Miinipühkija (miinipüüdja) — laev miinide avastamiseks ja eemaldamiseks

Miinipühkija (miinipüüdja) — kuidas mereväe erilaevad avastavad, neutraliseerivad ja hoiavad laevateed miinidest puhtana: ajalugu, tehnoloogia ja taktika.

Videomängu kohta vt Minesweeper (videomäng).

Miinipüügilaev on väike mereväe sõjalaev, mis on mõeldud vee puhastamiseks miinidest. Miinipüüdjad hoiavad veeteed laevanduse jaoks puhtad. Nad on vaiksemad ja vähem magnetilised kui teised laevad, nii et miinid ei plahvata pühkimisel. Lisaks pühkimisele otsivad ja hävitavad need laevad ka iseseisvalt leitavaid miine ning toetavad kaldalemaandumisi ja laevateede turvamist.

Terminoloogia ja ülesanne

Tihti eristatakse kahte põhitüüpi:

• Miinipühkija (minesweeper) — laev, mis eemaldab või vallutab miine pühkimise seadmete abil, näiteks mehaaniliste trallide, magnet- või akustiliste pühkimissüsteemidega, et teha meretrass laevanduseks ohutuks.
• Miinipüüdja (minehunter) — laev, mille peamine ülesanne on miinide otsimine, tuvastamine ja täpne neutraliseerimine sonarite, kaugtalitavate robotite või sukeldajate abil.

Ajalooline taust

Suurbritannias teadsid mereväejuhid juba enne Esimest maailmasõda, et meremiinid kujutavad endast ohtu riigi laevandusele. Tegelik oht ei olnud mitte invasioon, vaid blokaad, mida aitasid kaasa miinid. Laevade taha tõmmatud kalavõrgud andsid aimu, kuidas miinidest vabaneda. Kuninglik merevägi kasutas kalureid ja nende kalatraalereid, et hoida Manche'i väina miinidest puhtana. Nad said miinivarustuse, püssid, vormiriietuse ja palga kui esimesed miinipüüdjad.

Spetsiaalselt ehitatud miinipildujad ilmusid esmakordselt I maailmasõja ajal. Sõja lõpuks oli meremiinide tehnoloogia kasvanud nii suureks, et miinipildujad ei suutnud neid enam avastada ja kõrvaldada kõigi tol ajal kasutusel olnud vahenditega.

Miinitõrje tegi 2. maailmasõja ajal suuri edusamme. Võitlevad riigid kohandasid kiiresti laevu miinipilduja ülesande täitmiseks. Nii liitlaste kui ka teljeriikide riigid kasutasid kogu sõja jooksul ulatuslikult miinipildujaid. Veealused miinid jäid probleemiks ka pärast sõja lõppu ja miinipildujad olid endiselt kasutusel ka pärast Jaapani kapituleerumist Ameerika Ühendriikidele.

Tehnoloogiad ja töömeetodid

Miinide vastu võitlemiseks on kasutusel mitmeid meetodeid:

• Mehaaniline pühkimine — trallide ja võrkude abil lõhutakse kinni seotud (moored) kontaktmiine, et need pinnale tuua või lõhkuda.
• Magnetiline pühkimine — tekitatakse kunstlik magnetväli, mis aktiveerib magnetilisi mõjutusmiine, võimaldades nende hävitamist kontrollitud tingimustes.
• Akustiline pühkimine — genereeritakse mürasignaale, mis vallandavad akustilisi mõjutusmiine.
• Sonar ja otsing — kõrgresolutsioonilised sonarid ja poolbreamervõtted tuvastavad üheselt põhjamiine, mida seejärel hävitatakse robot-sukeldajate (ROV), AUV-de või sukeldajate abil.
• Kaudne neutraliseerimine — eemaldatud või tuvastatud miinid lõhutakse põhi- või veepinnalise laskuga või paigutatakse nende lähedusse väikeseid lõhkekehi.

Miinipühkijate ehituses kasutatakse sageli vähe magnetilisi materjale — puitu, klaaskiudu või spetsiaalset mitte-magnetilist terast — ning laevu võib degaussida (magnetvälja vähendamine), et vähendada magnetilise mõjuga miinide ohtu.

Tänapäevased lahendused

Pärast 2. maailmasõda töötasid liitlasriigid uut tüüpi miinipildujate kallal. Ameerika Ühendriikide merevägi kasutas Põhja-Koreas ja selle ümbruses asuvate madalate sadamate puhastamiseks spetsiaalseid maabumissõidukeid (madalveelaevu). 2012. aasta juuni seisuga^[update] oli USA mereväelastel Pärsia lahes neli miinipildujat.

Tänapäeval on miinitõrje valdkond liikunud mehaanilistelt meetoditelt suurema automatiseerituse ja allveerobootika suunas. Kasutusele on võetud kaugtalitavad sõidukid (ROV-id), autonoomsed allveesõidukid (AUV-d) ja kõrglahutusega sonarsüsteemid, mis vähendavad inimelu ohtu ja võimaldavad täpsemat neutraliseerimist. Ka riigipõhine ja rahvusvaheline koostöö, miinide kaartide koostamine ning miinipuhastuse rahvusvahelised operatsioonid on muutunud oluliseks osaks mereturvalisuse tagamisel.

Roll tänapäeval ja järeltöö

Miinipühkijad ei ole olulised ainult sõjaajal — nad tegelevad ka tsiviilahendustega: vanade sõjaajal pärit miinide leidmise ja hävitamisega, mereala puhastamisega ning ka kriisiohjega, et hoida sadamad ja laevateed avatud. Tänased laevad töötavad tihti koos õhusüsteemide, sukeldujate ning rahvusvaheliste partneritega, kasutades kombineeritud meetodeid miiniohu vähendamiseks.

Miinipühkija ja miinipüüdja koostöö on sageli vajalik: pühkija eemaldab üldise ohutuse tagamiseks mõjutusmiine ja loob tööala, kust seejärel miinipüüdja või spetsiaalne meeskond otsib ja neutraliseerib allesjäänud või rafineeritud ohud.

Kuigi tehnoloogia on aastakümnetega arenenud, jääb miinide puhastamine keerukaks ja ohutust nõudvaks tööks ning miinipühkijad ja miinipüüdjad on meresõja- ja mereturvalisuse lahutamatu osa.

Küsimused ja vastused

K: Mis on miinipilduja?

K: Kuidas kujutasid meremiinid endast ohtu enne Esimest maailmasõda?

K: Millal ilmusid esmakordselt spetsiaalsed, spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud miinipüüdjad?

K: Milliseid edusamme tehti II maailmasõja ajal miinipildujate vallas?

K: Milliseid uusi miinipildujaid töötati välja pärast Teist maailmasõda?

K: Kus asuvad praegu USA mereväe miinipildujad?

Otsing