Browning Automatic Rifle (BAR) oli Ameerika automaatpüsside ja kergekuulipildujate rühm, mida kasutasid Ameerika Ühendriigid ja mitmed teised riigid. Kõige enam kasutatav BAR-tüüp oli M1918, mille konstrueeris John Browning 1917. aastal. Algne mõte oli kasutada seda esimese maailmasõja tingimustes: BAR pidi asendama Prantsuse Chauchat´i ja M1909 Benet-Mercie kuulipildujad ning võimaldama rünnakuid, kus kiiressammuline tuletoetus liikus koos rünnakuväega.

Taust ja eesmärk

BAR oli mõeldud selleks, et seda kannaksid sõdurid, kes liikusid edasi. Relva kavandati nii, et see oleks kergem kui tavapärased jalaluukipildujad ja sobiks kandmiseks üle õla rihma. Browning esitas kontseptsiooni "walking fire" ehk "jalutuskäik" — rünnak, kus üksmeelne edasi liikumine ja automaatne tuli katavad ründajaid. Selle taktika puhul pidi relv olema märkimisväärselt mobiilne ning laskevõime piisav, et neutraliseerida vaenlase positsioone enne, kui rügement jõuab nendeni.

Disain ja omadused

Algne M1918 oli konstruktsioonilt suhteliselt lihtne ja usaldusväärne. Põhiomadused:

  • Laeng: tavaliselt .30-06 Springfield (7,62×63 mm) – suure jõuga vintpüssikaliiber, mis tagas hea ulatuse ja mõju.
  • Toitmine: 20-kuuliline eemaldatav karbiinilaadne salvekast (magasin).
  • Tulega töötamine: varasemad mudelid olid peamiselt täisautomaatsed (ei olnud püsivalt poolautomaadi funktsiooni), M1918A2 muudatustega lisati tsüklikiiruse reguleerimine ning bipood ja muud ergonoomilised parendused.
  • Kaal ja mõõtmed: BAR oli tuntavalt kergem kui jalaluukipildujad, ent siiski märkimisväärselt raskem kui tavaline vintpüss — kaal varieerus olenevalt mudelist ja varustusest, tavaliselt mitu kilogrammi.
  • Taktika: algselt mõeldud "jalutuskäigu" tulistamiseks puusalt, reaalses kasutuses tihti kahejalgselt bipoodilt ja lühikeste tulepursketena rühma toe tagamiseks.

Teenistusajalugu

BAR jõudis teenistusse Esimese maailmasõja lõpus ning sellest sai oluline relv Ameerika ja teiste vägede käsutuses ka hilisemas perioodis. Selle kasutus olulised etapid:

  • Esimene maailmasõda: M1918 jõudis rindele alles sõja lõpuperioodil, kuid selle kontseptsioonile ja kogemustele rajanes edasine arendus.
  • Teine maailmasõda: BAR M1918 ja hilisem M1918A2 oli laialdaselt kasutusel nii Euroopa kui Vaikse ookeani teatritel. Seda kasutasid jalg- ja armeeüksused rühma toestamiseks ning rünnakutel.
  • Korea sõda: BAR oli Korea konfliktis tähtsal kohal, kus see toimis rühma pideva tule allikana ja positsioonide kaitsel.
  • Mitte-USA kasutus: BAR levis ka teistesse armeedesse ja partisanirühmitustesse – seda kasutati mitmel pool maailmas erinevates konfliktides.

M1918A2 ja muud variandid

M1918 A2 oli tähtis täiendus, mis lisas relvale praktilisi täiustusi, sealhulgas bipoodi, pikema jalusetaili ja tsüklikiiruse reguleerimise, mis vähendas ülekuumenemist ja parandas kontrollitavust lühikeste pursketena. Lisaks tootis BARi mitu firmat mitmete erinevate väikeste muudatustega mudelites; pärast sõda tekkis ka tsiviilversioone ja hilisemaid järeltulijaid teistes kaliibrites (erinevad sõltumatud tootjad).

Taktikaline roll ja piirangud

Tõsi on, et BAR pidi algselt olema kantav "jalutuskuulipildujana" ja seda mõeldi tulistada puusalt (puusalt). Tegelikkuses osutus suurem osa kasutustest efektiivsemaks, kui BAR paigutati kahejalgselt (kahejalgselt) bipoodilt ja kasutati rühmatööriista ehk kergekuulipildujana (kergekuulipildujana). Jalutuskäigu-kontseptsioon osutus piiravaks pikkade automaatsete tule tõttu, mis tarbis kiiresti ühikuid ja kuumus võis põhjustada ülekuumenemise. Seetõttu arendati taktikaid, kus BAR jätkas rühmatagajõu ja katte tule andjana, mitte üksikule ründele suunatud pideva automaatse tule andjana.

Järelemõju ja pärand

BAR oli tähtis samm poole liikuvama ja rühma-keskse tuletoe ideeni. Kuigi hilisemad kergeautomaatrelvad ja käsitulirelvad on asendanud BARi paljudes armeedes, jäi selle roll ajalooliselt tähendusrikkaks, tuues välja vajaduse kombineerida mobiilsust ja tulejõudu väiksemates üksustes. John Browning'i disain pani aluse mitmetele edasistele automaatrelvade lahendustele.

Kuigi ajalooliselt oli BAR loodud kaevikusõja ja rünnakute jaoks (kaevikusõja kontekst), kujunes välja praktiline ja mitmekülgne kasutusmuster – seda kandsid ja kasutasid sõdurid nii rünnakutel kui kaitseliinidel ning relva kohandati vastavalt taktikalisele vajadusele.