Pikkvibu
Vibu on üks vibutüüp. See ei pruugi olla nii võimas kui vibu, kuid sellega saab tulistada rohkem nooli minutis. Samuti maksis põhivarustus vähe ja seda võis hõlpsasti masstoodanguna toota. Metallotsaga nooled võisid läbistada kõiki peale parimate plaadirelvade. Vibulaskjatel (longbowmen) oli tavaliselt teine relv, sageli lahingukirves, lähivõitluse jaoks.
Pikkvõlvi kasutati peamiselt keskajal kuni Henry VIII valitsemisaegadeni.
See valmistati ühest tükist kõvast ja paindlikust puidust (sageli jugapuu). Paju lõigati talvel, kui mahlapuude puudus. Vibu lame külg, mis oli suunatud sihtmärgi poole, oli paindlik männiosa, samas kui kõht (mis oli suunatud vibulaskjale) oli ümar ja valmistatud tugevast südamepuidust (puu keskosast). Longbowmanide hävitav rahe (kuus lasku minutis) oli sageli väga demoraliseeriv. Pikajõgesid on Euroopas leitud juba mesoliitikumis.
Longbow
Võitlus vibudega
Ajalugu
Briti saartel kasutasid seda relva esimest korda teadaolevalt waleslased. Aastal 633 pKr. tapeti Northumbria kuninga Edwini poeg Offrid Walesi ammutatud noolega. See juhtus Walesi ja Mercians'i vahelises lahingus - rohkem kui viis sajandit enne seda, kui selle kasutamist Inglismaal on registreeritud. Sellest hoolimata tuntakse seda relva rohkem kui "Inglise vibu" kui "Walesi vibu".
Keskajal olid inglased ja waleslased kuulsad oma väga võimsate walesikeelsete vibude poolest. Neid kasutati väga tõhusalt selle aja kodusõdades ja prantslaste vastu saja-aastases sõjas (märkimisväärse eduga Crécy (1346), Poitiers (1356) ja Agincourt (1415) lahingutes).
1545. aastal Mary Rose'i uppumisest leitud noolevarrude keskmine pikkus on 75 cm.
Vibul on praktilisi eeliseid võrreldes kaasaegse rekurve- või ühendjoonega: see on tavaliselt kergem, laskmiseks kiiremini ettevalmistatav ja tulistab vaiksemalt. Kuid kui muud asjad on võrdsed, siis kaasaegne vibu lööb kiirema noolega täpsemalt kui vibu.
Küsimused ja vastused
K: Mis on pikivärv?
V: Longbow on vibu tüüp, mida kasutati peamiselt keskajal kuni 1500. aastani. See valmistati ühest tükist kõvast ja painduvast puust, sageli jugapuust.
K: Kuidas oli see võrreldav vöörihviga?
V: Pikk vibu ei pruukinud olla nii tugev kui vibu, kuid sellega sai minutis rohkem nooli tulistada.
K: Milline soomus võis seda peatada?
V: Ainult kõige tugevam soomus oleks suutnud peatada pikkaarelaskmise noole.
K: Millist muud relva vibulaskjad tavaliselt kandsid?
V: Vibulaskjatel (longbowmen) oli tavaliselt kaasas ka teine relv, sageli lahingukirves, kui võitlus tuli neile lähedale.
K: Kuidas ehitati vibu?
V: Vibu oli ehitatud nii, et sihtmärgi poole suunatud pool oli valmistatud painduvast mahlapuust ja kõht (vibulaskja poole suunatud) oli ümmargune ja tugevast südamepuust (puu keskosast).
K: Kuidas kasutasid vibulaskjate rühmad oma relvi koos?
V: Rühmad vibulaskjad tulistasid üheaegselt ja nende nooled langesid alla nagu rahe, mis sageli vaenlasi eemale peletas.
K: Millal kasutati Euroopas esmakordselt kaugjugasid?
V: Euroopas on ammulipildujaid leitud juba mesoliitikumis.
