Meduusid — määratlus, bioloogia, liigid ja ohud

Meduusid — põhjalik juhend: määratlus, bioloogia, eri liigid, nõelamised ja ohtlikud liigid, huvitavad faktid, kaitse- ning esmaabisoovitused rannas.

Meduusid on Cnidaria sugukonda kuuluvad loomad, kes moodustavad monofüleetilise kladi Medusozoa. Enamik meduuse elab ookeanides ja soolases vees, kus nad toituvad peamiselt planktonist, väikesetest koorikloomadest ja kalavastsetest ning liiguvad veevooluga või lühikeste aktiivsete ujuvahengutega. Ainult vähesed liigid elavad magevees. Meduusid on sageli nähtavad rühmadena ehk "massiividena", mida nimetatakse ka meduusihoogudeks või kaevudeks.

Anatoomia ja liikumine

Meduuside keha on enamasti pehme ja želatiinne; neid katab keskne geellikihi‑sarnane aine (mesoglea), mistõttu nad koosnevad sageli kuni 97% ulatuses veest. Enamikul on kellukujuline kehaosa ehk "kell" või "kelluke", mille all rippuvad pikad lonksud ehk tentaklid. Tentaklitel on spetsiaalsed nõelavad rakud — nematotsüstid (mõnikord nimetatakse ka "nõelarakudeks"), millega nad püüavad ja paralüüside oma saaki.

Meduusid liiguvad peamiselt keha kokkutõmmete abil, vajutades vett välja "kella" alt; see propulsioonimehhanism annab ainult piiratud suunatäpsuse — sageli triivivad meduusid koos vooluga. Mõned rühmad, näiteks Cubozoa, on osavamad ujujad ja suudavad aktiivsemalt suunda muuta.

Toitumine ja saagi püük

Meduusid toituvad peamiselt väikestest organismidest: planktonist, koorikloomadest, vetikatest ning mõnikord ka väikestest kaladest. Saaki lüüakse või mürgitakse nematotsüstidega; osa liike toitub peamiselt teiste nõelajate (vn. nematotsüstide) või isegi teise suuruse meduuside peal. Mõnel liigil on eristunud söömiskäitumine, teistel moodustab toit vaid juhusliku osa päevamenüüst.

Elutsükkel ja paljunemine

Paljud meduusid läbivad keeruka elutsükli, mis hõlmab nii seksuaalset kui ka aseksuaalset etappi. Tavapärane skemaatiline jada on: vastsündud larv (planula) → polüüpaalne etapp (stabiilne, sedentaarne stabiilne polüübi vorm, nt scyphistoma) → polüübist tekib aseksuaalse strobilatsiooni teel mitu noort meduusfaasi (efüürid), mis kasvavad täiskasvanud meduusideks. Mõnel liigil domineerib aga meduusfaas, teistel võib polüüpfaas olla pikem ja tähtsam.

Taksonoomia ja põhiklassid

Medusozoa kuulub Cnidaria hulka ja selle peamised neli klassi on:

• Scyphozoa: tõelised meduusid
• Cubozoa: karbimeduusid
• Staurozoa: varrega meduusid
• Hydrozoa: hüdroidid

Iga klassil on oma eripärad: Scyphozoa sisaldab paljusid suuri ja tavalisi meres näha olevaid meduuse; Cubozoa on tuntud tugeva mürgisuse ja hästi arenenud silmade poolest; Hydrozoa hõlmab mitmeid nii polüüp‑ kui meduusfaasi liike, sageli koloniaalsete vormidega; Staurozoa on väiksem ja vähem tuntud rühm, mille elustiil on enamasti bentiline ja seisev.

Suurus, värvus ja eritingimused

Meduuside suurus varieerub mõnest sentimeetrist kuni mitme meetrini. Suurimaks tihti nimetatud liigiks on lõvimõnusmeduusi (Cyanea capillata), mille keha läbimõõt võib ületada 1 meetrit ja lonksude pikkus ulatuda kümnetesse meetritesse. Enamik meduuse on siiski palju väiksemad. Paljud liigid võivad helenduda pimedas — see nähtus on tuntud kui fosforestsents või bioluminestsents; selline valgus võib meelitada saaki või hoiatada kiskjaid.

Ohud inimesele ja esmaabi

Mõned meduusid võivad inimeste jaoks olla ohtlikud. Eriti ohtlikud on teatud karbimeduusid (nt perekonnad Chironex, Chiropsalmus, Carybdea) ning väike, kahe sentimeetri läbimõõduga Irukandji meduus (Carukia barnesi), mille nõel võib põhjustada väga tugevaid valusid, eluohtlikke sümptomeid või Irukandji sündroomi. Meduusi nõelamine võib põhjustada põletus‑sarnaseid armistumisi, hingamisraskusi või allergilisi reaktsioone.

Esmaabina soovitatakse tavaliselt: eemaldada hoolikalt lonksud (kanda kindaid või kasutada muud vahendit, mitte paljast nahka), loputada kahjustatud piirkonda mereveega (mitte mageda veega, sest see võib vallandada veel nematotsüste) ja rakendada äädikat teatud juhtudel (nt box jellyfish puhul on äädikas abiks mõnede nematotsüstide toime peatamisel). Valu leevendamiseks võib kasutada ka sooja vett (kuid mitte kuuma) ning otsida meditsiinilist abi tõsiste sümptomite korral. Täpne esmaabi sõltub liigist — karbimeduusi nõelamine vajab sageli kiiret arstiabi.

Ökoloogiline roll ja probleemid

Meduusid mängivad meres olulist rolli: nad on osa toiduahelast (eriti merikilpkonnade, mõnede kalade ja päikesekalade toidu hulgas) ning mõjutavad planktoni ja teiste väikeste organismide arvukust. Meduuside massilised levikud ehk "bloomid" võivad mõnikord häirida kalapüüki, jahuteid, jahtluse tootmist ja veevarustust ning vähendada mereelustiku mitmekesisust. Bloomide sagedus võib suureneda inimtegevuse tagajärjel (ületoitmine, kliimamuutused, liigsete kiskjate vähenemine ülekalastamise tõttu), kuid põhjused võivad olla komplekssed.

Meduuside kasutus ja inimtoit

Paljud loomad, sealhulgas merikilpkonnad, söövad meduuse. Ka inimesed söövad meduusi — eriti Aasias peetakse mõningaid liike delikatessiks. Meduusid riknevad kiiresti pärast püügiga saamist, seetõttu on nende töötlemine oluline: neid tihti soolatakse, kuivatatakse või töödeldakse spetsiaalsete protsessidega, mis võivad võtta mitu nädalat (mõnikord kuni 40 päeva), et saavutada õige tekstuur ja säilitamine. Sageli serveeritakse meduusi salatina koos sojakastme, äädika või muude maitseainetega.

Uurimistöö ja rakendused

Meduuside bioloogia on teadlaste huviobjektiks mitmel põhjusel: nematotsüstide mehaanika, meduusimürgid ja nende võimalikud meditsiinilised rakendused, bioluminestsentsi uurimine (nt GFP ja muud fluorestseerivad valgud) ning meduusmaterjalide biotehnoloogiline kasutus (nt pehmed materjalid, robotite arendused). Samuti uuritakse meduuside populatsioonide muutusi klimamuutuse ja inimtegevuse mõjul.

Kokkuvõte: Meduusid on mitmekesine ja ökoloogiliselt tähtis rühm mereloomi, kellel on eripärane anatoomia, keerukas elutsükkel ning nii kasulikke kui ka ohtlikke liike. Nende suhtes tuleb olla teadlik: osad liigid on toiduks, osad on delikatessid, samas teised võivad olla inimestele ohtlikud ja nende massilised levikud mõjutavad mereökosüsteeme.

Elutsükkel

Enamik meduusi läbib oma elutsükli jooksul kaks erinevat eluperioodi (kehavormi). Esimene on polüpoidne staadium, mil loom võtab väikese varre kuju, millel on toitumislutikad. Väga sageli on see polüüp kinnitatud merepõhja või mõne muu kõva pinna külge; ta liigub harva ringi. Selliselt elavat polüüpi nimetatakse sessiilseks. Mõnel juhul on polüüp vabalt ujuv. Polüüpidel on tavaliselt suu, mida ümbritsevad ülespoole suunatud telgitagused. Polüübid võivad olla üksikud või rühmad ja mõned neist kasvavad suguta, moodustades rohkem polüüpe. Enamik neist on väga väikesed, mõõdetuna millimeetrites.

Teises etapis toodavad pisikesed polüübid suguta meduusasid, millest igaüht nimetatakse meduusaks. Pisikesed meduusid ujuvad polüübist eemale ning kasvavad ja toituvad planktonis. Meduusid paljunevad nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Hästi toitunud täiskasvanud meduusid kudemas iga päev. Enamiku liikide kudemist kontrollib valgus, nii et kogu populatsioon kubiseb umbes samal kellaajal, sageli kas hämaruses või hommikul. Meduusid on tavaliselt kas isased või emased (mõnikord ka hermafrodiidid). Enamasti lasevad täiskasvanud isendid spermat ja munad ümbritsevasse vette, kus (kaitsmata) munad viljastuvad ja valmivad uuteks organismideks.

Meduusadel on radiaalselt sümmeetriline, vihmavarjukujuline keha, mida nimetatakse kellaks ja mis on tavaliselt varustatud äärepoolsete lonksudega, mis püüavad saaki. Mõnel meduusiliigil ei ole elutsükli polüüpide osa, vaid nad lähevad meduusidest järgmisesse meduusipõlvkonda viljastatud munade otsese arengu teel. Meduusa staadiumis olev meduus elab tavaliselt ainult kuni kuus kuud, pärast mida ta sureb.

Meduusid söövad planktonit ja väikseid kalu, mida nad püüavad oma mürgiste lonksude abil. Meduusid võivad elada sümbioosis vetikatega. Meduusid transpordivad neid päikesevalguse kätte ja saavad toitained vetikate fotosünteesist. Mõlemal meduusi vormil on väikesed nematotsüstidega (nõelarakkudega) varustatud telgitagused, mis nõelavad ja võivad kokkupuutel inimest vigastada.

Muud faktid

Medusozoans erinevad anthozoans'idest selle poolest, et nende elutsüklis on medusa staadium. Nende mitokondriaalse DNA molekulid on pigem lineaarsed kui ringikujulised, nagu antozoonidel ja peaaegu kõigil teistel loomadel. Cnidae, Cnidaria'de plahvatusrakud, on ühte tüüpi. On olemas nematotsüstid, kuid puuduvad spirotsüstid ja ptühhotsüstid.

Meduuside gruppi nimetatakse smack'iks; paljude meduuside samaaegset esinemist nimetatakse mõnikord õitsenguks.

Polüübid

Küsimused ja vastused

K: Millisesse sugukonda kuuluvad meduusid?

K: Kuidas meduusid liiguvad?

K: Milline on suurim meduusiliik?

K: Kuidas kasutavad meduusid nematotsüstid?

K: Kas on olemas ohtlikke meduusiliike?

K: Millised loomad söövad meduusid?

K: Kuidas säilivad inimtoiduks?

Otsing