Meduus

Meduusid on Cnidaria sugukonda kuuluvad loomad. Nad moodustavad monofüleetilise kladi Medusozoa. Enamik neist elab ookeanides, soolases vees, kus nad söövad väikeseid mereelukaid, nagu plankton ja väikesed kalad, ning ujuvad meres. Ainult mõned meduusid elavad magevees.

Neil on pehme keha ja pikad, nõelavad, mürgised lonksud, millega nad püüavad oma saaki, tavaliselt väikeseid planktonloomi või väikesi koorikloomi või pisikesi kalu. Mõned meduusid jahivad teisi nõelavaid rakke, mida nimetatakse nematotsüstideks. Meduusid koosnevad 97% ulatuses veest.

Enamikul meduusidel on kellukujuline keha ja pikad lonksud keha allosas. Tentaklid on pikad "käed", millel on spetsiaalsed nõelavad rakud, mida nimetatakse nematotsüstideks. Nad liiguvad oma keha kokku tõmmates, kuid neil ei ole palju kontrolli selle üle, kuhu nad lähevad: enamasti triivivad nad koos veevooluga. Suurim meduusi liik on lõvimõnusmeduusi, mille telgitagused võivad olla kuni 60 meetri pikkused, kuid enamik meduuse on palju väiksemad.

Medusozoa on neli klassi Cnidaria:

Scyphozoa: tõelised meduusid
Cubozoa: karbimeduusid
Staurozoa: varrega meduusid
Hydrozoa: hüdroidid

Meduusid on mitut liiki. Kõige väiksemad meduusid on vaid mõne sentimeetri läbimõõduga. Suurim meduusi on lõvemõnus (Cyanea capillata), mille keha võib olla üle 1 m (3 jala) läbimõõduga ja millel on palju pikemad lonksud. Mõned meduusid helendavad pimedas (seda nimetatakse fosforestsentsiks). Mõned kõige ohtlikumad meduusid on karbimeduusid (perekonnad Chironex, Chiropsalmus ja Carybdea) ja tilluke, kahe sentimeetri läbimõõduga Irukandji meduus (Carukia barnesi); nende meduuside mürgine nõel võib inimese tappa.

Paljud loomad söövad meduusid, sealhulgas merikilpkonnad ja mõned kalad (sealhulgas päikesekalad). Ka inimesed söövad meduusid; eriti Aasias peetakse meduusid delikatessiks. Meduusid riknevad pärast nende püüdmist väga kiiresti. Mõnikord kuivatatakse neid säilitamiseks. On olemas erinev protsess, mille käigus neid puhastatakse, mis võib võtta kuni 40 päeva. Neid süüakse sageli mingisuguse salatina, sojakastme või äädikaga.

Valgetäpilised meduusid

Elutsükkel

Enamik meduusi läbib oma elutsükli jooksul kaks erinevat eluperioodi (kehavormi). Esimene on polüpoidne staadium, mil loom võtab väikese varre kuju, millel on toitumislutikad. Väga sageli on see polüüp kinnitatud merepõhja või mõne muu kõva pinna külge; ta liigub harva ringi. Selliselt elavat polüüpi nimetatakse sessiilseks. Mõnel juhul on polüüp vabalt ujuv. Polüüpidel on tavaliselt suu, mida ümbritsevad ülespoole suunatud telgitagused. Polüübid võivad olla üksikud või rühmad ja mõned neist kasvavad suguta, moodustades rohkem polüüpe. Enamik neist on väga väikesed, mõõdetuna millimeetrites.

Teises etapis toodavad pisikesed polüübid suguta meduusasid, millest igaüht nimetatakse meduusaks. Pisikesed meduusid ujuvad polüübist eemale ning kasvavad ja toituvad planktonis. Meduusid paljunevad nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Hästi toitunud täiskasvanud meduusid kudemas iga päev. Enamiku liikide kudemist kontrollib valgus, nii et kogu populatsioon kubiseb umbes samal kellaajal, sageli kas hämaruses või hommikul. Meduusid on tavaliselt kas isased või emased (mõnikord ka hermafrodiidid). Enamasti lasevad täiskasvanud isendid spermat ja munad ümbritsevasse vette, kus (kaitsmata) munad viljastuvad ja valmivad uuteks organismideks.

Meduusadel on radiaalselt sümmeetriline, vihmavarjukujuline keha, mida nimetatakse kellaks ja mis on tavaliselt varustatud äärepoolsete lonksudega, mis püüavad saaki. Mõnel meduusiliigil ei ole elutsükli polüüpide osa, vaid nad lähevad meduusidest järgmisesse meduusipõlvkonda viljastatud munade otsese arengu teel. Meduusa staadiumis olev meduus elab tavaliselt ainult kuni kuus kuud, pärast mida ta sureb.

Meduusid söövad planktonit ja väikseid kalu, mida nad püüavad oma mürgiste lonksude abil. Meduusid võivad elada sümbioosis vetikatega. Meduusid transpordivad neid päikesevalguse kätte ja saavad toitained vetikate fotosünteesist. Mõlemal meduusi vormil on väikesed nematotsüstidega (nõelarakkudega) varustatud telgitagused, mis nõelavad ja võivad kokkupuutel inimest vigastada.

Muud faktid

Medusozoans erinevad anthozoans'idest selle poolest, et nende elutsüklis on medusa staadium. Nende mitokondriaalse DNA molekulid on pigem lineaarsed kui ringikujulised, nagu antozoonidel ja peaaegu kõigil teistel loomadel. Cnidae, Cnidaria'de plahvatusrakud, on ühte tüüpi. On olemas nematotsüstid, kuid puuduvad spirotsüstid ja ptühhotsüstid.

Meduuside gruppi nimetatakse smack'iks; paljude meduuside samaaegset esinemist nimetatakse mõnikord õitsenguks.

Polüübid

Küsimused ja vastused

K: Millisesse sugukonda kuuluvad meduusid?

V: Meduusid kuuluvad sugukonda Cnidaria.

K: Kuidas meduusid liiguvad?

V: Meduusid liiguvad oma keha kokku tõmmates, kuid neil on vähe kontrolli selle üle, kuhu nad lähevad, ja tavaliselt triivivad nad koos veevooluga.

K: Milline on suurim meduusiliik?

V: Suurim meduusi liik on lõvimõnusmeduusi, mille lonksud võivad olla kuni 60 meetri pikkused.

K: Kuidas kasutavad meduusid nematotsüstid?

V: Nematotsüstid on lonksu sees olevad taskud, mis sisaldavad väikest pistoda, mis on suletud korgiga. Kui telgipael puutub millegi vastu, aktiveerib see mikroskoopilise karvastiku, mis avab korki ja laseb taskusse soolast vett, suurendades survet ja surudes välja mürgiseid telgipaelasid või niite, et saaki nõelata.

K: Kas on olemas ohtlikke meduusiliike?

V: Jah, mõned kõige ohtlikumad meduusi liigid on karbimeduusid (perekonnad Chironex, Chiropsalmus ja Carybdea) ja Irukandji meduusid (Carukia barnesi). Nende mürgine nõel võib inimese tappa.

K: Millised loomad söövad meduusid?

V: Paljud loomad söövad meduusasid, sealhulgas merikilpkonnad ja mõned kalad (sh päikesekalad). Ka inimesed söövad neid; eriti Aasias peetakse neid delikatessiks.

K: Kuidas säilivad inimtoiduks?

V: Meduusid riknevad pärast püüdmist väga kiiresti, nii et mõnikord kuivatatakse neid säilitamiseks või puhastatakse neid ulatusliku protsessi käigus, mis võtab kuni 40 päeva, enne kui neid süüakse salatites sojakastme või äädikaga.