Meduusa (bioloogia): anatoomia, elutsükkel ja nõelamised

Bioloogias on meduusa (mitmuses: medusae) nakkevorm, mille keha on vihmavarju kujuline. Teine peamine kehavorm on polüüp.

Meduusad varieeruvad kella- või õhukese ketta kujuni, mis on ülalt vaevu kumerad ja alt vaid veidi kumerad. Ülemist ehk aboraalset pinda nimetatakse exumbrella ja alumist pinda subumbrella; suu asub alumisel pinnal, mis võib olla osaliselt suletud servast sissepoole ulatuva membraaniga (nn velum). Seedeõõnsus koosneb seedekulgurist ja kiirguskanalitest, mis ulatuvad serva suunas; need kanalid võivad olla lihtsad või hargnevad ja nende arv võib varieeruda vähestest kuni mitmeteni. Ketta serval on meeleorganid ja telgitagused.

Klassis Hydrozoa on meduusad paljude liikide sugulised isendid, kes vahelduvad elutsüklis aseksuaalsete polüüpidega. Hydrozoae meduusavormi nimetatakse hüdromeduusaks. Polüüp on pinnale kinnituv vorm, meduusi on aga vabalt ujuv vorm; üks nakkusjalgsete liik võib oma elu eri faasides võtta mõlemad vormid.

Meduusiavorm domineerib klassides Scyphozoa (tavalised, värvilised, suured meduusad) ja Cubozoa. Välja arvatud magevee hüdrotsoobid nagu Craspedacusta sowerbyi, on need ainukesed klassid, kus meduusiad esinevad.

Meduusadel võib olla palju longe, millega nad oma saaki püüavad. Mõnikord puudutab meduusi ookeanis suplevaid inimesi. Nende telgitagused on pikad ja õhukesed ning kaetud mürgiste nõelarakkudega (tuntud kui nematotsüstid). Nad süstivad mürki, mis muudab väikesed kalad liikumisvõimetuks. Inimesed, keda on nõelatud, peaksid pöörduma arsti poole. On esinenud surmajuhtumeid pärast tõsiseid meduusi nõelamisi.

Anatoomia ja ehitus

Meduusade kehaehitus on suhteliselt lihtne, kuid funktsionaalne ja kohandunud vabaks ujuvaks eluks. Peamised anatoomilised elemendid:

• Vihmavari (umberella): kettakujuline kehaosa, mille ülemine pool on exumbrella ja alumine pool subumbrella. Liikumiseks suruvad meduusad subumbrella abil vett välja (reaktsioonivedeliku liigutus).
• Velum ja manubrium: mõnel rühmal nagu hüdromeduusadel on velum (servamembraan) ja keskel asuv manubrium, mille suust välja ulatuvad suulõpmed / õngeridvad.
• Seedeõõs ja kanalid: seedekulgur (gastrovaskulaarõõs) ühildub radiaalkanalitega, mis toimetavad toitu ja vedelikke ketta serva suunas.
• Rohalia (meeleorganid): ketta serval asuvad rühmad, mis sisaldavad tasakaaluorganeid (statotsüstid) ja sageli lihtsaid silmi ehk ocelli, mis tunnevad valgust ja suunda.
• Mesoglea: geeljas keskkiht, mis annab kehale kuju ja aitab ujuvuses; sisaldab ka lihaskudesid ja närvirakke lihtsas vormis.
• Longet ehk tentaklid: varjudest väljaulatuvad õrnad või tugevad lonksud, mis on kaetud nematotsüstidega ehk nõelarakkudega, mis süstivad mürkainet saaki või ründajaid tundevasse kude.

Suurus võib ulatuda mõnest millimeetrist kuni mitme meetrini (täiskasvanud Scyphozoa ja Cubozoa esindajad võivad olla väga suured ning nende tentaklid väga pikad).

Elutsükkel ja paljunemine

Meduusa elutsükkel varieerub taksoniidi järgi, ent tüüpiline stsenaarium klassile Scyphozoa hõlmab järgmist:

• Võrdlemisi väikesed sugurakud (gametid) vabanevad veesse, kus toimub viljastumine.
• Tekib liikuv rakkude kogumik ehk planula-larv, mis ujub ja seejärel kinnitub kõvale pinnale ning areneb polüübiks.
• Polüüp võib aseksuaalselt jaguneda või kaudu tekib strobilatsioon — polüüp strobileerub, eraldades kettajaskujulisi noori meduusaetappe, ephyra’sid.
• Ephyra kasvab ja areneb täiskasvanud meduusaks, kes toodab omakorda sugurakke.

Klassis Hydrozoa on elutsüklid mitmekesisemad: mõnel liigil on vaid polüpvorming, teisel toimub selge vaheldumine polüübi ja meduusa vahel; Cubozoa ja paljud Scyphozoa on meduusi-dominantsemad.

Ökoloogia ja käitumine

Meduusad on peamiselt merelised, leidudes kõigis ookeani kihtides pindmelt kuni sügavustesse. Mõned punktid:

• Toitumine: röövitoitjad — toituvad peamiselt planktonist, väikesest kalast ja selgrootutest, keda püütakse tentaklitega.
• Liikumine: põhiliselt passiivne ujuvus ja veevoolud, ent nad suudavad ka suunatud "löökidega" liikuda, kasutades umbrella kokkutõmbeid.
• Kliimamuutuste ja eutrofeerumise mõju: mõnel pool on meduusa populatsioonid kasvanud, kuna soodustavad tegurid (nt sooenemine, vähenenud röövloomade arv, toitainete vood) soodustavad nende õitsengut.

Nõelamised ja esmaabi

Meduusi nõelamine tekib, kui nematotsüstid (nõelarakud) puutuvad kokku inimnahaga ja vabastavad mürki. Reaktsioonid ulatuvad kohalikust valust, punetusest kuni süsteemsete ja eluohtlike sümptomiteni. On kirjeldatud ka surmajuhtumeid, eriti tugevamate mürkidega Cubozoa (nt kasti- või box-jellyfish) puhul.

Üldised esmased soovitused (põhimõtted — kohalik juhendaja või meditsiinitöötaja võib anda täpsema juhise sõltuvalt liigist):

• Võta ohutus ennekõike: eemalda kannatanud vette sattumine ja küsi abi.
• Rohi või loputa: pese haava meriveega — ära kasuta magevett (see võib vallandada täiendavaid nematotsüste).
• Eemalda tentaklid ettevaatlikult: kasuta kinnast, paberit või rätikut; ära hõõru ega kasuta paljaid käsi. Klammerda või nühki ettevaatlikult, vajadusel eemaldamiseks võib kasutada näiteks kaardi serva.
• Valutõrje: kuumtöötlus (kuuma vee leotamine ~40–45 °C, kui see on ohutu ja kättesaadav) võib leevendada valu ja inaktiveerida mõned vaigistused; see ei sobi kõigi juhtude puhul ning tuleb kasutada ettevaatlikult.
• Mõned liigid ja äärelahendused: teatud liigid (nt tugevamad kasti-meduusad) võivad vajada spetsiaalset ravi (antimürgine ravi) ja elustamist; pöördu viivitamatult erakorralisse abi, kui esinevad hingamisraskused, tugev nõrkuse tunne, teadvusekaotus või südameprobleemid.
• Ära kasuta: vältida koduseid soovitusi nagu uriini valamine — see pole üldine lahendus ja võib mõnel juhul olukorda halvendada.

Kui kahtled, otsi kohe meditsiinilist abi. Kohalik tervishoit on parim allikas juhisteks konkreetse regiooni meduusaliikide kohta (nt kasutamine äädikat võib mõnede liikide puhul olla soovitatav, teistel mitte).

Liikide mitmekesisus ja tähtsus ökosüsteemis

Meduusad moodustavad olulise osa mereökosüsteemist: nad on toiduallikaks paljudele loomadele (nt mõnedele kaladele, merekilpkonnadele, lindudele) ja mõjutavad planktoni- ja kalapopulatsioone. Mõned liigid võivad esile kutsuda majanduslikke probleeme, kui need tekivad hulkadena ja ummistavad kalavõrke, jahutusveesüsteeme või ranniku alasid.

Kokkuvõttes on meduusad bioloogiliselt huvitavad ja ökoloogiliselt olulised organismid, mille anatoomia, elutsükkel ja mürgisus varieeruvad suurel määral. Kui viibid meres, ole teadlik kohalike liikumis- ja ohutusjuhistest ning teadvusta, kuidas tegutseda meduusiaga kokkupuutel.

Küsimused ja vastused

K: Mis on meduusi?

K: Millised on meduusa mõned tunnused?

K: Millistesse klassidesse kuuluvad meduusad?

K: Kuidas püüavad meduusad oma saaki?

K: Mida peaks inimesed tegema, kui meduusa neid nõelab?

K: Kuidas teha vahet polüüpidel ja meduusadel?

Otsing