Maschinengewehr 34 ehk MG 34 oli Saksa armee varajane üldotstarbeline kuulipilduja, mis töötati välja 1930. aastate alguses Natsi-Saksamaal. Relv võeti ametlikult kasutusele 1934. aastal ja anti esimestele sõduritele välja 1935. aastal. MG 34 tulistab 7,92 x 57 mm Mauseri padrunit ning oli mõeldud nii jala- kui ka toetavaks tulejõuks.

Disain ja põhifunktsioonid

MG 34 oli kavandatud kui mitmekülgne relv, mis suudab täita erinevaid ülesandeid sõltuvalt monteerimisest ja varustusest. See oli üks esimesi relvi, mida nimetati tegelikult üldotstarbeliseks kuulipildujaks — mõeldud nii kergeks jalaväe relvaks kui ka statiivilt toodetavaks tugirelvaks.

  • Rollid: kerge kuulipilduja bipoodiga (jalaväe toetusrelv) ja raskem, statiivile (statiivile) paigaldatud versioon vöötoitel pikema tule jaoks.
  • Toitmine: relva toideti peamiselt vööga, kuid eksisteerisid ka erinevad patrunimahtude ja -kandjate lahendused, mis võimaldasid kohandada relva taktikalise ülesande järgi.
  • Barrel ja jahutus: MG 34 oli õhkjahutusega ja varustatud kuuma käite korral kiirevahetatava püstiku ehk kuulipilduja toruga, mis lubas välja vahetada kuuma püssitoru pikema tule all.
  • Tulekiirus: tsükliline tulekiirus oli suhteliselt kõrge (tavaliselt ligikaudu 800–900 lasku minutis), mis andis korraliku lasketiheduse nii lühikesel kui ka pideval tulel.
  • Kaal ja handli: disain tasakaalustas kaasaskantavust ja tulejõudu — kui relv koos bipoodiga kasutati jalaväe toetusrelvana, oli see piisavalt mobiilne; stabiilse, pikaajalise tule tagamiseks kasutati aga statiiv-monteeringut.

Taktikaline kasutamine ja paigaldused

Võitluses kasutati MG 34 tihti kahejalgse (kahejalgse) versioonina, mis tegi sellest jalaväe põhitoetusrelva. Statiivile paigaldatuna sai relv anda püsivat ja suuremahulist tulejuhti, mida kasutati positsioonikaitses või rünnaku toetamisel. Lisaks jalaväele paigaldati MG 34 erinevatele sõidukitele ning seda kasutati ka õhutõrje- ja koaksiaalmontaažides. Tänu üldotstarbelisele kontseptsioonile oli relva võimalik kiiresti ümber konfigureerida vastavalt lahinguolukorrale.

Eelised ja puudused

MG 34 oli tehniliselt hästi viimistletud ja lahingus efektiivne: hea täpsus, kõrge tulekiirus ja mitmekülgsed kasutamisvõimalused tegid sellest tugevuse. Samas nõudis selle tootmine täpseid masinaid ja palju töötlemist — relv oli keerukam ja kallim toota kui hiljem arendatud alternatiivid. Samuti osutus MG 34 mõnevõrra nõudlikumaks määrdumise ja hoolduse suhtes kui lihtsamalt valmistatud konstruktsioonid.

Asendamine ja pärand

Hoolimata oma heast sooritusest hakkas MG 34 teenima vähemlevinud relvana, kui 1940. aastate algusest laialdasemalt kasutusele võeti MG 42. MG 42 oli lihtsam ja odavam toota (kasutades rohkem press- ja stantsitud osi) ning omas veelgi suuremat tsüklilist tulekiirust, mistõttu see sobis paremini suures mahus sõjatootmiseks. MG 34 püsis siiski kasutusel kogu Teise maailmasõja vältel erinevates rollides ning selle kontseptsioon — universaalse kasutusega, mitme montaažiga kuulipilduja — mõjutas oluliselt hilisemat kuulipildujate arengut.

MG 34 on jäänud ajaloos tuntuks kui oluline samm üldotstarbelise kuulipilduja idees: ta ühendas mobiilsuse ja suuremahulise tulevõime ning tõestas, et üks relv võib täita edukalt nii jalaväe kui ka tugirelva ülesandeid. Paljud relvaarendused ja -lahendused pärast sõda võtsid üle selle mitmekülgsuse põhimõtted.