Nagamaki on Jaapanist pärit pikk käepideme ja suure teraga lähirelv, mida võib kirjeldada kui Jaapani versiooni glaive’ist. Seda relva kasutati peamiselt keskaegsetel perioodidel ning selle tuntumad ajastud on Kamakura (1192-1333), Nanbokucho (1334-1392) ja varane Muromachi (1392-1573). Nagamaki nimi tuleneb käepideme mähisest: sõna "nagamaki" tähendab otsetõlkes "pikk mähis". Käepide (tsuka) mähiti nööride või nööri- ja paelamustriga risti-rästi, sarnaselt katana mähisele.

Ajalooline taust

Nagamaki tekkis ja levis peamiselt sel perioodil, mil Jaapani lahingute vormid ja relvastus arenesid. See relv kujunes välja osaliselt vajadusest kombineerida pikema haarde eelis ühe teraga mõõga lõiketeraga. Kuigi mõningad allikad seovad nagamaki arengut hilisema naginata‑liigiga, saavutas nagamaki kasutuse tippu Muromachi perioodi keskel (1336-1600 pKr).

Ehitus ja tehnilised omadused

  • Tera: tavaliselt ühe teraga (shobu‑zori või sirgjooneline) ja pikkusega umbes 2–4 jalga (u 60–120 cm), teritus keskendub lõikavale servale.
  • Käepide (tsuka): pikk — tavaliselt 2–3 jalga (u 60–90 cm) — ning mähitud samal viisil nagu katana tsuka. Erinevus naginata käepidemest on selles, et nagamaki käepide ei ole lihtne puidust vars, vaid käepide koosneb tera nakago pikendusest ja seda on mähitud ning riietatud nagu mõõna tsuka.
  • Nakago ja mähis: tera nakago (tang) ulatub sageli sügavale käepidemesse, mis lisab tugevust ja jäikust. Tsuka on kaetud nöörmähisega (tsukamaki), mis parandab haardumist.
  • Kestas (saya): nagamaki puhul on saya enamasti pikem kui tavalise mõõga oma, et mahutada pikemat tera ja tsukat.
  • Disainierinevused: mõnel nagamaki tüübil võis tagumine serv olla osaliselt viilutatud või õhemaks töödeldud, et vähendada kaalu ja parandada tasakaalu — see ei tähenda alati mõlemapoolset teritamist, vaid konstruktsioonilist tasakaalustamist.

Kasutus ja taktika

Nagamaki oli mõeldud peamiselt tugevate pühkivate ja lõikavate löökide andmiseks. Seda anti sageli jalaväe käsutusse, sest pikk käepide andis lisahaarde ja lõikeulatuse ratsaväge vastu võideldes. Nagamakit hoiti kahe käega fikseeritud asendis sarnaselt katana hoidmisele: parem käsi jäi tavaliselt terale lähemale ja käsi ei nihutatud oluliselt relva käsitsemise ajal. See erineb naginata käsitlusest, kus käte paigaldust ja liikumisulatust relva pikkuses sagedamini muudeti ja kasutati varre kogu pikkust libistamiseks ja ümberpaigutamiseks.

Nagamaki taktika põhines pikema löögiulatuse ja suure inertsi kasutamisel—sobis hästi rünnete lõikamiseks ja vastase takistamiseks, kuid ka kaitseks ratsaväe vastu. Samas oli nagamaki valmistamine ajamahukas ja materjalikulukas võrreldes näiteks jalaväe odadega (yari) või naginata‑laadsete relvadega, mistõttu see ei saanud nii laialdaselt levinud relvaks.

Võrdlus teiste relvadega

  • Naginata: naginata on tavaliselt varrega relv, mille käepide on lihtsam puidust varre moodi ja mida käsitletakse sageli slide‑liigutustega; naginata tera on lühem ja kumeram, ning relva manööverdamine eeldab käte nihutamist piki varre. Nagamaki on rohkem mõõga‑laadne tera ja jäigema käepidemega.
  • No‑dachi / odachi: nagamaki mõnikord liigitub laiemalt pikkade mõõkade hulka nagu no‑dachi, kuid peamine eripära on nagamaki käepide, mis on mähitud ja tundub rohkem nagu katana tsuka kui tavaline pikk mõõga vars.
  • Yari (oda): oda oli odavam ja kergem tootmiseks ning andis suurema löögikõrguse torkeks; nagamaki pakkus senisest erinevat lõikamisvõimekust, kuid oli kallim ja nõudis rohkem oskust kasutada.

Tänapäevane pärand

Tänapäeval kohtab harva tõelist ajaloolist nagamakit, kuid säilinud näidiseid ja rekonstruktsioone leidub muuseumites ja erakollektsioonides. Mõned kaasaegsed replikaadid ja koolitusrelvad kannavad nime nagamaki‑naoshi — see tähendab naginata kujust muudetud pikkkatana, mis on sirgem ja õhem, kuid väga pika käepidemega. Sellised relvad annavad parema ettekujutuse nagamaki vormist ja tööviisist, samas kui traditsiooniline naginata jääb lühemaks, laiemaks ja kumerama tipuga.

Kokkuvõte

Nagamaki on eriline Jaapani lähirelv, mis ühendab pikkade lõikemõõkade jõu ja mõõga tehnika. Selle unikaalne tsuka‑mähis ja käitlemismeetod eristavad seda naginata ja teiste pika relvade tüüpide seast. Kuigi see ei olnud nii laialt levinud kui odad või muud pikad relvad, jääb nagamaki tähtsaks nähtuseks Jaapani relvastuse ajaloos ning huvi selle vastu kestab nii muuseumikollektsioonides kui ka ajaloolistes rekonstuktsioonides ja traditsioonilistes koolkondades.