Ajutine Iiri Vabariiklik Armee (PIRA) – ajalugu, eesmärgid ja tegevus

Ajutine Iiri Vabariiklik Armee oli Iiri vabariiklaste poolsõjaline organisatsioon, mis moodustus 1969. aastal eraldudes senisest Iiri Vabariiklikust Armeest (IRA). PIRA peamine eesmärk oli Iirimaa lõplik ühendamine ja Põhja-Iirimaa väljarelvastamine Ühendkuningriigist, mille saavutamiseks kasutati relvastatud võitlust ja sabotaazitegevusi. Organisatsiooni kõige aktiivsem periood langeb nn. “The Troubles” ajale (ligikaudu 1969–1998).

Ajalooline taust ja organisatsiooniline ülesehitus

PIRA tekkis poliitilis-sotsiaalsete pingete ja konfliktide tingimustes Põhja-Iirimaal 1960.–70. aastatel, kui rahutused ja usaldamatus protestantliku ja katoliku kogukonna vahel eskaleerusid. Grupp erines 1969. aasta lõpus senisest IRA-st, mille poliitiline ja taktikavõlg viis vastuoluliste suundumusteni. Ajutine IRA sai osaks suuremast vabariiklikust liikumisest, mille poliitiline tiib oli ja on peamiselt Sinn Féin.

Organisatsioon oli hierarhiline: kõnekoonduseks oli Army Council ehk juhtkond, mis juhtis üldpoliitikat ja taktikat; allpool töötasid piirkondlikud jõud (brigadid) ja väiksemad rühmad, sh Active Service Units (ASU), mis korraldasid vägivallaaktsioone. PIRA liikmeid kutsuti tavaliselt vabatahtlikeks.

Eesmärgid ja taktikad

• Eesmärgid: Põhja-Iirimaa eraldamine Ühendkuningriigist ja püüe luua ühendatud Iiri vabariik, mille ühest aspektist mõistsid juhid ka sotsialistlikke ideid (sotsialistliku vabariigi visioon).
• Taktikad: relvastatud rünnakud, pommiplahvatused, sihtmõrvad, piiratud sõjalised operatsioonid, sabotaaz ja luuretegevus. Lisaks toimusid suured ja avalikud pommirünnakud Suurbritannias (nt. suuremad rünnakud Inglismaal) ning sihitud rünnakud Põhja-Iirimaa julgeolekujõudude vastu.
• Poliitiline strateegia: alates 1970.–80. aastatest hakkas vabariiklik liikumine kombineerima vägivalla- ja poliitilist tegevust (tuntud kui „Armalite and ballot box“), mille kaudu Sinn Féin püüdis ka seaduslikku mõju saavutada. 1981. aasta hunger strike'id ja valimiedu (nt Bobby Sands) muutusid oluliseks poliitilise strateegia osaks.

Vastasseisud ja kaaskond

Selle vastaste hulka kuulusid Briti armee, Ulsteri kuninglik konstaabel (RUC) ning lojaalsed poolsõjalised rühmitused, nagu Ulsteri vabatahtlikud (UVF) ja Ulsteri kaitseassotsiatsioon (UDA). Konflikt kaasas ka tsiviilelanikkonda ning lõi pikaajalisi sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi Põhja-Iirimaal.

Kaotused, juriidiline staatus ja rahvusvaheline tunnustus

Püsis vaidlus PIRA tegevuse põhjustatud inimohvrite üle: kogu konfliktis sai surma ja vigastada tuhandeid inimesi ning erinevad allikad omistavad PIRA-le sadu kuni üle tuhande surmajuhtumi. Tegelikud numbrid varieeruvad sõltuvalt arvestusest ja allikast. Organisatsioon on Ühendkuningriigis loetletud 2000. aasta terrorismiseaduse alusel ning on ebaseaduslik ka Iirimaa Vabariigis. Ameerika Ühendriigid ei ole PIRA-d nimetanud formaalselt välisriigi terrorismiorganisatsiooniks, kuid on lisanud nad kategooriasse “muud valitud terroristlikud rühmitused, mida peetakse samuti oluliseks ülemaailmses terrorismivastases sõjas”.

Rahuprotsess, vaherahu ja relvade tagasivõtmine

Oluline pöördepunkt oli 1990ndate keskel alanud ja 1998. aasta Good Friday Agreementiga (Pretoria leping) kulmineerunud poliitiline protsess, mis tõi kaasa osalise ja järkjärgulise vägivalla vähenemise. PIRA tegi esialgse üleilmse vaherahu 31. augustil 1994; see vaherahu katkes 1996. aastal, kuid relvastatud tegevus langes oluliselt pärast 1997. aasta konversioone ja läbirääkimiste intensiivistumist. Lõplikke tunnuseid relvastamisest ja relvade dekomissoneerimisest kinnitas sõltumatu komisjon ning PIRA teatas ametlikult relvade dekomissoneerimisest 2005. aasta suvel (juulis 2005) – samas on protsess ja kuupäevad olnud rahvusvahelise järelevalve all ja reguleeritud erikokkulepetega.

Pärastlahinguline olukord ja eraldumine

Pärast 1998. aasta kokkuleppeid osutus liikumine poliitiliseks, kuid ei kadunud täielikult. Mitmed dissidendigrupid — näiteks Continuity IRA ja Real IRA — jäid relvastatud tegevust jätkama ning on osaliselt vastutanud mõne hilisema rünnaku eest. Samal ajal on Sinn Féin kasvanud PIRA poliitiliseks häälekanaliks ja osalenud valimistel nii Põhja-Iirimaal kui Iirimaal.

Pärand ja järeldus

Ajutise Iiri Vabariikliku Armee pärand on mitmetahuline: ühel pool tunnistatakse, et osa vabariiklikust liikumisest suunas energiat ja toetust lõpuks poliitilisele tegutsemisele, mis aitas leida kompromissid ja rahuprotsessi; teisal kritiseeritakse PIRA vastutust tsiviilohvrite ja laialdaste hävituste eest. Konflikti sügav mõju ühiskonnale, poliitikale ja inimeste eludele püsib Põhja-Iirimaal ja laiemalt Iirimaa poliitilises ning mälusüsteemis.

Faktid kokkuvõtlikult: PIRA asutati 1969. aastal, tegutses peamiselt The Troublesi ajal, püüdes relvastatud vahenditega ühendada Iirimaa; organisatsioon oli vastu Ühendkuningriigi võimule Põhja-Iirimaal; suured pöördepunktid olid 1994. ja 1997.–1998. vaherahu- ning läbirääkimisfaasid ning relvade dekomissoneerimine 2005. aastal. Aja jooksul on liikmeskonna suurus ja aktiivsus kõikunud — on hinnatud, et selle ajaloolise perioodi jooksul oli selles kümneid tuhandeid toetajaid ja osalejaid ning 2002. aastal oli ligikaudu 1000 isikut, kellest umbes 300 aktiivses teenistuses.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Iiri Vabariigi Ajutine Armee?

K: Millal eraldus see Iiri Vabariiklikust Armeest (IRA)?

K: Kui palju inimesi kuulus PIRA-sse?

K: Kes olid selle vastased?

K: Mis oli selle eesmärk?

K: Kuidas viitab see oma liikmetele?

K: Kas see on teatavates riikides loetletud terroristliku organisatsioonina?

Otsing