Väävelsinep (sinepigaas, ipriit) — definitsioon, omadused ja ajalugu

Sinepigaas ehk väävelsinep on keemiline ühend, mida on kasutatud keemiarelvana. Seda kasutati I maailmasõjas Saksa armee poolt 1917. aastal Belgias Ypres'i lähedal Briti ja Kanada sõdurite vastu. Hiljem kasutati seda ka Prantsusmaa teise armee vastu. Väävelsinepit tuntakse ka nime ipriit (ingl. sulfur mustard) all.

Keemiline nimetus ja omadused

Väävelsinep on orgaaniline väävlit sisaldav ühend, keemilise nimetusega bis(2‑kloroetüülsulfiid) või rahvusvaheliselt tuntud kui bis(2‑chloroethyl) sulfide. Keemiline valem on (ClCH₂CH₂)₂S. See on toatemperatuuril viskoosne vedelik, puhtal kujul värvitu (aga reostuse või oksüdeerumise korral kollakas- kuni pruuni tooni saav) ja tavatingimustes suhteliselt madala aurustumisastega, mistõttu võib see püsida pinnal ja keskkonnas pikema aja.

Füüsikalised omadused (olulisemad näitajad):

• sulamistemperatuur umbes 14 °C (57 °F);
• see laguneb enne keemistemperatuuri saavutamist—ligikaudu 218 °C (424 °F);
• lõhn: kirjeldatakse mõnikord kui lähedast söögisinepi, mädarõika või küüslaugu lõhnale (selle järgi sai ka rahvapärane nimetus), kuid lõhn võib olla nõrk või eksitav ning ei ole usaldusväärne hoiatustunnus;
• keemiliselt on väävelsinep tugev alküleeriv aine, mis võib seonduda rakkude DNA ja valkudega—see seletab nii selle rakkudele otsest mürgist toimet kui ka pikaajalisi terviseriske.

Toksilisus ja kliinilised nähud

Väävelsinep on peamiselt naha- ja limaskestade ärritaja ja villistaja (vesikulant). Lööbed ja villid tekivad sageli viivitusega (tunnid kuni päevad), mis tähendab, et esialgne kokkupuude võib jääda ohvrite ja ümbruse jaoks varjatuks. Peamised kahjustuskohad ja sümptomid:

• nahakahjustus: punetus, põletav valu, hiljem vedelikuga täitunud villid ja koe hävinemine;
• silmad: tugev ärritus, pisaravool, silmade valgustundlikkus, raskematel juhtudel osaline või täielik ajutine pimedus;
• hingamisteed: hingamisraskused, köha, põletusninuteedest kuni kopsupõletikuni ja hingamisraskusteni;
• süsteemsed efektid: iiveldus, väsimus ja verelugu mõjutavad muutused lihastes või luuüdis, raskematel juhtudel eluohtlikud tüsistused;
• pikemaajalised tagajärjed: armistumine, püsivad hingamisteede kahjustused, nägemise püsivad häired ja suurenenud vähiriski oht — väävelsinepit on seostatud genotoksilise toimega.

Ajalugu ja juhtumid

Väävelsinepi sünteesiti esmakordselt teaduslikult Frederick Guthrie poolt 1860. aastal; on ka kirjalikke viiteid võimalikust avastamisest juba 1820. aastatel M. Depretzi poolt. Suurema ajaloolise tähenduse sai aine kui keemiarelv I maailmasõjas, eriti Ypres'i lahingutes 1917. aastal, kus see põhjustas laialdasi vigastusi ja kannatusi. Pärast esmakordset laialdast kasutust sõjapidamises hakati sellele pöörama rohkem tähelepanu nii meditsiiniliselt kui ka rahvusvahelise poliitika tasandil.

Kuigi väävelsinepi kasutamine keelustati järgmiste rahvusvaheliste kokkulepetega, on ajalooliselt teatatud ka uuematest kasutusjuhtudest erinevates konfliktides 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses.

Õiguslik staatus ja rahvusvahelised kokkulepped

Sõjategevuses väävelsinepi kasutamine keelustati juba 1925. aasta Genfi protokolliga, mis keelas mürkgaaside kasutamise rindeoperatsioonides—see protokoll sündis osaliselt esimeses maailmasõjas saadud kogemuste põhjal. Täiendav ja ulatuslikum rahvusvaheline regulatsioon on keemiarelvade konventsioon, mis jõustus 1997. aastal (ratifitseerimised ja läbirääkimised lõpetati 1993. aastal) ja keelab selliste ainete tootmise, omamise, ladustamise ja kasutamise ning sätestab kontrolli- ja likvideerimismehhanismid. Konventsiooni täitmist jälgib Organisatsioon keemiarelvade keelustamiseks (OPCW).

Kaitse, dekontaminatsioon ja meditsiiniline abi

Kui toimub kokkupuude väävelsinepiga, on esmane prioriteet kannatanu kiire ja ohutu eraldamine saastunud kohast ning kokkupuudunud riiete eemaldamine (vastasel juhul võib jääkained edasi kahjustada nahka või levitada saastet). Seejärel tuleb nahka õrnalt pesta voolava vee ja seebiga ning silmi loputada puhiseveega, kuni meditsiiniline abi saabub. Kiire meditsiiniline hindamine on oluline, sest sümptomid võivad ilmneda viivitusega.

Ravi on enamikul juhtudel toetav ja sümptomaatiline: valu leevendamine, haavahooldus, hingamisteede toe vajaduse hindamine ja tüsistuste jälgimine. Erialase abi peavad andma koolitatud meditsiinitöötajad; dekomtaminatsioon ning käitlemine nõuavad kaitseriietust ja spetsiaalset varustust, et vältida päästjate kokkupuudet.

Tervise- ja keskkonnariskid

Väävelsinep on ohtlik nii otsesele kokkupuutujale kui ka keskkonnale, eriti kui see satub pinnasesse või vette. Mõned vanad laskemoonakäigud ja lahingujäätmed võivad jääda ohtlikeks aastaid, seetõttu nõuab selliste alade käsitlemine spetsialiseeritud puhastamist ja kontrolli. Rahvusvahelised programmid on suunanud endiste lahinguväljade ja ladustatud varude likvideerimisele ja ohutustõkestusele.

Kokkuvõte

Väävelsinep (ipriit) on mürgine, alküleeriv keemiline ühend, mis on ajaloos kantud kurikuulsalt keemiarelvana. Kuigi kasutamine sõjategevuses on rahvusvaheliste kokkuleppidega keelatud ja paljude riikide laovarud on likvideeritud, jääb aine ohtlikuks ning vanad saastumised ja mõnel juhtumil ka ebaseaduslik kasutamine on jätkuvaks mureks. Kiire meditsiiniline abi, ohutu dekontaminatsioon ja rahvusvaheline järelevalve on tähtsad, et vähendada nii inimkannatusi kui ka keskkonnakahju.

Küsimused ja vastused

K: Mis on sinepigaas?

K: Millal seda esimest korda sõjapidamises kasutati?

K: Kuidas näeb see välja toatemperatuuril?

K: Kes avastas väävelsinepi?

K: Kuidas sai see oma nime?

K: Millal oli selle kasutamine sõja ajal keelatud?

Küsimus: Milline on selle keemiline valem ?

Otsing