59) – algne MG 42 moderniseeritud versioonist sai lõpuks MG 3.
- Šveitsi MG 51, SIG MG 710-3, Austria MG 74 ja Hispaania 5,56 mm Ameli kergekuulipilduja sisaldasid MG 42 päritolu elemente või konstruktsioonipõhimõtteid.
- Mõned Ameerika ja Belgia mudelid (nt M60 ja Belgia MAG) võtsid üle teatud lahendusi, kuigi mitte otseselt kopeerides kogu konstruktsiooni.
Pärast sõda leidsid MG 42 ja selle tuletised tee paljude relvastatud rühmituste arsenali – nii riiklikesse kui ka mitteregulaarsesse kasutusse – tänu kombinatsioonile töökindlusest, tulejõust ja lihtsast hooldusest.
Maine ja kultuuriline kuvand
MG 42 mängis olulist rolli Teise maailmasõja saksa vägede tulejõu kuvandis: selle kuuldav ja visuaalne efekt lahinguväljal (kiired automaatsed kummutid) tekitas vastases tugevama mulje ja selle tõttu kasutati relva tihti propaganda- ning meediapildis. Hüüdnimed ja rahvapärased nimetused ("Hitleri saag") peegeldavad nii vaenlastelt kui liitlaselt tulnud emotsionaalset reaktsiooni relva efektiivsusele ja hirmule, mida selle automaatne tulepursk tekitas.
MG 42 jäi sõjaliseks ja tehniliseks tähiseks – nii oma ajastu ühe peamise üldotstarbelise kuulipildujana kui ka aluspõhimõtete allikana, mis mõjutas mitmete hilisemate relvade kujunemist.
Ajalugu
Arendus
1930. aastatel hakkas Saksa armee kasutama MG 34. MG 34 peeti esimeseks üldotstarbeliseks kuulipildujaks. MG 34-l oli toru, mida sai kiiresti vahetada. Samuti oli see võimeline tulistama suurtest mahutitest või vöölt. See tähendas, et MG 34 võis tulistada palju kauem kui sellised relvad nagu Browningi automaatkahur, Jaapani Type 11, Briti Bren ja Prantsuse Châtellerault LMG. Samuti oli see palju kergem kui sellised relvad nagu Vickersi kuulipilduja ja M1917 Browningi kuulipilduja. MG 34 oli ka väga vahetatav. See suutis tulistada nii vöö- kui ka trummelmagasinast. Samuti võis seda tulistada statiivilt või soomukitest. Sellest sai isegi üks Luftwaffe peamistest kaitserelvadest MG 81 kujul. Seda kasutati ka teise relvana tankidel kui MG 34 Panzerlauf. MG 34-l olid siiski mõned probleemid. Näiteks see, et MG 34 lagunes kergesti, kui sellele sattus tolmu. Samuti oli selle valmistamine üsna kallis. MG 34S valmistati konstruktsiooni täiustamiseks.
Nende probleemide lahendamiseks algatati konkurss, et leida MG 34-le asendaja. Selle asendaja projekteerimiseks paluti kolmel ettevõttel. Need olid: Metall und Lackierwarenfabrik Johannes Großfuß AG, Rheinmetall-Borsig ja Stübgen. Großfuß AG projekt osutus parimaks. Kummalisel kombel ei valmistanud Großfuß relvi. Nad valmistasid peamiselt metalllaternaid. Ernst Grunow oli üks Großfuß'i peakonstruktoritest. Ta ei teadnud midagi kuulipildujatest, kui talle öeldi, et ta peaks projektis osalema. Küll aga teadis ta palju masinatest, mida kasutati suure hulga toote valmistamiseks (masstootmine). Grunow käis sõjaväe kuulipildujate koolitusel, et ta saaks masinapüssidest rohkem aru. Ta küsis ka mõnelt sõdurilt teavet. Seejärel kasutas ta mõningaid Mauseri poolt kasutatud ideid ja lisas mõned omadused, mida ta sai teada sõjaväe kuulipildujatega vesteldes ja Teise maailmasõja alguses toimunud asjadest. Uut konstruktsiooni, MG 42, oli palju lihtsam ehitada. Uue relva valmistamiseks kulus 75 tundi. MG 34 jaoks kulus aga 150 tundi. Uus relv maksis 250 RM. MG 34 maksis aga 327 RM. MG 42 oli samuti valmistatud stantsitud metallist. See tegi selle valmistamise lihtsamaks kui teised kuulipildujad.
See relv sai lõpuks nimeks MG 39. Üldiselt oli see sarnane MG 34-ga. Tulistajale oli ainus suur muudatus see, et see ei saanud enam trummelmagasinatest tulistada. See tähendas, et relv pidi tulistama rihmast või trumlikujulisest hoidikust, mis kinnitati relva külge ja mille sees oli rihm.
Relv võeti ametlikult kasutusele. Relva hakati valmistama 1942. aastal MG 42 nime all. Großfuß, Mauser-Werke, Gustloff-Werke ja mõned teised said MG 42 valmistamise lepingud.
Teenuse ajalugu
MG 42-l oli väga suur laskekiirus. See suutis tulistada umbes 1200 lasku minutis. See oli kaks korda kiirem kui Briti Vickersi kuulipilduja ja Ameerika Browningi kuulipilduja. Sõdurid olid MG 42 ees nii hirmul, et Ameerika Ühendriikide armee tegi väljaõppefilme, mis aitasid sõduritel toime tulla hirmuga, mis tekkis MG 42 vastu lahingus. Nii suure kiiruse juures ei suuda inimkõrv kergesti kuulda ühegi kuuli tulistamise heli. See tähendas, et relv tegi "rrrrp" sarnast heli. Liitlasvägede sõdurid andsid MG 42-le hüüdnime "Hitler's Buzzsaw".
Kui MG 42ga tulistati pikka aega, kulus palju laskemoona. Seetõttu tulistas Saksa MG 42 laskur tavaliselt ainult lühikeste laskepaukudega.
Tünni muutmise tõttu ei saanud MG 42 kasutada Teise maailmasõja aegsetel Saksa tankidel. Siiski võis seda kasutada ühel tankil. Seda tanki nimetati Jagdpanzer IV.
Teise maailmasõja ajal oli igal Saksa kuulipildujaüksusel MG 42.
Saksa SS-sõdur MG 42-ga, Prantsusmaa, 1944.
Fallschirmjägerid Monte Cassinot kaitsmas.
Kasutage
MG 42 kaalus 11,8 kg. See oli kergem kui MG 34.
MG 42-l oli tavaliselt kuueliikmeline meeskond. Need inimesed olid: relvakomandör (isik, kes ütles nr 1, mida relvaga teha), nr 1, kes kandis ja tulistas relva, nr 2, kes kandis statiivi, ning nr 3, 4 ja 5, kes kandsid laskemoona, lisarelvi ja tööriistu, et kaevata maasse kaevikuid. Seda suurt meeskonda vähendati sageli vaid kolmeks: laskur, laadur (kes laadis laskemoona relvale ja kandis tünnid) ja märkur (isik, kes märkas sihtmärke, mida laskur pidi tulistama). Rühma juhile ja tema abilisele anti MP-40 püstolkuulipildujad.
MG 42 kasutati peaaegu kõigil Saksa soomukitel. Lahingus võis relva toru vahetada sekunditega.
MG 42 oli ka väga vastupidav. Püssi töös hoidmiseks oli vaja vaid veidi õli. MG 42 võis kukkuda mudasse või vette ja see töötas ikka veel.
Paljude saksa laskurite ülesanne oli toetada kuulipildujat. Kui MG 42 ja selle meeskond liikusid, siis kaitsesid püssimehed neid, et hoida neid turvaliselt. Kui meeskond seadis MG 42 üles, kaevasid püssimehed maa sisse augud, kuhu MG 42 meeskond istuda sai. Kui MG 42 tulistas, vedasid laskurimehed laskemoona suurtükiväelastele.
Lahingus kasutatav MG 42 kulutab tavaliselt 3000 lasku päevas.
MG 42 statiivil.
Disain
MG 42 tulistab 7,92 mm paukpadrunit avatud poldist.
MG 42 saab tulistada ainult täisautomaatselt. Üksikud lasud on väga keerulised isegi inimestele, kes on MG 42ga kogenud. Selle põhjuseks on relva suur laskekiirus.
MG 42 toru saab kiiresti vahetada. Selle hõlbustamiseks on tünnis seade, mis teeb selle lihtsamaks. See funktsioon on sarnane Thompson Light Rifle'ile.
Erinevad MG 42 tüübid
MG 45
1944. aastal hakkas Kolmandas Reichis materjali nappima. See ajendas neid arendama MG 45 (või MG 42V). Sellel oli veelgi suurem laskekiirus ja seda oli lihtsam valmistada.
T24 kuulipilduja
Ameerika sõjavägi püüdis sõja ajal MG 42 kopeerida. Nad arvasid, et see võiks olla võimalik asendaja Browningi automaatkahurile ja M1919A4-le jalaväe jaoks. Saginaw Steering Gear valmistas prototüübi ja nimetas seda T24 kuulipildujaks. Siiski saadi aru, et .30-06 padrun, mida püss tulistaks, võib olla liiga pikk. Prototüübiga oli ka konstrueerimisprobleem. Need probleemid tähendasid, et projekt lõpetati.
M53
Jugoslaavia ehitas MG 42 Zavodi Crvena Zastava ettevõttes M53 kuulipildujana. Nad tegid seda litsentsi alusel. See relv tulistas endiselt 7,92 x 57 mm Mauseri padrunit. Seda tehes oli M53 peaaegu täpne koopia Saksa MG 42-st. Ainus suur erinevus on see, et laskekiirus on madalam kui MG 42-l. Mõned M53 saadeti 1980. aastatel Iraaki. Neid kasutati palju ka mõlema Pärsia lahe sõja ajal. M53 oli tuntud hüüdnimega Šarac.
MG 3
Beretta MG 42/59 oli lihtsalt MG 42 väikeste muudatustega. Seda kasutatakse endiselt Itaalia armees. Rheinmetalli MG 3 on samuti lihtsalt MG 42 koos mõningate muudatustega. MG 3 on kasutusel Saksa relvajõududes (Bundeswehr).
MG 74
Viimast MG 42 tüüpi nimetatakse MG 74-ks. See töötati välja Austrias. Alates 1974. aastast on see Austria relvajõudude peamine kuulipilduja.
Mitmesugused MG 42.
MG 74, mida kasutas Austria föderaalarmee.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on MG 42?
V: MG 42 on üldotstarbeline kuulipilduja, mis loodi Natsi-Saksamaal ja sai Wehrmachtis 1942. aastal laialdaselt kasutusse.
K: Kuidas oli MG 42 võrreldav MG 34-ga?
V: MG 42 asendas mõnikord MG 34, kuid mõlemat relva valmistati ja kasutati kuni sõja lõpuni. MG 42 oli tuntud selle poolest, et see oli usaldusväärne, lihtne ja hõlpsasti kasutatav ning sellel oli palju suurem laskekiirus.
K: Miks nimetasid sakslased MG 42 "Hitlersäge"?
V: Sakslased nimetasid MG 42 "Hitlersäge" ehk "Hitleri saag" selle väga suure tulekiiruse tõttu.
K: Millised teised automaatrelvade konstruktsioonid olid MG 42-ga sarnase tulejõuga?
V: MG 42-ga sarnase tulejõuga automaatrelvade hulka kuuluvad ka prantsuse Darne, ungari-Gebauer, vene 7,62 mm ShKAS ja briti Vickers K kuulipilduja.
K: Mis eristas MG 42 neist teistest relvadest?
V: MG 42 suutis neist teistest relvadest pikemat aega tulistada, sest laskemoona sai ta vöölt ja selle toru oli lihtne vahetada.
K: Millised uued relvad loodi MG 42-st pärast natsi-Saksamaa kapitulatsiooni?
V: MG1 (MG 42/59) oli peaaegu täpselt sama, mis MG 42, ja sellest sai alus MG1A3-le ja lõpuks MG 3-le. Muud relvad, mis on loodud MG 42 põhjal, on näiteks Šveitsi MG 51, SIG MG 710-3, Austria MG 74 ja Hispaania 5,56 mm Ameli kergekuulipilduja. M60 ja Belgia MAG kopeerisid samuti mõningaid omadusi.
K: Kas MG 42 oli pärast sõda veel kasutusel?
V: Jah, MG 42 kasutasid paljud relvastatud rühmitused ka pärast sõda.
Otsige