Langevari
Langevarju kasutab õhus liikuva eseme aeglustamiseks tõmbejõudu. Sageli on see vihmavarju kujuline seade, mille abil inimesed või asjad saavad aeglaselt ja ohutult maale langeda suurest kõrgusest, näiteks lennukist.
Sõna "langevari" tuleneb prantsuse sõnadest "parer", mis tähendab "kaitsta", ja "chute", mis tähendab "langevarju", mis tähendab, et langete ettevaatlikult alla, et olla kindel, et olete ohutu. Langevarjusid kasutatakse sõiduki horisontaalse aeglustamise (statsionaarne õhusõiduk või lohisõitja) hõlbustamiseks või stabiilsuse tagamiseks (tandemi vabalangemine või kosmosesüstik pärast maandumist).
Langevarjusid kasutatakse spordialal, mida nimetatakse langevarjuhüpeteks. Langevarjurid on sõdurid, kes ründavad lennukist hüpates.
Sõna "langevari" tuleneb sõnast "para", mis tähendab vanakreeka keeles "vastu" või "vastu", ja "chute", mis on prantsuse keeles "langemine". Paljudes teistes keeltes viitab sõna "kukkumisvarjule", näiteks saksa Fallschirm. Mõned kaasaegsed langevarjud liigitatakse pooljäikeks tiibadeks, mis on manööverdamisvõimelised ja võivad teha kontrollitud laskumise, et puruneda kokkupõrkel maapinnaga.
Leiutaja Leonardo Da Vinci visandas langevarju oma Codex Atlanticusesse (fol. 381v) umbes 1485. aastal. Leonardo langevarju hoidis avatuna kandiline puust raam. Leonardo püramiidikujulise konstruktsiooni teostatavust katsetas edukalt 2000. aastal britt Adrian Nicholas ja 2008. aastal jälle üks teine langevarjur. Tehnoloogiaajaloolase Lynn White'i sõnul tähistavad need koonilised ja püramiidikujulised konstruktsioonid, mis on palju keerulisemad kui varajased kunstilised hüpped jäikade varjudega Aasias, "langevarju päritolu, nagu me seda tunneme".
Leonardo da Vinci poolt välja mõeldud langevari
Maandumine kaasaegse langevarjuga
See juhtub siis, kui peamine langevari vabastatakse.
Osad
Langevarjupaketti nimetatakse rigiks. See koosneb seljakotist, rakmetest ja langevarjest. Seljakott on konteiner, milles hoitakse langevarju ja mis avaneb, kui langevari avaneb. Rakmed on rihmad, mille külge seljakott kinnitatakse hüppaja külge. Kaasaegsetel rakmetel on jalarihmad, vertikaalsed (ülespoole suunatud) rihmad ja rinnarihm, mida saab tihedalt kinni tõmmata. Langevarju riidest osa nimetatakse varjuotsaks. See on kinnitatud rakmete külge nööridega, mis omakorda kinnituvad nelja rihma külge, mida nimetatakse tõusurihmadeks. Varju võib olla ümmargune, kellukujuline, mis meenutab meduusi, või võib varju olla madratsilaadne, mis meenutab tiiva profiili. Enamik sõjaväe langevarjusid on kella langevarjud, samas kui enamik puhke-, pääste- ja kutseliste langevarjusid on tiibvõrgud.
Tavaliselt sisaldab seljakott mitte ainult ühte, vaid kahte langevarju: põhilaevu, mis avaneb tavaliselt, ja varulaevu, mis avaneb hädaolukorras, näiteks kui põhilaev ei avane või on takerdunud. Reservevarju kasutamine on päästnud tuhandeid hüppajaid, kes muidu oleksid hukkunud.
Vanaaegsed langevarjud avanesid rebenöörist tõmmates. Kaasaegsetel langevarjudel ei ole enam rebimisnööri, vaid langevarjur lihtsalt viskab õhku väikese abivari, mida nimetatakse pilootvarjuks. See väike abivari tõmbab seejärel põhivarju katuse oma kapslist välja ja see paisub (täitub õhuga) automaatselt.
Ebaõnnestumine
Langevari on hoolikalt kokku volditud ehk "pakitud", et tagada selle usaldusväärne avanemine. Kui langevari ei ole korralikult pakitud, võib see põhjustada surma, kuna põhivarju ei pruugi avaneda (avaneda ja areneda) õigesti või täielikult. Ameerika Ühendriikides ja paljudes arenenud riikides pakivad avarii- ja reservvarjusid "päästevarjud", kes peavad olema koolitatud ja sertifitseeritud vastavalt seaduslikele standarditele. Sportlaskurid on alati koolitatud pakkima oma esmaseid "peamisi" langevarju. Paljud langevarjurid ei lase kunagi kellelgi teisel oma langevarju pakkida, sest nad teavad, et varustus on õigesti pakitud, kui nad on seda ise teinud.
Langevarjud võivad mitmel viisil rikuta. Rikked võivad ulatuda väiksematest probleemidest, mida saab parandada lennu ajal ja siiski maanduda, kuni katastroofiliste riketeni, mis nõuavad peamise langevarju väljalõikamist kaasaegse 3 rõnga väljalaskesüsteemi abil ja reservi avamist. Enamik langevarjureid varustab end ka väikeste baromeetriliste arvutitega (tuntud kui AAD või automaatne aktiveerimisseade nagu Cypres, FXC või Vigil), mis aktiveerivad automaatselt reservvarju, kui langevarjur ei ole langevarju avanud, et vähendada laskumiskiirust etteantud kõrguse võrra.
Langevarjuõnnetused
- 1911 14. august. Atlantic City New Jersey. Charles Bennet, 20-aastane Newarki langevarjuhüppaja, sai surmavaid vigastusi, kui ta kukkus läbi Marlborough-Blenheimi söögisaali katuseakna.
Seotud leheküljed
- Langevarjuhüpped
- Parasailing
- BASE-hüpped
Küsimused ja vastused
K: Mis on paratsetamiin?
V: Langevari on seade, mis kasutab õhus liikuva asja, näiteks inimese või eseme aeglustamiseks tõmbejõudu.
K: Kust tuleb sõna "langevari"?
V: Sõna "langevari" tuleneb prantsuse sõnadest "parer", mis tähendab kaitsta, ja "chute", mis tähendab ettevaatlikult alla kukkuda, et olla kindel, et sa oled ohutu.
K: Kuidas kasutatakse langevarjusid?
V: Langevarjusid kasutatakse sõiduki, näiteks statsionaarsete tiiblennukite või lohutuslennukite horisontaalse aeglustamise hõlbustamiseks või stabiilsuse tagamiseks tandem- vabalangemise ajal või pärast kosmosesüstiku maandumist.
K: Mis on langevarjuhüpped?
V: Langevarjuhüpped on spordiala, mille puhul kasutatakse langevarju, et pärast lennukist hüppamist kontrollitud viisil maale langeda.
K: Kes on langevarjurid?
V: Langevarjurid on sõdurid, kes ründavad, hüpates lennukist, kasutades langevarjusid.
K: Kes leiutas langevarju?
V: Leiutaja Leonardo Da Vinci visandas langevarju oma Codex Atlanticus'es (folio 381v) umbes 1485. aastal.
K: Mis juhtus Leonardo langevarju disainiga tänapäeval?
V: Leonardo püramiidikujulise konstruktsiooni teostatavust katsetasid langevarjurid edukalt 2000. ja 2008. aastal, mis tähistab langevarju, nagu me seda teame, tekkimist tehnoloogiaajaloolase Lynn White'i sõnul.
