Pikkvibu on üks vibutüüp, mida keskajal eriti hinnati oma lihtsuse, odavuse ja efektiivsuse pärast. See ei olnud alati nii paindlik ega kompaktne kui mõned teised vibu tüübid, kuid pikkvibu eeliseks oli tulistamise kiirus, vaadeldav töökindlus ja võimalus toota nii vibusid kui nooli suuremas mahus.
Ajalugu ja kasutus
Pikkvibu kasutati peamiselt keskajal kuni Henry VIII valitsemisaegadeni. Inglismaa ja Walesi longbowman’id olid tuntud kui üldine sõjaline jõud — nende massiline kasutus langes ajalooliselt silmapaistvalt välja suurtes lahingutes nagu Crécy (1346), Poitiers (1356) ja Agincourt (1415). Pikkvibu kasutamise tähtsus langes järk-järgult relvade- ja taktikaliste muutustega ning relvade, eriti tulirelvade, levikuga.
Ehituse põhimõtted
Pikkvibu valmistati tavaliselt ühest tükist kõvast ja paindlikust puidust, sageli jugapuu. Otsus puu talvetingimustes raiuda tulenes sellest, et siis on puu sügisel ja talvel madalama mahlasisaldusega, mis aitab vibu töökindlusele. Vibu konstruktsioon põhineb puidu loomulikul kihilisusel: vibu tagune pool (suunatud sihtmärgi poole) peab hästi taluma venitust (see on sageli paindlik sapwood) ja kõht (suunatud vibulaskjale) peab taluma kokkusurumist (tavaliselt tugevam südamepuit). Hea vibu valmistamine nõudis teadmisi puidu omadustest ja hoolikat valikut.
Nooled olid lihtsad, odavad ja kergesti masstoodetavad; just see massiline nooletootmine andis pikkvibule sõjalise eelisette. Vähekulukad nooled ja vibud võimaldasid relvastada suuri mägesid kerge väljaõppega mehi. Paljud laskurid kasutasid metallist otsikuga nooli (bodkin-tüüpi), mis mõnel juhul suutsid läbistada keti- ja osalist raudrüüd ning halvimal juhul ka nõrgemat tüüpi plaatkaitseid — kuid parimate plaadirelvade vastu oli läbistamine raskem ja sõltus lähestikust ning noolte kiirusest.
Taktika ja väliolukord
Pikkvibu taktika tugines sageli suurtele massidele hästi treenitud laskureid, kellel oli kõrge tulistamise kiirus. Hea vibulaskja võis normaalselt tulistada mitu lasku minutis; tavaliselt mainitakse keskmist ~6 lasku minutis, kuid osavad laskurid võisid olla kiiremagi. Selline pidev noolevihm suutis demoraliseerida ja segada ratsaväge või jalaväeformatsioone ning tekitada lahinguväljale suuri kaotusi ja kaost.
Vibulaskjatel (longbowmen) oli tavaliselt kaasas ka lähivõitluseks sobiv relv — sageli lahingukirves või mõõk — kuna vibu ei pruugi pakkuda piisavat kaitset, kui vastane jõuab lähedale. Lisaks oli oluline, et vibulaskjad olid hästi organiseeritud, kaitstud ja toetatud taktikaliste positsioonidega (nt kaitsevõrgud, soised alad, puidust tõkked), mis takistas ratsaväge kiiret sissetungi.
Koolitus ja sotsiaalne roll
Efektiivne pikkvibu kasutamine nõudis pikka treenimist: juba noorest peale tuli harjutada jõudu, täpsust ja närvikava. Mitmetes riikides, eriti Inglismaal, kehtestati seadusi ja traditsioone, mis kohustasid noori regulaarsele vibulaskmisele ja -treeningule, sest riik tundis vajadust stabiilse arvu oskustega laskureid säilitada.
Levik ja arheoloogia
Pikkvibusid ja nende kasutust tunneb lühikeste ja pikemate ajalooperioodide jooksul — Euroopas on leidusid, mis näitavad vibukasutuse sügavamat ajalugu: mesoliitikumis leitud vibuelementidest kuni keskaja suuremahuliste sõjaliste kasutusteni.
Kokkuvõte
- Tugevused: kiire tulistamisvõime, lihtne ja odav tootmine, suur leegiline nähtavus lahinguväljal.
- Piirangud: nõuab pikka treeningut, raskem kasutada lähivõitluses, efektiivsus sõltub noole kvaliteedist ja vahekaugusest.
- Ajaloos: oluline sõjaline komponent keskaja vägedes, eriti Inglismaa ja Walesi longbowman’ide puhul; kasutus vähenes tulirelvade levikuga.
Pikkvibu on nii tehniliselt huvitav kui ka ajalooliselt tähenduslik relv, mis peegeldab, kuidas lihtne tehnoloogia koos massilise väljaõppega sai keskajal otsustavaks võitluse komponendiks. Masstootmisest ja kergesti ligipääsetavast varustusest (masstoodanguna toota) kuni spetsiaalsete noolte ja relvavarustuse rollini lahingus — pikkvibu kujutab endast olulist lüli relvade arengus.
