Mortier de 12 pouces Gribeauval (Gribeauval 12-tolline mürsk) oli Prantsuse sõjaväe kasutuses olnud raske mürsk, mis kuulus Gribeauval'i süsteemi järgi toodetud piiramistorustiku seeriasse. Selle valmistamisel rakendati Jean Baptiste Vaquette de Gribeauval'i standardiseerimise ja täiustamise põhimõtteid: suurtükid valati ühe metallitükina ja seejärel puuriti siseruum täpse läbimõõdu saavutamiseks. See muutis masstootmise lihtsamaks ja relvade mõõtmete ühtlustamise võimalikuks.

Relva kaliber määrati kuuli läbimõõdu järgi. Gribeauval'i ajal kasutatud prantsuse vana mõõtesüsteemi kohaselt on 1 pouce (1 tolli) 2,707 cm, seega 12 pouce vastab umbes 32,5 cm (325 mm) läbimõõdule. See teeb Mortier de 12 pouces'ist väga suure kaliibriga mürsu, mõeldud eelkõige piiramistöödeks ja tugevate kindlustuste lõhkumiseks.

Ajalugu

Mortier de 12 pouces Gribeauval'i kasutati esmakordselt Ameerika Vabadussõja lõppfaasis (1780–1782) ning seda kasutati oluliselt Yorktowni piiramise ajal 1781. aastal, kus raskemad mühised aitasid kindlustuste ründamisel. Hiljem olid need mürskud kasulikud ka Prantsuse armee operatsioonidel Prantsuse revolutsioonile järgnenud sõdades ja Napoleoni sõdades, kus neid rakendati nii piiramis- kui ka rannikukaitses.

Ehitus ja tehnilised omadused

Gribeauval'i süsteem rõhutas standardiseerimist: torud valati ühe tükina ja puuriti, et saavutada ühtlane siseläbimõõt ning seeläbi parem täpsus ja kütusekulu kontroll. Mortier de 12 pouces kasutas algselt silindrikujulist kamarat (sisemist laadimiskambrit), mis oli lihtsa kujuga, kuid kandis koormust ja kulus kiiremini.

Pärast seda hakati laiemalt üle minema Gomer'i süsteemile, mis kasutas koonilist kambrit. Gomer'i kujundus vähendas kambri kulumist, parandas paugutusomadusi ning võimaldas konstruktsiooni kokkuvõttes kergemaks ja efektiivsemaks muuta.

Kasutus ja taktika

Mürske kasutati peamiselt piiramiste ja kindlustustööde puhul: need tulistasid kõrge trajektooriga suuri lõhke- või tahkes kuulesid, mis langesid kindlustuste peale, põhjustades purustusi ja tule levikut. Mortarit asetati tavaliselt kindlustatud platvormidele või spetsiaalsetele alustele, et vältida toru allapoole vajumist korduval laskmisel.

Koormus ja laadimisjärjestus sisaldasid tavaliselt ettevalmistatud püssirohu kotte, lõhkepulbriga täidetud mürsku ehk lõhkemürske ning süütet (süüte) või süsi, mis süüdistasid lõhkelaengut. Kuna mürskude esmane ülesanne oli tugevalt lõhkuda, ei olnud neile vajalik pikk laskekaugus – pigem oli oluline suur osutusjõud langedes.

Ammunitsioon ja käsitsemine

Ammunitsioonivalikusse kuulusid:

  • lõhke- ehk lõhkepulbriga täidetud mürskud (explosive shells) erinevate süütete ja viivitustega;
  • tahke raud- või kivikuulid (solid shot) kindlustuse fragmentide ja seinte lõhkumiseks;
  • mõnel puhul ka kartul-, kuulimistüüpi last lühikese ulatuse destruktiivseks toimeks.
    • Laadimine oli ränk ja ohtlik töö, mis nõudis mitu meest ja kindlaid ettevaatusabinõusid süütete käsitlemisel.

    Rannikukaitse ja paigaldused

    Mõnda Mortier de 12 pouces'i paigaldati püsivatena rannikukaitseliinidesse, kus need olid kinnitatud metallplatvormidele või kindlatele raamidele. Sellised paigaldused võimaldasid stabiilset tulistamist ja vähendasid vajadust ümberpaigutamise järele, sobides hästi sadamate ja mereranniku kaitseks.

    Tulemus ja pärand

    Gribeauval'i 12-tolline mürsk oli oma ajas võimas ja spetsialiseeritud relv, mis aitas kaasa piiramisoperatsioonide edukusele. Tema peamised nõrkused olid suured mõõtmed ja kaal ning algselt kasutatud silindrilise kambri kiire kulumine. Gomer'i disaini sissetoomine parandas mitu tehnilist probleemi ja suunas tulevikus mürskude konstruktsiooni vajaliku arengu suunas.

    Tänapäeval on Mortier de 12 pouces huvipakkuv ajalooline näide XVIII–XIX sajandi raske piiramissõjanduse tehnoloogiast ning seda uuritakse nii militaarajaloolaste kui ka rekonstrueerijate poolt.