Mürsk (relv)

Kasutage

Mördi on üsna lihtne ja hõlpsasti kasutatav. Enamik neist koosneb torust, millesse laskur laseb pommi. Toru on tavaliselt asetatud 45-90-kraadise nurga all maapinna suhtes. Mida suurem on nurk, seda lühem on laskekaugus. Kui pomm jõuab toru põhja, tabab see süütepliiatsit. Mürsupommi kaal on piisav, et käivitada süütepolt, mis süütab mürsu ja tulistab selle. Mõnedel suurematel mürskudel on süütepolt, mis käivitub mitte automaatselt, vaid nööriga.

Alates 18. sajandist kuni 20. sajandi alguseni kasutati väga raskeid piiramismürske. Neid oli väga raske liigutada. Need olid kuni ühemeetrise kaliibriga. Need olid sageli valmistatud malmist. Esimese maailmasõja ajal võeti kasutusele väiksemad konstruktsioonid, mida oli lihtsam liigutada. Mürske kasutatakse tänapäevalgi.

Kerge ja keskmise suurusega mürske on lihtne liigutada. Neid kasutavad tavaliselt jalaväeüksused. Mürsud võivad tulistada kaevikust või defilaadist.

Rasked mürsud on tavaliselt 120-300 mm kaliibriga. Need relvad on tavaliselt pukseeritavad või sõidukitele paigaldatud. Mõnikord laaditakse neid tagantpoolt (tagumikuga). Neid kasutavad tavaliselt pataljonide või diviiside jalaväeüksused. Isegi nii suured mürsud on lihtsamad ja odavamad kui haubitsad ja põllutükid.

Mürske saab liigutada üks või mitu inimest (suuremaid mürske saab tavaliselt osadeks jagada) või liigutada sõidukiga. Jalaväemürske saab tavaliselt üles seada ja tulistada mürsukandjailt. Mürsukandja on modifitseeritud soomustatud sõiduk või spetsiaalselt mürsukandja jaoks ehitatud sõiduk. Neil on suur luuk katusel. Kahe barreliga mürsud - nagu AMOS PT1 - on uusimad raskemürskude tüübid. Need pannakse kandjatele, näiteks soomukitele, tankide šassiidele ja patrull-laevadele.

Mürsu kergeid versioone kasutavad tavaliselt vähemalt kaks meest. Raskemaid mürske tulistavad kolm kuni viis meest. Kergemaid mürske võib tulistada kõikjalt, kus on hea tulepositsioon. Keskmise raskusega mürske tulistatakse tavaliselt ettevalmistatud, hästi kindlustatud positsioonidest.

Kolm erinevat tüüpi mürsukuulipildujat.


Prantsuse mürsu skeem. See on pärit 18. sajandist.

Disain

Enamik tänapäeval kasutatavatest mürskudest koosneb torust, plaadist, millel toru seisab, ja kahest jalast.

Mürsud on peamiselt keskmise kaliibriga relvad. Siiski on valmistatud nii suuremaid kui ka väiksemaid mürske. Näide väiksema mürsu kohta on Briti 51 mm kergmürsk. 51 mm mürske kannab vaid üks sõdur. See koosneb ainult torust ja alusplaadist. Suurem näide on nõukogude 2S4 M1975 Tyulpan (tulbikukk) 240 mm iseliikuv mürsk.

Mürsud ei ole väga stabiilsed, kui neid kasutatakse lumel või pehmel pinnasel. Selle põhjuseks on see, et tagasilöök surub neid maapinda. Selle probleemi vältimiseks saab kasutada Rascheni kotti.

Laskemoona

Mürskude poolt tulistatud laskemoona nimetatakse õigesti "pommideks". Üheks võimalikuks põhjuseks on see, et vintide tõttu, mis stabiliseerivad mürsu lendamisel, ja mürsu kuju tõttu näeb see välja nagu lennukilt langetatud pomm.

Mürsud võivad tulistada palju erinevaid pomme. Mõned neist on järgmised:

• Kõrge plahvatusohtlik. See on tavaline mürsk, mis plahvatab maapinnale tabamisel.
• Suitsu ring. See tekitab paksu suitsu, see võib olla eri värvi. Seda tulistatakse vaenlase positsioonidele või avatud aladele, et takistada nähtavust, nii et sõbralikud jõud saaksid liikuda ilma, et neid oleks näha.
• Valge fosfor. See tekitab paksu suitsuvaiba, mis pimestab ja põletab vaenlast, tekitades plahvatusest teise ja kolmanda astme põletushaavu.
• Valgustusring. See on helkur, mis ripub langevarju all. See valgustab öösel lahinguvälja.

Mürskude eriomadused

Mürsud on tavaliselt väiksemad ja kergemad kui haubitsad ja põllutükid. Kui mürskpommi lastakse välja, laskub see väga järsu nurga all (peaaegu otse alla).

Mürsud võivad olla väga kasulikud, kui neid kasutatakse varjatud kohtades. Veelgi kasulikum võib olla, kui lahinguväljal on inimesi, kes aitavad mürskudele öelda, kuhu tulistada (esireageerijad).

LLR 81mm mürsu 2e REI.


Pilt mürsu toru külge kinnitatud alusplaadist ja kahest jalast.


Gruusia-aegne kaasaskantav kaevemürsk.

Ajalugu

Mürsud on eksisteerinud juba sadu aastaid. Esmalt kasutati neid piiramistel. Giovanni da Tagliacozzo Euroopa kirjeldus Belgradi piiramise kohta (1456) ütleb, et türklased kasutasid seitse mürsku, mis tulistasid "ühe itaalia miili kõrguseid kivilööke". Nende kiirus olevat olnud väga aeglane. Samuti öeldi, et meeste vigastuste tekkimist võis vältida, kui panna välja vaatlejad, kes hoiatasid vägesid, millise nurga alt mürsud tulistavad.

Varased mürsud, nagu Pumhart von Steyr, olid suured ja rasked. Samuti oli neid raske liigutada. Varase mürsu, mida sai kergesti liigutada, leiutas parun Menno van Coehoorn (Grave'i piiramine, 1673). Vicksburgi piiramise ajal teatas kindral Ulysses S. Grant, et valmistas mürsud, "võttes kõige tugevamast puust palgid, mida leida võis, puurides need välja kuue- või kaheteistkümne naelase mürsu jaoks ja sidudes need tugevate rauast lintidega. Need vastasid mürsukahuritena ja neist visati mürsud edukalt vaenlase kaevikutesse."

Mürsud olid läänerinde mudastes kaevikutes väga kasulikud. Mürsu laskemoona võis suunata otse kaevikusse, sest pommid langesid sügava nurga all.

Iwo Jima lahingu ajal kasutas Jaapani keiserlik armee Ameerika vägede vastu kaksteist 320 mm mürsku.

Suurimad mürsud

Suurimad kunagi valmistatud mürsud olid prantsuse "Monster Mortar" (36 prantsuse tolli; 975 mm; arendas Henri-Joseph Paixhans 1832. aastal), Mallet's Mortar (36 tolli; 910 mm; projekteeris Robert Mallet ja katsetati Londonis Woolwichi arsenalis 1857. aastal) ja "Little David" (36 tolli; 914,4 mm; arendati Ameerika Ühendriikides kasutamiseks Teises maailmasõjas). Kõigi kolme mürsu kaliiber oli 36 "tolli". Siiski kasutati ainult "Monster Mortar" (Antwerpeni lahingus 1832. aastal).

"Kodused" mürsud

"Kodukootud" mürske on kasutanud mässuliste rühmitused. Tavaliselt kasutatakse neid hästi kaitstud sõjaväebaaside ründamiseks või tsiviilisikute hirmutamiseks. Varajane näide oli Davidka. Seda kasutati 1948. aasta Iisraeli Vabadussõja ajal. Iiri Vabariigi Ajutine Armee kasutas mõningaid tuntumaid näiteid 1970-ndatel, 1980-ndatel ja 1990-ndatel aastatel. Suurimaid tüüpe hakati nimetama "kasarmuhävitajateks". Need olid tavaliselt valmistatud rasketest terastorudest, mis olid asetatud terasraamile.

Tuntud sündmused, mille puhul kasutati "omatehtud" mürske, hõlmavad 1985. aasta Newry mürsu rünnakut. See juhtus, kui üheksa Ulsteri kuningliku konstaabli liikme surma sai. Teine tuntud sündmus on 1991. aastal toimunud Downing Streeti mürsu rünnak. Selle käigus mürskis IRA Downing Street 10 kohtumise ajal. Käivitati kolm pommi, kuid ainult üks plahvatas. See maandus Briti peaministri maja tagaaias. See purustas ainult maja tagumise osa aknad. Peaminister John Major pidi kolima Admiraliteedi majja, kuni aknad parandati.

Suur Türgi pommitus


IRA "omatehtud" mürsutoru.

Galerii

Seotud leheküljed

• Raskete mürskude loetelu