Põllutuli (väljakahur) — suurtüki määratlus ja ajalugu

Põllutuli ehk väljakahur on liikuv suurtükk, mis on mõeldud kasutamiseks lahinguväljal. Terminit kasutati ajalooliselt väiksemate ja suhteliselt kergesti teisaldatavate suurtükkide kohta, mida oli võimalik osa kogu varustusest kaasa võtta ja lahinguolukorras kiirelt ümber paigutada. Erinevalt kindlustesse paigaldatud või piiramiskahuritest ja mürskudest olid põllutükid disainitud mobiilsuseks ning otsekontaktiks vaenlase jõududega lahinguplatsil.

Määratlus ja põhijooned

Põllutuli eristub peamiselt järgmiste tunnuste järgi:

lihtne ja tugev vankri- või rataskonstruktsioon, mis võimaldab liigutamist raskemalgi maastikul;
mõõtmetelt ja kaalult selline, et selle ette saab ette rakendada hobuse- või hiljem traktori- ja autoajami;
lahingukomplekt, mis sisaldab tavaliselt kahuri, kahurivankrit, laskemoona (kuulid, mürsud, kartul‑ või kartššimürsud) ning meeskonna ja varustuse (limber, karunid jne) transportimiseks vajalikke tarvikuid;
kasutusele suunatud lahingu- või toetavatel eesmärkidel — otsene tuletoetus jalaväele ja ratsaväele, vaenlase rünnakute murdmine või kaitselahingutes rünnaku lükkamine tagasi.

Põllutüki varustus ja ettevalmistus

Põllutüki meeskond koosneb tavaliselt mitmest mehest (sõltuvalt ajastust ja suurtüki suurusest), kes hoolitsevad laengu ettevalmistuse, sihtimise, laskmise ja suurtüki taaslaadimise eest. Traditsioonilist varustust olid:

limber ehk tarvikurong, mis kandis lisamoonat ja tööriistu;
erinevat tüüpi laskemoon — tahked kuulid (solid shot), lõhke- või multiplikatsioonmürsud (depending on era), ning lähivõitluseks kartšš või grape (kartuli- või metallkuulikesed);
remondi- ja kinnitusvahendid rataste ning vankrikonstruktsiooni kiireks parandamiseks.

Ajalooline areng

Vana- ja keskaja algusaegadel olid suurtükid suured ja rasked — neid kasutati eelkõige kindluste vallutamiseks või kaitsmiseks. Aja jooksul tekkis vajadus kergemate ning kiiremini liigutatavate soomustega suurtükkide järele, mis toetasid mobiilset jalaväge ja ratsaväge. Sellest kujunes välja eraldi relvaklass – väljakahurid ehk põllutulid, mis said oluliseks osaks 17.–19. sajandi lahingutaktikast.

Napoleoni aeg ja suurem mobiilsus

Napoleon ja tema sõjakunstnikud aitasid populariseerida ja täiustada mobiilset väljakahuri kasutust. Napoleonile iseloomulikud suure rattadiameetriga põllukahurid võimaldasid raskemat tuld paremini ja kiiremini ümber paigutada, isegi lahingu käigus. Kiire liikuvus tõi taktikalise eelisena võimaluse:

suunata tuli kiiresti nõrkadele punktidele vaenlase rivis;
laastada või segada vaenlase jalaväekoonuseid, et need ei saaks organiseeritult edasi rünnata;
luua ajutisi eelispositsioone ja toetada rünnakuid väiksema ajakuluga positsiooni muutmisel.

Selline mobiilne tugevusetapp tegi jalaväe ja ratsaväe kokku löömisel õigeaegse tuletoe korral suurema osa lahinguotsustuse eest vastutavaks — täpselt nagu artiklis mainitud: liikudes suurtükke lahingu ajal ühest kohast teise, võidi vaenlase koosseisu lõhkuda, et jalavägi saaks nendega hakkama.

19. sajandi tehnilised uuendused

Industriaalrevolutsioon tõi suurtükki mitmeid tehnilisi täiustusi:

paremad metallid ja tootmismeetodid — täpsemad torud ja vankrid;
padrunladu ja kapsliga laadimissüsteemid, mis kiirendasid tuletegevust;
torude riffelimine — suurendas laskekaugust ja täpsust;
pöörlevad alused, paremad sihtimissüsteemid ja hiljem ka tagasilöögi summutid, mis võimaldasid kiiremat sihtimist pärast lasku.

Need muudatused muutsid põllutükid täpsemaks, tulema kiiremaks ja efektiivsemaks, vähendades vajadust pidevalt ümberpaigutamise järele, kuid säilitades mobiilsuse olulisuse.

Taktika ja lahinguline mõju

Põllutulidel oli lahinguväljal mitu rolli:

otse lahingutoetus: jalaväge kattev ja vaenlase tihedaid rindeid lõhkuv tuli;
neutraliseeriv tuli: vaenlase rünnakute pidurdamine ja liikumise takistamine;
psühholoogiline mõju: kartšš- ja grape-tulest tekkinud massilised ohvrid vähendasid vastase moraali;
koordineeritud tule ja liikumise kaudu said põllutükid määrata lahinguvälja temposid ja suunist.

Edasiareng ja tänapäev

20. sajandil ja edaspidi asendasid traditsioonilisi lahinguvälja‑põllutükke suurem osa moodsad võimsad ja täpsed süsteemid — ratastel ja roomikutel rihitud toed, haubitsad, suurtükiväeosad, samuti kaugjuhtitavad ja automaatsed sihtimissüsteemid. Siiski on põhimõtted samad: mobiilsus, tulekiirus, täpsus ja koostöö jalaväega. Tänapäeval on põllutükkide otstarve laienenud ja nüüdisrelvad on tehniliselt oluliselt arenenud, kuid ajalooline roll lahinguväljale kiiresti rakendatava tuletoe andjana on sama, mida kujutasid ette juba Napoleon ja tema eelkäijad.

Kokkuvõte: Põllutuli ehk väljakahur tähistab mobiilset suurtükki, mille peamine omadus on liigutatavus ja võime anda kiiret tuletoetust lahinguväljal. Selle ajalugu kulgeb suurtükkide raskest ja kohmakast ajastust mobiilse, tehniliselt täiustunud ja taktikalise relvani, mis mängis keskset rolli 17.–19. sajandi lahingutaktikas ning on arenenud kaasaegsete suurtükisüsteemide eelkäijaks.

Esimese maailmasõja Saksa 77mm põllupüss

Esimene maailmasõda

Kuna suurtükivägi arenes tehniliselt, siis peaaegu kõiki mis tahes suurusega suurtükke sai liigutada teatud kiirusega. Isegi suurimaid piiramisrelvi sai I maailmasõja alguseks liigutada maanteel või raudteel. Seejärel pöördus areng väiksemate ja suurema liikuvusega relvade suunas. Isegi teise maailmasõja Saksa üliraskeid suurtükke sai liigutada raudteel või roomikutega.

Briti kasutuses oli kuni 4,5-tollise kaliibriga välirelv. Suuremaid suurtükke nimetati keskmisteks ja suurimaid rasketeks. Nende suurim suurtükk (erinevalt haubitsast) oli 5,5-tolline (140 mm) Medium, mis võis tulistada mürsku umbes 15 000 \16 000 meetri kaugusele.

NZEFi poolt vallutatud Saksa põllutükid, välja pandud Londonis 1918. aastal

Teine maailmasõda

Alates Teise maailmasõja algusest on terminit põllutükid kasutatud kaugtulega suurtükkide kohta, mis tulistavad suhteliselt madala nurga all, erinevalt haubitsatest, mis võivad tulistada kõrgema nurga all. Teise maailmasõja lõpuks oli enamik kasutusel olevatest suurtükkidest 105 mm kuni 155 mm haubitsad. Ainsad tavalised põllutükid, mida veel kasutati, olid Briti 5,5-tolline ja USA 155 mm Long Tom. Long Tom oli välja töötatud Prantsuse I maailmasõja relvastusest.

1960. aastad

USA armee kasutas 1960. aastatel taas kaugtulirelvi M107 175 mm relvaga. M107 kasutati Vietnami sõjas ja see osutus tõhusaks suurtükiväe lahingutes Põhja-Vietnami vägedega. See relv vajas palju remonti ja pärast seda, kui torud hakkasid pragunema, kõrvaldati see kasutusest. M107 tootmine jätkus kuni 1980. aastateni ja seda relva kasutavad Iisraeli relvajõud endiselt.

Tänapäeva aeg

Tänapäeval ei ole põllupüssil enam mingit kasutust. Väikese ja väga liikuva suurtükiväe rolli on üle võtnud mürsk, mida saab kanda sõdur. Need on asendanud peaaegu kõik suurtükid, mis on väiksemad kui 105 mm. Keskmist positsiooni täidavad suurtükid, enamasti 155 mm NATO või 152 mm endise NSVLi mudelid. Vajadust kaugtuleva relva järele täidavad raketitulipildujad või lennukid. Kaasaegset suurtükiväge, näiteks 105 mm kergekuulipildujat L118, kasutatakse jalaväe ja soomukite tuletoetuseks kaugustel, kus mürsud ei ole otstarbekad. Sõdurite kantavatel mürskudel puudub suurtükiväe laskekaugus või löögijõud. Vahepealse tähtsusega on pukseeritav kahurimürsk. See relv (tavaliselt 120 mm kaliibriga) on piisavalt kerge, et seda saaks vedada Land Roveriga, selle laskekaugus on üle 6000 meetri ja see tulistab pommi, mis on sama võimsad kui suurtükiväe mürsk.

Seotud leheküljed

Põllutulirelvade loetelu

Küsimused ja vastused

K: Mis on põllupüss?

V: Põllutuli on suurtükk, mida saab vajaduse korral kiiresti lahinguväljal liigutada.

K: Millal kasutati esimest korda mõistet "põllutuli" ja miks?

V: Terminit "põllutuli" kasutati esmakordselt väiksemate suurtükkide kirjeldamiseks, mida sai armee marssides kaasa võtta.

K: Miks ei kasutatud lahingus kindlusesse paigaldatud suurtükke, piiramiskahureid ja mürske?

V: Kindlusesse paigaldatud suurtükid, piiramiskahurid ja mürsud olid liiga suured, et neid saaks kiiresti liigutada, ja neid kasutati ainult pika piiramise ajal.

Küsimus: Milliseid välikahureid kasutas Napoleon?

V: Napoleon kasutas väga suurte ratastega põllukahureid, mis võimaldasid neid kiiresti liigutada ka lahingu ajal.

K: Kuidas suurendas suurtükkide liigutamine lahingu ajal jalaväe üldist efektiivsust?

V: Kui suurtükke lahingu ajal ühest kohast teise liigutati, võis vaenlase sõdurite koosseisu lõhkuda, et jalavägi saaks nendega hakkama, kus iganes nad koondusid, mis suurendas oluliselt jalaväe üldist tõhusust.

K: Milliseid eeliseid annab lahinguväljal paiknev välirelvade olemasolu?

V: Põllutulipilduja olemasolu lahinguväljal võimaldab kiiret ja paindlikku suurtükiväe kasutamist, mis võib lõhkuda vaenlase formeeringuid ja toetada sõbralikke vägesid katetulega.

K: Mille poolest erineb põllutuli teistest suurtükitüüpidest?

V: Põllutuli on mõeldud liikuvaks ja vajadusel kiiresti lahinguväljal liikuvaks, samas kui muud tüüpi suurtükid, näiteks need, mis on paigaldatud kindlusesse, on paigal ja neid ei ole lahingu ajal lihtne liigutada.