Itaalia kampaania Esimeses maailmasõjas (1915–1918)

Itaalia kampaania oli Austria-Ungari ja Itaalia vahel peetud lahingute seeria. Need lahingud toimusid Põhja-Itaalia mägedes aastatel 1915–1918 ning kujunesid suureks ja keerukaks mäe- ja kaevikusõjaks, millel olid tugevad poliitilised ja rahvuslikud motiivid.

Taust

Kuigi Itaalia oli 1914. aasta sõja alguses ametlikult liitud riikide (Saksamaa ja Austria-Ungari) poolel, jäi ta neutraalseks. 1915. aastal otsustas Itaalia astuda välja neutraalsusest ning liituda Ententega, toetudes salapärasele lepingule ja territoriaalsetele lubadustele. Itaalia sõjaväljal astumine oli ajendatud osaliselt kolmikvõitlusega seotud lepingutest kõrvale tõmbumisest ja osaliselt ka rahvuslikest nõudmistest — irredentism. Itaalia soovis liita endaga alad, kus elasid itaalia keelt rääkivad inimesed: Trento provintsi (Trentino), Trieste sadamat ja Bolzano-Bozeni provintsi (Alto Adige/Südtirol), samuti Istria ja Dalmaatsia.

Sõjategevuse iseloom

Itaalia planeeris algselt kiiret üllatusrünnakuga vallutust, mille eesmärgiks oli rünnata Austro-Ungari positsioone ja haarata strateegilisi linnu. Tegelikkuses kujunes ründamine aga aeglaseks ja veriseks. Sõjategevus Itaalias muutus peagi kaevikusõjaks, mille taktika ja elutingimused meenutasid läänerindel nähtut, ent lisaks sellele pidid mõlemad pooled võitlema ka järskudel aladel, kitsastel orgudel ja kõrgel asuvatel mäejoontel.

Peamised lahingud ja etapiviisid

• Isonzo (Soča) oru lahingud — rida 1915–1917 toimunud rünnakuid, mida Itaalia sõjavägi korraldas Austria positsioonide murdmiseks. Need katsed olid sageli verised ja väikese eduga, sest mägine maastik soodustas kaitsjat.
• Kaeviku- ja mäesõda — mõlemad pooled rajasid tunneli- ja kaevikusüsteeme, kasutasid suurtükiväge, miinipraktilist kaevandustööd ning alpini- ja mägitrooppe, et haarata kõrgemaid ridu ja nabida vastase positsioone.
• Caporetto (1917) — novembri lõpus 1917 toimunud austro-saksapoolne rünnak (tuntud ka kui Caporetto lahing) purustas Itaalia positsioonid ja sundis Itaalia vägesid suurel maa-alal taganema. See oli sõja pöördepunkt, mille järel vahetati Itaalia ülemjuhataja ja kutsuti abi Entente'i liitlastelt.
• Piave jõe ja Vittorio Veneto lahingud (1918) — pärast taastumist ja reorganiseerimist kaitses Itaalia Piave jõe joont ning 1918. aasta lõpus algatas edukalt vasturohu. Vittorio Veneto offensive ning Austria-Ungari sisemine krahh viisid lõpuks ka Austria-Ungari relvarahuni ja lõplikku kokkuvarisemiseni.

Juhtimine ja strateegia

Itaalia väed olid sõja käigus mitmete juhtide käes. Algul juhtis suuri operatsioone kindral Luigi Cadorna, kelle taktika rõhutas otseseid rünnakuid ja rangeid karistusi distsipliinirikkumiste eest. Pärast Caporetto puhastati juhatus ja asendus Riigikaitse juhatajaga Armando Diaziga, kes pani rohkem rõhku kaitsele, reorganiseerimisele ning koostööle liitlastega. Austria-Ungari ja hiljem Saksa lisajõud osalesid vastupealetungides ning kasutasid murdmiseks ka kombineeritud positsioonilist rünnakut.

Elutingimused ja tehnika

Mägine maastik ja karm kliima tegid lahingud eriti raskeks: talvel olid positsioonid külmunud, suvel kuumus ja varjatud tulistamine. Mõlemad pooled kasutasid mägi- ja tunneloovitust, suurtükiväge, pioneere ning vähehaaval kasvas ka lennunduse ja suurtükiliikluse tähtsus luure- ja ründetöödes. Alpini tüüpi mäetropid olid Itaalia jaoks olulised, sest nad olid väljaõppinud kõrgendikel võitlemiseks.

Lõpp ja tagajärjed

1918. aasta lõpus, kui Austria-Ungari riik siseriiklikult lagunes ja sõja koormused kasvasid, suutis Itaalia koos liitlaste toega algatada lõplikud rünnakud. Austria-Ungari sõjavägi murdis kokku ja 3. novembril 1918 sõlmiti relvarahu (Villa Giusti lähedal). Sõja lõpp tõi kaasa territooriumimuudatused — Itaalia sai mitmeid nõutud alasid, kuid kodus tekitasid saavutused ja kaotused poliitilisi pingeid.

Mõjud ja kaotused

Itaalia kampaania jättis pikaajalised mõjud: sõjalised kaotused ja humanitaarne kulu olid suured — mõlema poole hukkunute ja vigastatute arv oli sadu tuhandeid. Sõja lõpetas Austria-Ungari lagunemine ning see mõjutas uue rahvusvahelise korra kujunemist Kesk- ja Ida-Euroopas. Lisaks tekitasid varasemad lubadused ja reaalsus (vt irredentism) poliitilisi pingeid, mis aitasid 1919.–1920. aastatel kaasa sisepoliitiliste muutuste ja rahvuslike nõudmiste tugevnemisele.

Lühidalt öeldes oli Itaalia kampaania Esimeses maailmasõjas keerukas segu mägisõjast, kaevikuoperatsioonidest, poliitilisest ambitsioonist ja rahvuslikest püüdlustest, mille tagajärjed mõjutasid nii Itaaliat kui ka laiemalt Euroopa poliitilist kaartimist ka pärast sõja lõppu.

Küsimused ja vastused

K: Milline oli Itaalia kampaania?

K: Kelle vastu võitles Itaalia Itaalia kampaania ajal?

K: Kas Itaalia võitles kolmikliidu eest?

K: Millal liitus Itaalia kolmikliiduga?

K: Mida soovis Itaalia irredentism?

K: Milline oli Itaalia plaan sõja alguses?

K: Milliseks sõjategevuseks kujunes sõda Itaalias?

Otsing