Iiri Vabariiklik Armee ehk IRA sai alguse Iiri Vabariiklikust Vennaskonnast ja võitles Briti armee vastu, et saavutada Iirimaa vabadus Iiri iseseisvussõjas. Briti armee oli tunginud Iirimaale varem Ulsteri istutamisel ja seejärel tungis Dublinisse; mõne aja pärast, kui IRA oli võidelnud, jagunes Iirimaa saar ja Iirimaa Vabariik sai iseseisvaks. IRA jagunes ning mõned selle osad osalesid Põhja-Iirimaa võitlustes, mida nimetatakse sageli „rahutusteks“. Algne IRA on ajalooliselt seotud nimedega Óglaigh na hÉireann (irlandi keeles „Iirimaa sõdurid“). Samas on olemas ka teised organisatsioonid, mis kasutasid nime IRA ja teostasid gerillasõjalisi taktikaid, et saavutada föderaalne või ühendatud Iirimaa Suurbritannia valitsemisest vabanemiseks.

Päritolu ja varasem ajalugu

IRA juured ulatuvad 19.–20. sajandi alguse iiri rahvuslikesse liikumistesse. Olulised eelkäijad olid Iiri Vabariiklik Vennaskond ja 1916. aasta ülestõus (Easter Rising). Pärast ülestõusu ja edasisi kokkupõrkeid Briti võimudega kujunes 1919–1921 Iiri iseseisvussõda, mille tulemuseks oli Anglo-Iiri leping ja saare jagunemine. Lepingust tulenev erimeelsus viis 1922–1923 Iiri kodusõjani ning mitmed rühmitused jäänud relvastatuks või jagunesid poliitiliseks ja sõjaliseks tiivaks.

Jagunemised ja peamised suunad

  • 1920ndatel ja hiljem toimusid mitmed reorganiseerimised – osad jäi alluda vabariiklikule ideoloogiale, teised lõid uusi struktuure.
  • 1969–1970 toimus suur lahknemine, mis lõi nn Provisional IRA (provisoriline IRA) ja Official IRA (ametlik IRA) vahel – esimene keskendus relvastatud võitlusele Põhja-Iirimaal.
  • 1970. aastate ja hiljem tekkisid veel dissidendigrupid (nt Continuity IRA, Real IRA), kes ei tunnustanud rahuprotsesse ega relvastuse mahapanekut.

Taktika, tegevuse ulatus ja sotsiaalne mõju

IRA ja sellega seotud rühmitused kasutasid erinevaid taktikaid, sealhulgas kambritulistamist, rindelahinguid, pommiplahvatusi, sihtmõrvaaktid ning salastööd. Tegevus toimus nii Põhja-Iirimaal kui ka Suurbritannias laiemalt ning põhjustas tuhandeid ohvreid, suurte inimlike kannatuste kõrval ka majanduslikku kahju ja poliitilist polariseerumist. Olulised sündmused, mis mõjutasid avalikku arvamust ja poliitikat, olid näiteks hunger strike'id (näljatestid) 1981. aastal ja erakondlik-militaarse suhtluse laienemine (Sinn Féiniga seotud poliitiline tegevus).

Rahuprotsess ja pärand

1990ndatel hakkasid poliitilised läbirääkimised ja rahuprotsess jõudma tulemusteni. Provisional IRA kuulutas relvarahu 1994. aastal (mis mõneks ajaks purunes) ja lõplikult 1997. aastal; 2005 teatas Provisional IRA relvastatud kampaania lõpetamisest ning järgnes relvade dekomissoneerimise protsess, mida jälgisid sõltumatud komisjonid. 1998. aasta Hea Reeduse leping (Good Friday Agreement) oli otsustav samm konflikti lõpetamisel, andes raamistiku poliitilisele kaasamisele ja institutsioonide taastamisele Põhja-Iirimaal.

Tänane olukord

Kuigi suur osa endistest relvarühmitustest on lõpetanud relvastatud tegevuse ja paljud on pöördunud poliitikasse (näiteks Sinn Féin kui vabariiklastest poliitiline esindus), jätkavad mõned dissidentrühmitused aeg-ajalt relvatoiminguid. Konflikti pärand mõjutab tänapäeva ühiskonda, identiteeti ja poliitikat Iirimaal ja Põhja-Iirimaal: esineb endiselt vaidlusi piiri, rahvusliku identiteedi ja õiguste üle ning töö ühiselt mineviku töötlemiseks ja ühinemise võimaluste üle jätkub.

Peamised tähelepanekud

  • IRA ajalugu on keerukas ja hõlmab nii vabadusvõitlemise kui ka terroritegelikkuse ning poliitilise tegevuse aspekte.
  • Organisatsioonide nimed ja struktuurid on aja jooksul muutunud: mõnikord nimetatakse Iiri vabariiklikke üksusi ka Óglaigh na hÉireann.
  • 1998. aasta rahuleping ja 2000ndate alguse dekomissoneerimine vähendasid suurel määral ulatuslikku relvastatud konflikti, kuid poliitilised ja ühiskondlikud tagajärjed püsivad.