Põllutuli ehk väljakahur on liikuv suurtükk, mis on mõeldud kasutamiseks lahinguväljal. Terminit kasutati ajalooliselt väiksemate ja suhteliselt kergesti teisaldatavate suurtükkide kohta, mida oli võimalik osa kogu varustusest kaasa võtta ja lahinguolukorras kiirelt ümber paigutada. Erinevalt kindlustesse paigaldatud või piiramiskahuritest ja mürskudest olid põllutükid disainitud mobiilsuseks ning otsekontaktiks vaenlase jõududega lahinguplatsil.

Määratlus ja põhijooned

Põllutuli eristub peamiselt järgmiste tunnuste järgi:

  • lihtne ja tugev vankri- või rataskonstruktsioon, mis võimaldab liigutamist raskemalgi maastikul;
  • mõõtmetelt ja kaalult selline, et selle ette saab ette rakendada hobuse- või hiljem traktori- ja autoajami;
  • lahingukomplekt, mis sisaldab tavaliselt kahuri, kahurivankrit, laskemoona (kuulid, mürsud, kartul‑ või kartššimürsud) ning meeskonna ja varustuse (limber, karunid jne) transportimiseks vajalikke tarvikuid;
  • kasutusele suunatud lahingu- või toetavatel eesmärkidel — otsene tuletoetus jalaväele ja ratsaväele, vaenlase rünnakute murdmine või kaitselahingutes rünnaku lükkamine tagasi.

Põllutüki varustus ja ettevalmistus

Põllutüki meeskond koosneb tavaliselt mitmest mehest (sõltuvalt ajastust ja suurtüki suurusest), kes hoolitsevad laengu ettevalmistuse, sihtimise, laskmise ja suurtüki taaslaadimise eest. Traditsioonilist varustust olid:

  • limber ehk tarvikurong, mis kandis lisamoonat ja tööriistu;
  • erinevat tüüpi laskemoon — tahked kuulid (solid shot), lõhke- või multiplikatsioonmürsud (depending on era), ning lähivõitluseks kartšš või grape (kartuli- või metallkuulikesed);
  • remondi- ja kinnitusvahendid rataste ning vankrikonstruktsiooni kiireks parandamiseks.

Ajalooline areng

Vana- ja keskaja algusaegadel olid suurtükid suured ja rasked — neid kasutati eelkõige kindluste vallutamiseks või kaitsmiseks. Aja jooksul tekkis vajadus kergemate ning kiiremini liigutatavate soomustega suurtükkide järele, mis toetasid mobiilset jalaväge ja ratsaväge. Sellest kujunes välja eraldi relvaklass – väljakahurid ehk põllutulid, mis said oluliseks osaks 17.–19. sajandi lahingutaktikast.

Napoleoni aeg ja suurem mobiilsus

Napoleon ja tema sõjakunstnikud aitasid populariseerida ja täiustada mobiilset väljakahuri kasutust. Napoleonile iseloomulikud suure rattadiameetriga põllukahurid võimaldasid raskemat tuld paremini ja kiiremini ümber paigutada, isegi lahingu käigus. Kiire liikuvus tõi taktikalise eelisena võimaluse:

  • suunata tuli kiiresti nõrkadele punktidele vaenlase rivis;
  • laastada või segada vaenlase jalaväekoonuseid, et need ei saaks organiseeritult edasi rünnata;
  • luua ajutisi eelispositsioone ja toetada rünnakuid väiksema ajakuluga positsiooni muutmisel.

Selline mobiilne tugevusetapp tegi jalaväe ja ratsaväe kokku löömisel õigeaegse tuletoe korral suurema osa lahinguotsustuse eest vastutavaks — täpselt nagu artiklis mainitud: liikudes suurtükke lahingu ajal ühest kohast teise, võidi vaenlase koosseisu lõhkuda, et jalavägi saaks nendega hakkama.

19. sajandi tehnilised uuendused

Industriaalrevolutsioon tõi suurtükki mitmeid tehnilisi täiustusi:

  • paremad metallid ja tootmismeetodid — täpsemad torud ja vankrid;
  • padrunladu ja kapsliga laadimissüsteemid, mis kiirendasid tuletegevust;
  • torude riffelimine — suurendas laskekaugust ja täpsust;
  • pöörlevad alused, paremad sihtimissüsteemid ja hiljem ka tagasilöögi summutid, mis võimaldasid kiiremat sihtimist pärast lasku.

Need muudatused muutsid põllutükid täpsemaks, tulema kiiremaks ja efektiivsemaks, vähendades vajadust pidevalt ümberpaigutamise järele, kuid säilitades mobiilsuse olulisuse.

Taktika ja lahinguline mõju

Põllutulidel oli lahinguväljal mitu rolli:

  • otse lahingutoetus: jalaväge kattev ja vaenlase tihedaid rindeid lõhkuv tuli;
  • neutraliseeriv tuli: vaenlase rünnakute pidurdamine ja liikumise takistamine;
  • psühholoogiline mõju: kartšš- ja grape-tulest tekkinud massilised ohvrid vähendasid vastase moraali;
  • koordineeritud tule ja liikumise kaudu said põllutükid määrata lahinguvälja temposid ja suunist.

Edasiareng ja tänapäev

20. sajandil ja edaspidi asendasid traditsioonilisi lahinguvälja‑põllutükke suurem osa moodsad võimsad ja täpsed süsteemid — ratastel ja roomikutel rihitud toed, haubitsad, suurtükiväeosad, samuti kaugjuhtitavad ja automaatsed sihtimissüsteemid. Siiski on põhimõtted samad: mobiilsus, tulekiirus, täpsus ja koostöö jalaväega. Tänapäeval on põllutükkide otstarve laienenud ja nüüdisrelvad on tehniliselt oluliselt arenenud, kuid ajalooline roll lahinguväljale kiiresti rakendatava tuletoe andjana on sama, mida kujutasid ette juba Napoleon ja tema eelkäijad.

Kokkuvõte: Põllutuli ehk väljakahur tähistab mobiilset suurtükki, mille peamine omadus on liigutatavus ja võime anda kiiret tuletoetust lahinguväljal. Selle ajalugu kulgeb suurtükkide raskest ja kohmakast ajastust mobiilse, tehniliselt täiustunud ja taktikalise relvani, mis mängis keskset rolli 17.–19. sajandi lahingutaktikas ning on arenenud kaasaegsete suurtükisüsteemide eelkäijaks.