Miinipilduja (mürsk) — suurtükirelv: definitsioon, ajalugu ja tüübid
Miinipilduja (mürsk) — selgitus, ajalugu ja tüübid. Lühike ülevaade suurtükirelvast, toimimisest, kasutusest ning erinevatest mürskuliikidest sõjapidamises.
Mürsk on suurtükiväe relv, mis tulistab lõhkekehasid — need laskemoonatükid kutsutakse tihti ka pommideks. Põhimõtteliselt on miinipilduja lühike toru, mille kaudu tulistatakse mürsulahinguid kõrge, kõverjoonelise (nii‑öelda ülevalt alla) trajektooriga sihtmärkidele. Selline kõrgema nurga all toimuv tulistus võimaldab tabada peidetud või kaitstud sihtmärke, kuna mürsk langeb sihtmärgile pealt.
Definitsioon ja terminoloogia
Terminid võivad eri keeltes ja allikates erineda. Eesti keeles nimetatakse relva sageli miinipildujaks ja selle lasku mürskuks või mürsuks. Miinipilduja on suurtükirelv, mille eripäraks on lühike toru, suur kaldenurk ja suhteliselt madal suunakiirus võrreldes sirgjooneliste suurtükkide või püssirohukaartidega. Tänu sellele on tegemist kaudtulirelvaga — laskur ei pea sihtmärki otseselt nägema.
Ajalugu lühidalt
Miinipildujate esimesed eelkujud tekkisid juba püssirohuajastul keskajal ja varakeskaegselt, kuid kaasaegse tähenduse ja laialdase kasutuse said miinipildujad eeskätt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse arengute käigus. Suur tähtsus tuli neil Esimeses maailmasõjas, kus neid kasutati rinde taga asuvate sihtmärkide mõjutamiseks ja peidetud positsioonide ründamiseks. Teise maailmasõja jooksul arendati mobiilsemaid, kompaktsemaid ja efektiivsemaid mudeleid; pärast seda on arenenud ka automaat‑, soomustatud‑ ja lahingumasinale paigaldatavad miinipildujad ning täppisjuhitavad mürskud.
Tüübid ja suurused
- Kergetüüpi miinipildujad (nt 50–60 mm): enamasti jalaväe kaasaskantavad, ühe või paari mehega liigutatavad, sobivad lühikesteks kaugusteks ja kiireks tuletoeks.
- Keskmised miinipildujad (nt 81 või 82 mm): standardsed jalaväeliigi miinipildujad, pakuvad suuremat läbistamis- ja lõhkeulatust, tavaliselt 3–5 km maksimaalne kaugus sõltuvalt laadist.
- Rasked miinipildujad (nt 120 mm): suurem lõhkeainekogus ja pikem laskekaugus (tavaliselt kuni umbes 7–9 km, mõnel variandil rohkem), sagedasti soomustatud või veermikul paigaldatud ja lahingurühmades kasutatavad.
- Automaat‑ ja lahingumasinale paigaldatavad süsteemid: kiire tule toomiseks, integreeritavad tulejuhtimissüsteemidega.
- Erilahendused: mere‑ ja lennukitooted, purustatud kontaktlaited, juhitavad mürskud ja raketiabiga mürskud kauguse suurendamiseks.
Tööpõhimõte ja laskematerjal
Miinipilduja töötab tavaliselt niiviisi, et mürsk asetatakse torusse ja lask käivitub kas laskmispulga kaudu põhiltuks või alusplaadile langeva mürsku löögiga, mis lööb padruni välja. Mürsku kujutab endast torujuppis asetatud lõhkekeha, mis sisaldab tavaliselt lõhkeainet ning suurt fragmentatsiooni‑ või täpsematel juhtudel juhtsusüsteemi. Laskematerjalide tüübid:
- Kõrgpurustusega (HE) mürskud — peamine lahingukasutuse tüüp, põhjustab fragmentatsiooni ja šokki.
- Suitsu- ja varjamislastid — tekitavad suitsukatteid liikumiseks või sihtmärkide peitmiseks.
- Valgustuslastid — helendavad sihtkoha valgustamiseks öösel.
- Koolitus‑ ja treeningmürskud — inertsed või väiksema lõhkeainetega harjutusteks.
- Juhtitavad mürskud — tänapäeval on olemas täpsema juhtimisega mürskud, mis parandavad tabavust ja vähendavad kõrvalkahju.
Taktika ja kasutus
Miinipildujaid kasutatakse laialdaselt lahinguväljal: nad annavad ülemise kaarega kaudtulet, sobivad taktikaliselt lõksude, kindlustatud positsioonide, maskeeritud sihtmärkide ründamiseks ning toetavad jalaväge. Tavaliselt töötab süsteem koos vaatluspunkiga või forward observeriga, kes määrab koordinaadid ja korrigeerib tule. Kiire ülesseadmine, paindlik tulistamisnurk ja eri tüüpi laskemoon teevad neist väärtusliku tugevdusvahendi miinipilduja ja suurtükiväe koosseisus.
Eelised ja piirangud
- Eelised: kõrge trajektoor võimaldab tabada varjatud sihtmärke, mitmekülgne laskemoon, eri suurustes mudelid jalaväe‑ või soomustatud kasutuseks, kiire rakendatavus ja liigutatavus väiksematel kaliibritel.
- Piirangud: suhteliselt lühem ja ebatäpsem pika rakettulena võrreldes sirgjooneliste suurtükkidega, piiratud efektiivne ulatus sõltuvalt kaliibrist, nõuab head tulejuhtimist ja koordinatsiooni.
Ohutus ja hooldus
Miinipildujate käsitsemisel on oluline järgida rangeid ohutusreegleid: laskemoon peab olema sobiv ja defektivaba, laskekoormused ja vahekaugused peavad olema täpsed, alusplaat ja toru peavad olema korras. Regulaarne hooldus, puhastamine ja mehaanilise osa kontroll on hädavajalikud, et vältida ebaõnnestumisi või plahvatuse teket torus. Ka vabaühendusetus tuleolukorras ning tsiviilpiirkondade lähedus nõuavad täiendavat ettevaatust ja rahvusvahelisi reegleid arvestavat käitumist.
Kokkuvõte
Miinipildujad (ja nende mürskud) on jätkuvalt oluliseks osaks moderne lahingtaktika arsenalis: nad pakuvad paindlikku, kaudtule tuge ja suudavad tabada peidetud või kaitstud sihtmärke. Tehnoloogia areng toob kaasa täpsema laskemoona ja suurema haavatavuse kontrolli, kuid põhiprintsiibid — lühike toru, kõrge trajektoor ja erinevad laskemoonatüübid — jäävad samaks.
USA sõdurid tulistavad mürske.
Kasutage
Mördi on üsna lihtne ja hõlpsasti kasutatav. Enamik neist koosneb torust, millesse laskur laseb pommi. Toru on tavaliselt asetatud 45-90-kraadise nurga all maapinna suhtes. Mida suurem on nurk, seda lühem on laskekaugus. Kui pomm jõuab toru põhja, tabab see süütepliiatsit. Mürsupommi kaal on piisav, et käivitada süütepolt, mis süütab mürsu ja tulistab selle. Mõnedel suurematel mürskudel on süütepolt, mis käivitub mitte automaatselt, vaid nööriga.
Alates 18. sajandist kuni 20. sajandi alguseni kasutati väga raskeid piiramismürske. Neid oli väga raske liigutada. Need olid kuni ühemeetrise kaliibriga. Need olid sageli valmistatud malmist. Esimese maailmasõja ajal võeti kasutusele väiksemad konstruktsioonid, mida oli lihtsam liigutada. Mürske kasutatakse tänapäevalgi.
Kerge ja keskmise suurusega mürske on lihtne liigutada. Neid kasutavad tavaliselt jalaväeüksused. Mürsud võivad tulistada kaevikust või defilaadist.
Rasked mürsud on tavaliselt 120-300 mm kaliibriga. Need relvad on tavaliselt pukseeritavad või sõidukitele paigaldatud. Mõnikord laaditakse neid tagantpoolt (tagumikuga). Neid kasutavad tavaliselt pataljonide või diviiside jalaväeüksused. Isegi nii suured mürsud on lihtsamad ja odavamad kui haubitsad ja põllutükid.
Mürske saab liigutada üks või mitu inimest (suuremaid mürske saab tavaliselt osadeks jagada) või liigutada sõidukiga. Jalaväemürske saab tavaliselt üles seada ja tulistada mürsukandjailt. Mürsukandja on modifitseeritud soomustatud sõiduk või spetsiaalselt mürsukandja jaoks ehitatud sõiduk. Neil on suur luuk katusel. Kahe barreliga mürsud - nagu AMOS PT1 - on uusimad raskemürskude tüübid. Need pannakse kandjatele, näiteks soomukitele, tankide šassiidele ja patrull-laevadele.
Mürsu kergeid versioone kasutavad tavaliselt vähemalt kaks meest. Raskemaid mürske tulistavad kolm kuni viis meest. Kergemaid mürske võib tulistada kõikjalt, kus on hea tulepositsioon. Keskmise raskusega mürske tulistatakse tavaliselt ettevalmistatud, hästi kindlustatud positsioonidest.
Kolm erinevat tüüpi mürsukuulipildujat.
Prantsuse mürsu skeem. See on pärit 18. sajandist.
Disain
Enamik tänapäeval kasutatavatest mürskudest koosneb torust, plaadist, millel toru seisab, ja kahest jalast.
Mürsud on peamiselt keskmise kaliibriga relvad. Siiski on valmistatud nii suuremaid kui ka väiksemaid mürske. Näide väiksema mürsu kohta on Briti 51 mm kergmürsk. 51 mm mürske kannab vaid üks sõdur. See koosneb ainult torust ja alusplaadist. Suurem näide on nõukogude 2S4 M1975 Tyulpan (tulbikukk) 240 mm iseliikuv mürsk.
Mürsud ei ole väga stabiilsed, kui neid kasutatakse lumel või pehmel pinnasel. Selle põhjuseks on see, et tagasilöök surub neid maapinda. Selle probleemi vältimiseks saab kasutada Rascheni kotti.
Laskemoona
Mürskude poolt tulistatud laskemoona nimetatakse õigesti "pommideks". Üheks võimalikuks põhjuseks on see, et vintide tõttu, mis stabiliseerivad mürsu lendamisel, ja mürsu kuju tõttu näeb see välja nagu lennukilt langetatud pomm.
Mürsud võivad tulistada palju erinevaid pomme. Mõned neist on järgmised:
- Kõrge plahvatusohtlik. See on tavaline mürsk, mis plahvatab maapinnale tabamisel.
- Suitsu ring. See tekitab paksu suitsu, see võib olla eri värvi. Seda tulistatakse vaenlase positsioonidele või avatud aladele, et takistada nähtavust, nii et sõbralikud jõud saaksid liikuda ilma, et neid oleks näha.
- Valge fosfor. See tekitab paksu suitsuvaiba, mis pimestab ja põletab vaenlast, tekitades plahvatusest teise ja kolmanda astme põletushaavu.
- Valgustusring. See on helkur, mis ripub langevarju all. See valgustab öösel lahinguvälja.
Mürskude eriomadused
Mürsud on tavaliselt väiksemad ja kergemad kui haubitsad ja põllutükid. Kui mürskpommi lastakse välja, laskub see väga järsu nurga all (peaaegu otse alla).
Mürsud võivad olla väga kasulikud, kui neid kasutatakse varjatud kohtades. Veelgi kasulikum võib olla, kui lahinguväljal on inimesi, kes aitavad mürskudele öelda, kuhu tulistada (esireageerijad).
LLR 81mm mürsu 2e REI.
Pilt mürsu toru külge kinnitatud alusplaadist ja kahest jalast.
Gruusia-aegne kaasaskantav kaevemürsk.
Ajalugu
Mürsud on eksisteerinud juba sadu aastaid. Esmalt kasutati neid piiramistel. Giovanni da Tagliacozzo Euroopa kirjeldus Belgradi piiramise kohta (1456) ütleb, et türklased kasutasid seitse mürsku, mis tulistasid "ühe itaalia miili kõrguseid kivilööke". Nende kiirus olevat olnud väga aeglane. Samuti öeldi, et meeste vigastuste tekkimist võis vältida, kui panna välja vaatlejad, kes hoiatasid vägesid, millise nurga alt mürsud tulistavad.
Varased mürsud, nagu Pumhart von Steyr, olid suured ja rasked. Samuti oli neid raske liigutada. Varase mürsu, mida sai kergesti liigutada, leiutas parun Menno van Coehoorn (Grave'i piiramine, 1673). Vicksburgi piiramise ajal teatas kindral Ulysses S. Grant, et valmistas mürsud, "võttes kõige tugevamast puust palgid, mida leida võis, puurides need välja kuue- või kaheteistkümne naelase mürsu jaoks ja sidudes need tugevate rauast lintidega. Need vastasid mürsukahuritena ja neist visati mürsud edukalt vaenlase kaevikutesse."
Mürsud olid läänerinde mudastes kaevikutes väga kasulikud. Mürsu laskemoona võis suunata otse kaevikusse, sest pommid langesid sügava nurga all.
Iwo Jima lahingu ajal kasutas Jaapani keiserlik armee Ameerika vägede vastu kaksteist 320 mm mürsku.
Suurimad mürsud
Suurimad kunagi valmistatud mürsud olid prantsuse "Monster Mortar" (36 prantsuse tolli; 975 mm; arendas Henri-Joseph Paixhans 1832. aastal), Mallet's Mortar (36 tolli; 910 mm; projekteeris Robert Mallet ja katsetati Londonis Woolwichi arsenalis 1857. aastal) ja "Little David" (36 tolli; 914,4 mm; arendati Ameerika Ühendriikides kasutamiseks Teises maailmasõjas). Kõigi kolme mürsu kaliiber oli 36 "tolli". Siiski kasutati ainult "Monster Mortar" (Antwerpeni lahingus 1832. aastal).
"Kodused" mürsud
"Kodukootud" mürske on kasutanud mässuliste rühmitused. Tavaliselt kasutatakse neid hästi kaitstud sõjaväebaaside ründamiseks või tsiviilisikute hirmutamiseks. Varajane näide oli Davidka. Seda kasutati 1948. aasta Iisraeli Vabadussõja ajal. Iiri Vabariigi Ajutine Armee kasutas mõningaid tuntumaid näiteid 1970-ndatel, 1980-ndatel ja 1990-ndatel aastatel. Suurimaid tüüpe hakati nimetama "kasarmuhävitajateks". Need olid tavaliselt valmistatud rasketest terastorudest, mis olid asetatud terasraamile.
Tuntud sündmused, mille puhul kasutati "omatehtud" mürske, hõlmavad 1985. aasta Newry mürsu rünnakut. See juhtus, kui üheksa Ulsteri kuningliku konstaabli liikme surma sai. Teine tuntud sündmus on 1991. aastal toimunud Downing Streeti mürsu rünnak. Selle käigus mürskis IRA Downing Street 10 kohtumise ajal. Käivitati kolm pommi, kuid ainult üks plahvatas. See maandus Briti peaministri maja tagaaias. See purustas ainult maja tagumise osa aknad. Peaminister John Major pidi kolima Admiraliteedi majja, kuni aknad parandati.
Suur Türgi pommitus
IRA "omatehtud" mürsutoru.
Galerii
· 
Prantsuse 120 mm MO-120-RT-61 miinipilduja.
· 
120 mm mürskpommi suure plahvatusjõuga.
· 
120 mm mürsupomm.
· 
81 mm mürskpommi suure plahvatusjõuga mürskpomm.
· 
81 mm valge fosfori mürsu mürsk.
· 
Saksa armee Wiesel 2 lePzMrs (Advanced Mortar System'i kerge soomustatud miinipilduja).
· 
Kanada miinipildujate meeskond võitleb Prantsusmaal 1944. aastal.
· 
Ameerika miinipildujate meeskond võitleb Reini ääres, 1945. aastal.
· 
Paljud 60 mm mürsu pommid.
· 
Soome miinipildujarühm 81 KRH 71 Y.
· 
Käeshoitav 60 mm mürsk, Afganistan, 2010.
Seotud leheküljed
- Raskete mürskude loetelu
Otsige