Sõjalised purilennukid: ajalugu, kasutus ja õhudessant Teises maailmasõjas

Sõjalised purilennukid Teises maailmasõjas — ajalugu, kasutus ja õhudessant: puksiirlennukid, C-47, maandumised, taktika ja kaotused.

Sõjalisi purilennukeid (tavalise purilennuki varianti) kasutasid mitme riigi sõjaväed peamiselt vägede ja raske varustuse kiireks ja suhteliselt vaikseks toimetamiseks lahingupiirkonda. Neid kasutati laialdaselt Teise maailmasõja ajal, kui mobiliseerimine, üllatusrünnakud ja täpne maandamine olid operatsioonide edu seisukohalt olulised. Need mootoriteta õhusõidukid puksiiriti tavaliselt õhus kuni sihtkohta sõjaväe transpordilennukite abil; üks tuntumaid puksiirlennukeid oli C-47 Skytrain ehk Dakota. Puksiiriks võisid olla ka mõningad pommituslennukid. Sõjalised purilennukid ei pysinud õhus iseseisvalt: pärast puksiirlennukist vabastamist tuli neil lennata ja seejärel maanduda otse sobivale avatud maastikule sihtmärgi lähedal.

Ajalooline taust ja kasutus

Purilennukite kasutuselevõtt oli vastus vajadusele toimetada ühikutega suurtes kogustes varustust paikadesse, kus tavaline maandamine või laskumine langevarjudega polnud piisavalt täpne või ohutu. Kuigi langevarjurite puhul langesid üksikud sõdurid ja varustus laiali üle suure ala, võimaldasid purilennukid paigutada väeüksusi ja seadmeid täpsemalt soovitud maandumisalale (LZ). Purilennukid olid vaiksed ja vaenlasele sageli raskesti tuvastatavad pärast puksiirlennukist lahkumist, mis suurendas üllatusmomenti.

Tüübid ja koormusvõime

Sõjalised purilennukid ulatusid väiksematest kahe- kuni neljakohalistest mudelitest kuni suurte transportglideriteni, mis kandsid täiskomplekti langenud meeskonda, kergeid sõidukeid ja isegi maaväe relvastust. Suuremad mudelid projekteeriti kandma rasket varustust, näiteks tankitõrjekahureid, õhutõrjekahureid, väikseid sõidukeid (näiteks džiipide tüüpi) ning kergeid tanke — näiteks sellisteks eesmärkideks arendati erimõõdulisi purilennukeid, et maandada ka Tetrarch-tüüpi kergeid tanke (tankide (nt Tetrarchi tank) maandamiseks).

Materjalid, konstruktsioon ja vastupidavus

Kuna purilennukid olid sageli mõeldud üheks sõjalise operatsiooni kasutuskorraks, valmistati neid tavaliselt lihtsatest ja odavatest materjalidest, nagu puit ja riie, ning nad olid tihti soomustamata. Selline konstruktsioon tegi need kerged ja odavad, kuid samas ka habraste ning jämeda juhtimise ja ilma tõhusate piduriteta õhusõidukitena nad olid maandumisel vastuvõtlikud kahjustustele. Seetõttu hävis või sai tugevalt kahjustatud märkimisväärne osa purilennukitest maandumise käigus ja mõnikord ka maandumisalal toimunud tulevahetustes.

Taktika, riskid ja kaotused

Purilennukite missioonid olid ühepoolse iseloomuga: pärast maandumist ei olnud sageli võimalik purilennukit taastada ega tagasi tuua. Meeskonnad püüdsid maanduda nii, et kahjustused oleksid väikseimad nii lastile kui ka meeskonnale, kuid LZ-id olid sageli kaugel ideaalsest, tihedalt relvastatud või piiratud pinnaga. Selle tõttu käsitleti paljusid purilennukeid kui ühekordseid materjale. Piloodid ise nimetasid end vahel "puksiiri sihtmärkideks" ja maaväe sõdurite seas levis halb nali — purilennukeid kutsuti "lendavateks kirstudeks". Kaotused ulatusid teatud rünnakutel väga kõrgeks — mõnel missioonil kuni 40%-ni.

Tuntud operatsioonid ja riiklikud programmid

Teise maailmasõja suurüritused, kus purilennukitel oli oluline roll, hõlmasid õhudessantoperatsioone ja kliimavõimekuse tõstmist, näiteks Normandia sissetung (D‑päev) ja muud õhudessantoperatsioonid Euroopas. Ameerika Ühendriikidel oli sõja ajal arvukas purilenduri- ja puksiiriüksus: ligikaudu 6000 koolitatud purilenduritest pilooti teenis teenistuses; paljud neist olid endised taevalehüppajad või piloodikandidaadid, kellele anti võimalus lennata purilennukijuhina. Nõukogude võimud katsetasid omakorda ka raskemaid kombineeritud lahendusi, sh projekte nagu Antonov A‑40 — lahtivõetavate tiibadega purilennukile paigaldatav tank.

Muud lennumasinad ja ülevõtt helikopterite poolt

Pärast Teist maailmasõda hakkasid arengud rootsivahemikku ja erivajadust üha enam rahuldama pöörlevatiivalised õhusõidukid. Korea sõja ajaks olid helikopterid paljuski asendanud purilennukid taktikalise transporti ja õhudessantide viimise ülesannetes. Helikopterid võimaldasid sõdureid täpsemalt viia lahinguväljale ja kiiresti evakueerida, samuti manöverdada kitsastes maastikutes. Tänapäeval lubavad tehnilised edusammud langevarjuüksustel ja spetsiaalsetel laskmismeetoditel alla tuua ka raskemat tehnikat, mistõttu traditsioonilised purilennukipõhised massiõhudessandisüsteemid on praktiliselt välja surnud; neid kasutavad peamiselt eriüksused väiksemahulisteks ja vaikseteks sissetungideks.

Eelised ja puudused kokkuvõtlikult

• Eelised: võimalus täpseks ja suhteliselt vaikselt üksuste ja raskema varustuse toimetamiseks maandumisalale; kiire operatsioonide läbiviimine; suur kannatamisvõime taktikalise üllatuse saavutamiseks.
• Puudused: ühekordne kasutus, habras konstruktsioon, suur maandumisrisk ning sageli kõrged kaotused ja varustuse hävimine rasketes maandumistingimustes.

Kuigi purilennukid mängisid oma ajal olulist rolli õhudessantühikute arendamisel ja mitmetes lahinguoperatsioonides, on nende tehniline ja taktikaline tähendus tänapäeval vähenenud helikopteri- ja lennutranspordi ning langevari- ja lasketeknikate arenguga. Siiski jääb purilennukite ajalugu oluliseks peatükiks õhupritsentooria ja maaväe-õhu koostöö arengus.

Küsimused ja vastused

K: Millist tüüpi õhusõidukid on sõjaväe purilennukid?

K: Kuidas kasutati sõjalisi purilennukeid II maailmasõja ajal?

K: Milliseid materjale kasutati sõjaliste purilennukite valmistamiseks?

K: Kuidas nimetasid end purilennukiga maanduvad väed?

K: Millised eelised olid sõjaväe purilennukitel langevarjurite ees?

Küsimus: Kui palju koolitatud piloote oli Ameerika Ühendriikidel Teise maailmasõja ajal?

K: Kas sõjalisi purilennukeid kasutatakse tänapäevalgi?

Otsing