Kuningas Philipi sõda (Metacomi sõda) oli sõda indiaanlaste ja inglise kolonistide vahel. Kuningas Philipi sõda peeti aastatel 1675-1676 Ameerika Ühendriikide alal, mis on tänapäeval Uus-Inglismaa. See konflikt oli üks verisemaid ja laastavamaid varajase Põhja-Ameerika koloniaalaja sõdu: lahingutes, rüüsteretkedes ja tagakiusamistes hukkus ja kannatas väga suur hulk inimesi mõlemalt poolelt ning paljud asulad hävisid.
Taust
Kui palverändurid Inglismaalt lahkusid, tulid nad elama Massachusettsisse indiaanlaste lähedusse. Aja möödudes saabus piirkonda rohkem inglise koloniste ja suurenes vajadus maa järele — see tekitas pingeid ja õigusvaidlusi põliselanikega. Wampanoagide juhtide ja inglaste vahel olid algselt lepingud; Metacomet (inglaste keeles tuntud kui Kuningas Philip) oli Pokanoketide hõimu juht ning tema isa Massasoit oli varem inglastega kokkuleppe teinud.
Sekkumine ja eskaleerumine
Suhted pingestusid kultuuriliste erinevuste, õiguslike konfliktide ja maa võõrandamise tõttu. Üks otsustav sündmus oli kristlaseks pöördunud ja kolonistidega suhtluses olnud indiaanlane John Sassamon (mõnikord tema nime kirjapildana on ka Wussausmon). Ta teavitas koloniste väidetavast Metacomi liidust teiste hõimudega rünnaku ettevalmistamiseks. Kui Sassamon mõrvatuna leiti, mõisteti kolmet indiaanlast süüdi ning need koos sunniviisilise kohtlemisega provotseerisid veelgi suuremat vihavaenu mõlema poole vahel.
Metacom kogus liitlasi erinevatest hõimudest ja 1675. aasta suvel algasid rünnakud kolonistide asulate vastu. Indiaanlaste rünnakud tabasid mitmeid linnu ja külasid, kust kolonistid rahutu ja hävitustöö tõttu lahkusid või kaitsesid end sõjaliste expeditsioonidega. Kolonistide poolel organiseerusid kohalike militsiate üksused ja nad kutsusid appi ka liitlasi, sealhulgas mõningaid indiaanlasi, kes sõdisid inglaste ridades.
Sõja kulg ja tagajärjed
Sõda kestis umbes aasta ja selle mõju oli laastav: mõlemad pooled kaotasid märkimisväärselt inimesi, paljud asulad hävisid või põlesid ning majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed olid pikaajalised. Täpsed ohvrite arvud varieeruvad allikates, kuid on selge, et indiaanlased kannatasid eriti rängalt: tuhandeid hukkus, vangi võeti sadu ning paljud saadi müüa orjadena välismaale. Ka kolonistide hulgas oli surmajuhtumeid ja suuri materiaalset kahju tekitavaid hävinguid.
Sõjategevuse lõpp saabus 1676. aastal, kui Metacomet (Kuningas Philip) tapeti — teda tappis inglastega liitunud indiaanlane ning tema peaga tehti tunnustamis- ja hoiatustegu: kusjuures kolonistide juhtide hulka kuulunud Benjamin Churchi väeosad mängisid selles osas suurt rolli ja Metacomi pea viidi Plymouthi. Selle järel lagunes põhiline organiseeritud vastupanu New Englandi põlisrahvaste poolt; wampanoagide ja teiste hõimude poliitiline ja sõjaline võimekuse purunemine oli pöördeline.
Pikem mõju
- Paljud põlisrahvad kaotasid oma poliitilise autonoomia ja suure osa maast.
- Sõda kiirendas kolonistide territoriaalset laienemist ja seadis aluse tugevamale inglise kontrollile Uus-Inglismaal.
- Sotsiaalne trauma ja inimkaotused mõjutasid nii põlisrahvaid kui koloniste järgmiste põlvkondade jooksul.
- Mitmed põlisrahvad viidi ka orjusesse või diasporaale (sh Kariibi mere piirkondadesse), mis tähendas kultuurilist ja demograafilist kahanemist.
Kuningas Philipi sõda jääb ajaloos meelde kui traagiline ja otsustav pöördepunkt Uus-Inglismaa varajases kolonialajaloos: see näitas, kuhu võivad viia territoriaalsed, kultuurilised ja võimunumbrilised konfliktid ning kuidas nende pärand kajastub nii ajaloolises mälu kui kaasaegses arutelus.
